Jõuluootus

Vaja aasta kokku võtta..

ja järgmise aasta sihid paika seada. Kõigi eelduste kohaselt võiks aasta 2008 tulla mõnevõrra lihtsam. Samas on olemas ütlemine, et Jumal naerab kui inimene plaane teeb. Suurem tõenäosus on aga see, et kui ta isegi olemas on, siis on ta täiesti vastutustundetu tüüp kes planeedil Maa südametunnistuspiinadeta inim- ja loomkatseid läbi viib. Igastahes aasta 2008 võiks tulla mõnevõrra vähem pingeline, kuid see-eest tulemus- ja emotsiooniderikkam. Ilmselt tuleb ka.

Tunduvalt mõttekam oleks siduda aastad 2008, 2009 ja 2010 üheks tervikuks kokku, kuid siis vist Jumal juba lämbuks naeru kätte. Ok, 2008 ja 2009 kokku pista tundub ehk paremgi mõte kui piirduda aastaga 2008, las see Jumal siis pugistab naerda kui ta niiväga tahab. Vähemalt tema ei lämbu ära ja mina loodetavasti ka mitte. Kui inimesed teevad plaane, siis sisendavad nad eelkõige endasse usku ja panevad paika enese käitumisreeglid teiste inimeste ja tekkida võivate olukordade kontekstis. Ühelt poolt on see inimese enese meelepete, kuid teiselt poolt nagu inimese enese programmeerimine. Inimesel on algus ja lõpp. Alguses on valikuid rohkem, pärast vähem. Lõpus on kogemusi rohkem, alguses vähem. Inimese paneb liikuma idee, mõte, nägemus, visioon, aga ka ahnus, suuremeelsus, lollus, ignorantsus, empaatia ja nõmedus kõik kokku. Toit ja energia. Ürgsed ja vääramatud tungid. Teised inimesed lisaks ka. Ja siis ta, putuk, sipleb ja rabeleb nagu oskab. Reeglina eriti ei oska ka. Tegelikult sipelda ja rabeleda oskab küll, aga tulemusega ei kipu eriti rahul olema. Ikka on midagi puudu või valesti, eriti teiste inimeste kontekstis. Kellegil on ikka rohkem. Eriti siin Eestis just nüüd ja praegu.

Igastahes 2008. ja 2009. aasta plaanid tuleb konkreetseks ajada ning loodetavasti ei sokuta Jumal sinna oma lõbustamiseks mõnda järjekordset aprillimässu või siis mõnda autoavariid või kellegi kurja haigust. Kõigi eelduste kohaselt (kui tore väljendus, onju) peaks aga kõik OK minema. Küll ta läheb.

ITst ja spetsialistidest

Ma ei ole IT spetsialist. Ma ei ole ka insener. Hoolimata sellest puutun ma igapäevaelus kokku hulga inimestega kes on väga head IT-professionaalid ja insenerliku mõtteviisi kandjad. Reeglina ka vastutustundlikud ja hästi juhitavad. Mõned neist on üllatavalt intelligentsed ja avara maailmapildiga. Samas ma ei mõista IT inimesi lõpuni ega saa ilmselt kunagi neid lõpuni mõistma. Ma ei saa järgnevatest asjadest aru:

1. Miks inimene (homo sapiens) tunneb sisimas huvi sellise nähtamatu, lõhnatu, maitseta ja kaaluta substantsi vastu nagu tarkvara, pannes selle läbi infosüsteemid või masinad käituma ainult rangelt ette nähtud viisidel? Ma olen veendunud, et hea IT spetsialist peab enese jaoks suutma konkreetselt vastata, et MIKS ta armastab "pea arvutisse panna" ja seal introvertsesse ja tehnitsistlikku IT-maailma süveneda. Mul on selline kahtlus, et IT-d ei saa propageerida noortele "et õppige IT-d, see on seksikas ja makstakse hästi". Kui sul IT-inimese eeldused puuduvad võib sinu tulevikuks olla pidev töine frustatsioon;
2. Kas IT inimestele on midagi olemuslikult ja äratuntavalt omast, midagi eelduslikku ilma milleta inimesest eneseteostust nautivat IT-spetsialisti ei saa ? Jätame nüüd "ühe ja kahe patsiga poiste" tüpaazid välja. Enese vaatlusandmete kohaselt peab hea IT spetsialist a) omama süüvimisvõimet ja ehk ka kõvasti üle keskmise kannatlikkust asjade lahti ja kokku mõtestamisel (siit ka kaudne nõue introvertsusele); b) huvi "vidinate, nende lahtivõtmise ja kokkupanemise järele" (olgu siis vidinateks kas protsessid, tarkvara või hoopis füüsikaliste omadustega vara); c) omama tavakodanikest keskmiselt tugevamat närvisüsteemi, d) omama tugevat sisemist distsipliini.

Insenerliku mõtteviisiga inimesed on äärmiselt tugevad lahendamaks rangelt modelleeritavaid ülesandeid/olukordi. Samas tunduvad nad abituna olukordades kus ühte sa sama numbrit/situatsiooni/süsteemi tuleb tõlgendada mitmeti ja on vaja vastu võtta otsus. Üks väga hea insener kurtis mulle kunagi, et raadiosides on kõik väga lihtne - on signaal või ei ole signaali, kolmandat võimalust ei ole. Aga ta oli võimetu mõistma reaalelulisi olukordi kus ühte konkreetset numbrit võis tõlgendada mitmeti ja abitu tehes selle baasil erinevaid otsuseid. Tal oli inseneri mõtteviis.

Omalaadsed inimesed on need IT-spetsialistid ja insenerid. Nad võivad lahendada hulga komplitseeritud olukordi ja maailma seejärel tükk-tükilt paremaks teha. Samas jääb neil puudu loovast natuurist (kui loovuseks mitte lugeda erinevate tehnoloogiate ära kasutamist kõige otstarbekamal viisil) ja sünteesivõimest olukordades, mis ulatavad üle "modelleeritava maailma" piiride. Kolleegidena on nad igati asjalikud ja usaldatavad. Kontoris reeglina vaiksed, sest inimene lärmata ja süüvida samal ajal ei suuda. Töövälises elus inimesed nagu ikka. Aga ma siiski ei mõista lõpuni nende olemuslikku maailma, seda introvertset nurka nende hinges mis neid IT maailma külge tõmbab. Aga kas seda peabki mõistma?

16. november - ei usu silmi

Ischgli ilma- ja lumeoludest saab siis pildi ülaltoodud pildilt. St. Antonis on lund mäel 170 cm ja külas 70 cm ja päike ikka.

Mäesuusatamisest vol. II

Kunagi sai alustuseks jutustatud mäesuusatamisega seonduvast. Meeleolu loomiseks toon ära ühe lingi:

http://livecam.feratel.at ja sealt alt menüüst valige Kitzbühel.

Vähemalt tänase päeva seisuga on vaade ilus, kuid eks november toob veel vihma ka.

Mäesuusahooaeg algab enese teada kõige varem Obergurglis/Hochgurglis. Suusatada saab sealkandis juba novembri keskpaigast. Eks suusatamisvõimaluse algus sõltub eelkõige ilmaoludest, seejärel aga suusaliftide ja muu infra avamise ajast. Reeglina peetakse detsembrit veel n.ö ilmariskantseks kuuks, kuna lumeolud võivad olla veel kehvad ja seetõttu pikalt suusareise detsembrisse ette planeerida ei ole hästi võimalik. Talve edenedes aga täituvad mäed tasapisi suusatajatega ning sisuline tipphooaeg kestab veebruari keskelt märtsi keskpaigani, seda eelkõige parimate ilmaolude tõttu.

Ilm on kõrgmäestikus tõeliselt muutlik ning kui ühes orus sajab tihedat lund võib teises orus paista ilus päike. Samuti võivad öö-ja päevatemperatuurid eriti kevadeti kõikuda. Möödunud aastal oli märtsi lõpus Cervinias näiteks nii, et mõnusast päikesepaistelisest plusskraadidega kevadilmast sai kahe päeva jooksul karm talveilm temperatuuriga -24 C (Monte Rosa platool), millele sekundeeris nii vali tuul, et "punasest mäest" alla saamisega oli tegu - tuul oli vastu ja suusatajad mäe peal liikusid aeglaselt ja tuule vastu kaitstult nagu tuareegid Saharas. Samas jälle on omamoodi kogemus näha õhutemperatuuri +18 2000 meetri kõrgusel ja avastada, et lumi ei olegi ennelõunal sellisel kõrgusel eriti sulamisaldis ja kokkupakitud. Päike on kõrgmäestikus vägagi intensiivne ja tihtipeale tulevad suusatajad mägedest tagasi nagu pandakarust tehtud foto negatiivid, seda hoolimata ohtrast päikesekreemi kasutamisest.

Alpidest niipalju, et kõige järsemad mäed ning pikad rajad paikenvad Lääne-Alpides ehk siis Prantsuse suusakuurortides. Austria mäed on madalamad ja ka reeglina rohkem rahvastatud. Itaalia mäed on avatud rohkem Vahemerelt tulevale soojale õhule ning Aosta orus on märtsis rohkem kevadet tunda kui teisel pool Mont Blanc tunnelit. Parimad rajad, mida olen kogenud paiknevad Val´d Iseres - sealse "kojutulekuraja" Face langusnurk on kohati 60 kraadi. Samuti on Val´d Iseres põnev off-piste rada mis läbib "Valler Perdue´d" ja rada Silene mis jätkub rajaga Pavot, aga ka rada Sache. Kõik nimetatud rajad on "süsimustad või mustad", Pavot ametlikult punane, aga "korralik punane".

Üldjuhul tähistatakse radasid vastavalt nende raskusastmele kolme värviga - sinine, punane ja must - sinine on siis kõige kergema profiiliga ja must kõige järsema profiiliga rada. Erinevates keskuste radade klassifikatsiooni on raske üksteisega võrrelda - näiteks Val´d Isere sinine Santons on raskem rada kui mõni Zermatti must rada. Iseenesest on nii, et mida raskema profiiliga on rada, seda vähem on seal sõitjaid ning paradoksaalselt, mida raskema profiiliga on rada, seda ohutum ta on. Kõige tõsisemad õnnetused mägedes juhtuvad siis kui kaks (või enam) inimest omavahel laskudes kokku põrkavad - nii on võimalik ka surma saada ning surma saadakse või ennast vigaseks sõidetakse ka. Olen piisavalt palju näinud radadel juhtunud õnnetusi ning laskunud päästekoptereid, see ei ole nali. Mäesuusatamise range reegel on see, et õigus on alati allpool laskuval sõitjal - ülaltpoolt kiiremini tulija on vastutav. Alati tasub jälgida ka selg ees pööravaid laudureid - silmi inimestel kuklas ei ole ja sellega peab arvestama. Üldiselt saavad nii suusatajad kui laudurid mäe peal hästi läbi, kuid mõnedel lauduritel on ohtlik komme kambakesi künka taga maas istuda ja jalgu puhata. Mõnevõrra sarnaneb see maanteel sõidureas selg vastu sõidusuunda istumisega - see ei ole hea mõte. Laud ja suusad on erinevad sõiduvahendid ning nende erineva juhitavuse/vaateväljaga peab mäel arvestama.

Seniks aga - loodame, et Alpides tuleb hea suusatajaid soosiv talv. Mäesuusatamisel on ka omad varjuküljed, aga sellest jälle natukene hiljem.

Riigihangetest

Kes on kokku puutunud riigihangetega teab väga hästi, et ametnikud on varmad mõtlema välja igasugu nõutavaid kinnitusi ja tõendeid, mida pakkuja peab siis ametlikult pakkumise osana esitama. Hoolimata sellest, et avalike registrite kaudu on info pakkuja kohta kättesaadav ja üsna mõttetu on nõuda ka kinnitusi, et pakkuja midagi ei tee. Siiski pakun ametnike abistamiseks välja mõned kinnitused ja tõendid, mida ikka hea pakkujatelt nõuda. Muidu võib sisekontroll, Riigikontroll - või veel hullem KAPO - ametniku liistule tõmmata ja siin paber abiks ikka. Paber päästab päeva ja kaitseb kahtlustava pilgu eest! Niisiis - ühe IT litsentsihanke puhul võiks igaks juhuks küsida ka järgmisi dokumente:

1. Pakkuja esindaja kinnitus, et Pakkuja esindaja liige on elus, ei viibi kliinilises surmas ega kavatse hankemenetluse vältel ära surra;
2. Päästeameti tõend, et viimase kolme aasta vältel ei ole Pakkuja aadressil registreeritud ühtegi tulekahju;
3. Pakkuja asukohajärgse tuletõrjekomando tõend, et tuletõrje on nõus tulekahju korral Pakkuja kontori juurde välja sõitma ning tulekahju kustutama (tõend mitte vanem kui 30 päeva);
4. Pakkuja kinnitus, et pakkuja ei kavatse toime panna ühtegi tegu, mida Pakkuja kutse- või ametialaliit võiks tõlgendada kui hea tava vastu eksimist või muud olulist eksimust;
5. Tervisekaitseinspektsiooni tõend, et Pakkuja kontorist ei ole leitud aegumistähtaega ületanud kaunvilja suuremas koguses kui 0,5 kilogrammi (tõend mitte vanem kui 30 päeva);
6. Pakkumisse peavad olema lisatud kõigi Pakkuja töötajate CV-d koos väljavõtuga pakkuja suguvõsa kohta kirikumeetrikast vähemalt kuni Põhjasõjani. Iga töötaja suguvõsa kirikumeetrika väljavõtt ei tohi olla vanem kui 30 päeva ning peab ühtlasi olema allkirjastatud kirikuõpetaja, köstri ja kellamehe poolt;
7. Riikliku Autoregistrikeskuse tõend, et Pakkujal on olemas riigihanke täitmiseks vajalikud sõiduvahendid;
8. Pakkuja kinnitus, et Pakkuja töötajad on resideerunud viimased 3 aastat Eestis, resideeruvad Eestis ka hanke täitmise ajal ning hanke garantiiperioodil;
9. Kõikide Pakkuja töötajate kirjalikud allkirjastatud kinnitused Eestis resideerumise nõuete täitmise kohta vormil C;
10. Pakkuja kinnitus, et hankemenetluse vältel ei kavatse Pakkuja seaduslik esindaja juhtida purjus peaga teerulli.

Niisiis, rohkem seksikaid tõendeid ja kinnitusi!

Tunnetatud vajadus koera järele

Kui sa oled harjunud koerast sõbraga ja teda enam ei ole, siis koera puudumine annab tunda just nendel hetkedel kui on tahtmist pimedal sügisõhtul Pirita metsas või Glehni pargis jalutada, et argistest mõtetest pead tuulutada. Üksinda või koeraga jalutamine või metsas sörkimine - seal on suur vahe. Koer on ikkagi elav hing oma krutskitega ja mittekoer on lihtsalt tühjus sinu ümber.

Põhimõtteliselt on 3 koeratõugu, mis mulle sümpaatsed on. Üks neist on Deutsch-Langhaar :



Teine neist on Grosser Münsterlander :



Kolmas neist on iiri setter (pildil enesel olnud koer) :



Kõik need koerad on enam-vähem ühesuurused, turjakõrgus on isastel 60 cm ümber ja kaal 30 kg ümber. Korraliku kasvuga koerad, mitte sellised, et võid koerale eksikomber kogemata peale astuda, aga mitte ka liiga suured elukad. Kõik ned koerad on jahikoerad, iiri settereid ainult võib kohata tänapäeval rohkem näituseringis kui jahikoerana metsas. Lõbusad koerad, energilised koerad, sõbralikud koerad, vastupidavad ja terved koerad, krutskeid täis koerad. Häid iiri setteri kutsikaid saab ka Eestist leida, kuid neid saksa tõuge pole Eestis registreeritud koerte seas kahjuks ühtegi. Selline info siis.

Eluvõitluse stardipauk kärgatab juba eelkoolis

Sellise pealkirjaga artikkel ilmus Postimehes. Viide on siin : http://www.postimees.ee/090907/esileht/siseuudised/281769.php

"Laste eluheitluse algus ei jää enam kevadesse, kui tuleb sooritada katsed nn eliitkoolidesse. Konkurents parema hariduse nimel algab juba sügisel, mil hakkab trügimine eliitkoolide eelkoolidesse, selgitas Priit Pullerits."

Siinkohal tahaks küsida: pagana "eluheitlusest" ja "eliitkoolidest" aina heietatakse? Küsimus on tihti lihtsalt selles, et "eliitkoolides" on suurem tõenäosus, et sinu laps satub nende lastevanemate laste keskele õppima kes oma laste käekäigu järele normaalset elutervet huvi tunnevad. OK, alati on selliseid nn. punnitajaid lapsevanemaid ka, kuid see punnitamine ei anna reeglina tulemust. Primaarne on see, et esimese 9 aastaga saavad lapse väärtushinnangud mõjutatud nii kodu, kooli kui sõprade poolt päris olulises ulatuses ning soovitav on, et ka kooli ja sõprade poolt positiivselt. Mis 9 aasta pärast saab, seda vanemad enam eriti ei mõjuta. Mis k****i "eluheitlus" - kui mõni lapsevanem arvab siiralt, et Eesti ühiskonnas domineerivad 10-15 aasta pärast samad "väärtushinnangud", mida täna ajalehtede juhtkirjadest ja arvamusrubriikidest lugeda, siis ta eksib kõvasti.

Eesti ühiskond anno 2017 on jah selline, et "võtad eluasemelaenu, maksad tasapisi tagasi ja eks elamiseks jääb natukene üle kahh". Aktsiad ja kinnisvara on kah sellised mittepäranduvad asjad lastele ja need ei vaja hoolt, onju. Üldse on ka tänases Eestis kaks Eestit: esimest Eestit esindavad 100 rikast pursuid + Rootsi pangad (neil ongi kõik see Eesti aktsiad ja kinnisvara) ja teist Eestit esindavad n + 1 väikesepalgalist inimest, kelle verd esimene Eesti imeb. Üldse on ühiskond selline binaarne süsteem, et kas 0 või 1 ja rohkem variante ei ole ja kui "eluheitlusega" varakult pihta ei hakka siis ei saa tulevikus eluasemelaenu kahh -.

Nägemus tulevikust - 2017 aastal "peab Kuslap waesusest wälja ronimiseks petroolilambi walgel Tartu suurkoolis tudeerimisega waewa nägema ja kardulast leiwakõrvaseks wõtma". Nägemus olevikust - anno 2007 "walab Kuslapi ema pisaraid nähes oma last eelkoolis katekismust weerimas ja raskeks eluwõitluseks waewaliselt õppetükke tegemas".

Seletus Eesti kõrgele hinnatasemele - konkurentsiaspekt

Eesti inimesed ikka käivad Euroopa Liidu riikides ja USAs ka. Tagasitulnud vangutavad tihti pead ja loetlevad kaupu mis kuskil Saksamaal odavamad kui Eestis või siis USAs palju odavamad kui Eestis. Ja meie 2008. aasta inflatsiooniennustused võimendavad neid peade vangutamisi veelgi. Populistlikult küsides: kes meist ei oleks arvamusel et hinnad on kiiresti kasvanud ja liiga kõrged? :)

OK, üks asi on selge - rahapakkumine on pankade toel kõvasti kasvanud. Mis on mõjutanud siseriiklikku tarbimist ning ka siinset hinnataset. Samas tekib küsimus, et milline on konkurentsisituatsioon meie erinevate kaupade ja teenuste (jae)turgudel?

Natukene olukorda vaadeldes saab selgeks, et Eestis on valdavaks konkurentsiliigiks oligopoolne konkurents, mitte täielik konkurents. Kuigi ma ei suhtu hästi inglise keele vohamisse eestikeelses blogimaastikus toon isikliku aja kokkuhoiu huvides ära majandusteaduses kasutatavad oligopoli ja täieliku konkurentsi definitsioonid:
______________________________________________________________________

Oligopoly - small number of sellers - is a market form in which a market or industry is dominated by a small number of sellers (oligopolists). The word is derived from the Greek for few sellers. Because there are few participants in this type of market, each oligopolist is aware of the actions of the others. Oligopolistic markets are characterised by interactivity. The decisions of one firm influence, and are influenced by the decisions of other firms. Strategic planning by oligopolists always involves taking into account the likely responses of the other market participants. This causes oligopolistic markets and industries to be at the highest risk for collusion.

Perfect competition is an economic model that describes a hypothetical market form in which no producer or consumer has the market power to influence prices. According to the standard economical definition of efficiency (Pareto efficiency), perfect competition would lead to a completely efficient outcome. The analysis of perfectly competitive markets provides the foundation of the theory of supply and demand.
_________________________________________________________________________

Nonii, vaatame siis olukorda Eestis. Mitu mõistlikku konkureerivat jaekaubandusketti meil on? Selver, Prisma, Rimi, Tallinna Kaubamaja, Säästumarket? Nende omandisuhteid vaadates läheb veelgi huvitavamaks...

Mitu konkureerivat mobliisideteenuste müüjat meil on? EMT, Tele2, Elisa? Kuidas on olukord jaepanganduses? Kuidas pensionikindlustuses? Kuidas rõvakaubanduses? Kuidas autorendis? Kuidas toitlustuskohtades? Kuidas kütuse jaeäris? Kuidas, kuidas, kuidas...igal juhul on selge, et me ei saa valida vähemalt 10 täielikult võistleva korraliku kauba või teenuse pakkuja vahel üheski ülalnimetatud tööstusharus. Täielikku konkurentsi ei ole - loomulikult on igal toodud näitel/tööstusharul omad ja hästi põhjendatavad oligopolismi põhjused.

Peamine põhjus on ikkagi selles, et turu maht on väike mis tingib väheste pakkujate arvu. Ja kõrged hinnad. Eesti keskmine jaekaubanduse juurdehindlus supermarketites müüdavale kaubale olla Eestis 25%, aga Poolas 8%. USA vastavat % ma ei tea, kuid kindlasti ei ole see kõrgem kui Poolas :) Marginaalid on Eestis väga korralikud, aga käibed väikesed, mistõttu on kallimad ka sisseostuhinnad.

Tihtipeale spekuleeritakse, et iga kõrge hinna taga on kartellileping. Tihti pole seda vajagi - kui firmade juhid omavad arusaama oligopolistliku konkurentsi olemusest, pole neil vaja milleski kokku leppidagi. Üksteisega konkureeritakse mistahes vahenditega, välja arvatud "hinnasõda". Sellest hoolimata on ka oligopolistliku konkurentsi tingimustes olemas omad turunduslikud "hinnaliidrid", millel sisuline osa (ehk madalamad hinnad) tõsi küll puudub. Kaval turundusmask, muud ei midagi. Jaekaubanduses on kõik muideks "hinnaliidrid" - alati parema hinnaga või siis parimate hindadega :) Hinnasõda peetakse oligopolistliku konkurentsi tingimustes ainult siis kui mõni uus tulija tahab saada kõvasti turuosa - nii juhtus näiteks Eestis suhteliselt hiljuti eluasemelaenude turul. Marginaalid löödigi alla, mahud ja absoluutnumbrites väljendatud kasumid kasvasid, eks näis mis pärast saab.

Nagu öeldud on oligopoolsetele firmadele omane igasuguste turundusprogrammide arendus - küll antakse klientidele kuldkaarte, boonusklubi liikmete staatusi, võtmeklientidei silte ja muid turunduslikke virtuaalseid väärtusi. Ma olen ka panga võtmeklient - saan kontoris löögile vpered otsheredi - nagu 25 aastat tagasi Suure Isamaasõja veteran kes sai vorstiletis oma pileti ettenäitamisel naispensionäridest, lastest, töölistest ja teenistujatest ette trügida :) Ega ma "oma panga" kallal ei nurise, aga huvitav on mängu jälgida küll.

Täieliku konkurentsi tingimustes olevad firmad pakuvad sulle aga kiiret teenindust ja madalat hinda. On suur vahe kas lennujaamas on 3 või 30 erinevat autorendifirmat väljas. Esimesel juhul "ei pea firmad hinnasõda", teisel juhul saavad oma teenust pakkuda ainult need firmad kes suudavad opereerida hindadega mida teised firmad lettides pakuvad. Just try harder või try midagi muud. Täiesti toimib.

Milles peituks siis lahendus? Esiteks peaks olema teenuste liikumine üle Euroopa Liidu riikide täiesti vaba. Siis saaksin näiteks oma maksusoodustustega pensionifondi valida näiteks nende kõigi pakkujate hulgast kes omavad Euroopa Liidus vastavat litsentsi ja kes tahavad oma teenust ka Eesti klientidele pakkuda. Teiseks peaks kohalik Konkurentsiamet uurima tõsiselt kohalikke kartellilepinguid - ka neid on. Praegu on Konkurentsiamet noh...selline poliitiliselt korrektne amet, et mujal Euroopa Liidu riikides on ja meil peab ka siis olema. Kolmandaks peaksid inimesed ise olema ka kodaniku eest väljas ja halva teeninduse koha pealt firmadele kõvasti survet avaldama. Ei saa olla nii, et supermarketites on värske kauba ees müügil "eilane piim", hapuksläinud mozzarella juust ja mädanevad sidrunid. Oligopolistid on aga kavalad ja sokutavad sulle interfaceks kuskil supermarketis madalapalgalise tädi kes siis nagu peaks olema kohustatud ka klientide pahameel taluma (kõik palga sees). Mina parem toetaks aktsioone kus kliendid pilluksid supermarketi juhti tema poest ostetud mädanenud sidrunitega ajakirjanike silme ja kaamerate all :) Aga "väikese turu sündroomi" kõik see muidugi ei lahenda.

Ekspluateerimisest ja vahemaadest kilomeetrites

Selline uudis (allikas Postimees):

Kaks Briti suurt rõivatootjat Primark ja Mothercare maksavad oma Indias asuvate vabrikute töötajatele niivõrd vähe, et nad peavad vahel eluspüsimiseks riigilt toiduabi küsima.

_____________________________________________________________________
Selline kommentaar siis: 19. sajandil peeti enesestmõistavaks, et 14 kilomeetri kaugusel miskist Wealthy House´st asus tekstiliettevõtte või kaevandus mille miljöö ja olme sarnanesid hämmastavalt Emilie Zola kirjutatud "Söekaevurite" omale. Kümmekond kilomeetrit oli täiesti mõistetav distants eristamaks luksust vaesusest, haridust harimatusest või siis heaolu lootusetusest. Nüüd on lihtsalt vaja pikemaid vahemaid, et jõukamatel hingedel lasta rahus olla. Mõni tuhat kilomeetrit on selleks juba täiesti piisav distants. Nüüd on oodata usinate Primarki ja Mothercare PR inimeste kiireid reageeringuid "kiiretest programmidest tehastes valitsevate olude parandamiseks" ja kommentare, et "tehaste omanikeks olevate allhankefirmadega on peetud tõsiseid vestlusi töötingimuste teemadel mis võivad edasiste rikkumiste ilmnemisel viia koostöösuhete täieliku katkestamiseni". Kolme kuu pärast ei mäleta keegi enam midagi. Liberaalid teevad mossis näo ja tarbivad, sotsid vinguvad, aga ikka tarbivad. Bullshit bingo, kauge mure ju.

Mäesuusatamisest vol I

Niisiis - rege rauta suvel, vankrit talvel. Ehk siis eurokantseliidi huvilistele: talisõiduvahendi jalaseid kata plekiga kalendriaasta kolmandas kvartalis, hobuveoki rattaid aga kalendriaasta esimeses kvartalis (Bruxelles, 2007). Nimetatud direktiiviga juhatan sisse jutukeste seeria inimestele kes on huvitatud mäesuusatamisest, ehk jutukeste seeria algajapoolsematele inimestele kes seisavad valikute eest, et kuidas ja kus suusad alla saada.

Ei ole üldse ebamõistlik hakata talviseid mäesuusareise planeerima juba eelneval suvel. Siis on võimalus rahulikult majutuskohti planeerida ning lennupileteid broneerida. Ette rutates mainin ära, et ma ei tee juttu Skandinaavia ja Soome mäesuusavõimalustest, vaid ainult Alpidest. Põhjus - Skandinaavia ja Soome keskustes pole ma käinud (v.a Himos), asetsevad teised liiga põhja pool, vähe päikest ja lühikesed rajad. Maailma parimad paigad suusatamiseks oleksid vastava infrastruktuuri olemasolul kindlasti Kaukaasias ja Kesk-Aasias, kuid nendesse piirkondadesse investorid väga ei kibele. Muuhulgas saab mäesuusatamisega tegeleda Türgis, Liibanonis, Uus-Meremaal, Tshiilis, Jaapanis ning loomulikult USA-s ja Kanadas. Viimastes riikides on väga palju suusakeskusi - ise kahjuks pole seal käinud. Nimed nagu Whistler, Aspen ja Vail on kuulsad just "edevuse laada" poolest, aga korralikke keskusi n.ö tavainimestele on samuti küll-küll. Whistler olla üks parimate hulka kuuluvaid suusakuurorte siin ilmas -.

Niisiis - Alpid. Palju suusakülasid, ent ometi mitte piiramatult. Parimad suusakuurortid maailmas. Igale maitsele. Alates taskukohaste hindadega Austria mitte-nii-tuntud küladest kuni selliste kohtadeni välja nagu Courchevel 1850, Cortina d´Ampezzo ja Zermatt. On ilusaid Austria "nukukülasid", on koledamaid 60-70. aastatel ehitatud Prantsuse betoonkülasid. Les Menuires Val Thorensi orus pretendeerib "Alpide kõige koledama suusaküla" tiitlile. Kole hall betoon ja ei midagi ajaloolist. Modernistliku arhitektuuriga suusakülad on hea näide miskite Le Corbusier jüngrite oskamatusest oma arhitektuuri keskkonnaga seostada. Zermatt on aga koht omaette - astud 20. alguses ehitatud puitmaja uksest sisse ja seal restoranis mängib hea pianist valget Steinway klaverit. Hea hõrgu söögi kõrvale kuulata või nii...Seega - on kohti, mille vahel valida.

Suusavarustust on ka valida. Suuski ei tasu kindlasti esimese asjana ostma tormata - need on mõttekas pigem rentida, alguses koos saabastega. Rentige suusa-saapad kindlasti koha peal Alpides, Eestist on võimalik üldreeglina rentida vaid vanu risusid. Hind on Alpides suusarendil küll kallim, kuid esemete kvaliteet palju parem. Lisaks on võimalik suusad-saapad soovi korral tasuta laenutuses ümber vahetada juhul kui need ei sobi. Seega - alustage suuskade-saabaste rendist. Kui ala meeldima hakkab, ostke kõigepealt saapad. Jällegi - ärge saapaid Eestist ostke, vaid kohapealt Alpidest. Eestis ajavad suusasaabaste müüjad täiesti hullu vastukäivat juttu suust välja ja nad ei ole kliendile abiks üldse mitte. Saabaste valikut ka ei ole. Saabaste hinnad on samad mis alpikülades - suvalise alpiküla Inter Spordi poe suusasaabaste aastane müügikäive võrdub ilmselt kolme aasta jooksul Eestis müüdavate suusasaabaste müügikäibega kokku. Ja müüjad on seal profid - saad jalga saapad mis sulle tõepoolest sobivad. Teatavasti kui suusasaabas "ei istu" on kogu suusatamine piin ja vaev ehk siis kogu puhkus on piin ja vaev. Ja kohapeal ostetud/renditud mittesobivaks osutunud asju saab tasuta sobivamate vastu ümber vahetada.

Suusariided on sama tähtsad kui suusasaapadki. Esimese reisi võib loomulikult teha koduses kapis leiduvate nn. suusajopedega mis meil Rademarides ja Spantal Sportides müügil. Kui aga ala meeldima hakkab soovitan teha mitte mingit hinnaalandust ning hankida endale parimad võimalikud suusariided, mida rahakott kannatab. Hea suusajope hoiab sinu kehatemperatuuri õigena/mugavana nii -24 C kui ka + 15 C juures (testitud, sealjuures on suusajope all ainult õhuke pikk sportpesu ning külmema ilmaga lisaks õhukene suusafliis). Halva suusajopega higistad sa palavaga nagu "higi-Hillar" ja lõdised külmaga nagu "vibra-Virgo". Häid suusariideid valmistavad Spyder, Descente, Phenix ja ka Völkl (riiete n.ö kallim ots). Bognier on "edevuse laada" toode, ilmselt hea, kuid hinna poolest vaadake ise.

Lühikokkuvõte varustusest - ei ole olemas "algajatele sobivaid" suuski, saapaid, jopesid-pükse ning "edasijõudnutele ja ekspertidele sobivaid" suuski, saapaid, jopesid-pükse - on ainult hea ja halb varustus. Kahjuks kajastub see ka varustuse hinnas. Seetõttu on otstarbekas oma ostusid hoolikalt planeerida - näiteks kevadhooajal võib saada head suusavarustust alpiküldades täiesti mõistliku allahindlusega.

Tänaseks aitab küll. Mõni teine päev kirjutan edasi, siis juba mägedet ja sellest, kuidas ja kus suusatamisega alustada. Ehk siis suusatamisest enesest.

Koduse köögitehnika kogemus

Asi sai alguse sellest, et maal on käesoleval aastal kohutavalt palju õunu. Õunapuid on seal alati palju olnud, tasapisi on vanemaid puid ka maha võetud, kuid aeg-ajalt tabab aeda tõeline õunauputus. Loomulikult on sellises olukorras tarvilik mõelda, et mida nende õuntega peale hakata? Teatavasti saab õuntest teha head õunamahla ja maal on selleks ka vastav aparatuur olemas - suur nõuka-aegne õunapurusti ja kruvipress. Kui nimetatud aparatuuri sihtotstarbepäraselt kasutada saab selget klaari õunamahla nii, et küll. Asi on aga selles, et see toores õunamahl ei kipu eriti säilima ja seda mahla kuskil suurtes kogustes keetma ja purgistama hakata on kaasaja inimestele juba liig. Normaalne oleks ju 4 suur õunakasti nädalavahetusel universaalauto pakiruumi panna, linna vedada, toidukeldrisse paigutada ja siis mõistlikus tempos värsket õunamahla tekitada ning sisriiklikku tarbimist ohjeldada (ehk poest vähem mahla osta).

Mõeldud-tehtud. Eile sai astutud elektrooniapoodi ja ostetud hästidisainitud mahlategemise aparaat. Mõte oli selline, et topid sinna Stolleri märki kandvasse aparaati õunu sisse, klõpsad lülitit ja värsket selget mahla tuleb. Ajast ette rutates mainin, et see, kuidas inimene arvab aparaadi töötavat ei tähenda veel, et aparaat vastavalt inimese nägemusele ka töötab. Niisiis sai aparaat lahti pakitud, talle sobiv (või ausalt öeldes - ikkagi natuke ebasobiv) koht valmis vaadatud ning aparaat lõpuks vooluvõrku ühendatud. Algas mahlategu - kõik pereliikmed vanuses 3 kuni 3X aastat olid selle juures esindatud. Mahla nagu täitsa tekkis ja...siis jõudis ühel hetkel kohale, et see mahl pole üldse selge ja klaar. Ei ole selline ilus puhas õunamahl nagu maal, vaid hägune õunamahla pooltooraine. Siis sai proovitud mahlaks moondada tomateid ja sidruneid - tulemus sama. Järeldus kah olemas - oleks vaja miskit mõistlikku lisafiltreerimissüsteemi, et head mahala saada. Lisafiltreerimissüsteemi aga ei olnud kuskilt kiiresti või mugavalt võtta -.

Vaatlesin aparaati juba kahtleval pilgul. Hästi disainitud, ruumivõttev, monofunktsionaalne. Ei tööta vastavalt ootustele. Aega läks, äratundmine süvenes. Aparaat on kahtlane, suisa kasutu! Kes see k***t viitsib sellise kökatsiga jännata kui tulemus on miski mahlatööstuse tooraine? Siis sai vaadatud kappi - jah seal ruumi on veel küll. Tegelikult peaks aparaadi eest ära kappi panema - võtab see risu asjatult palju ruumi ära. Elaks Ameerikas või kuskil arenenud kaubandusega Euroopa riigis viiks masina poodi tagasi ja ütleks, et mani bäkk. Eestis aga pead sa suhtlema silmi pööritava müüjaga kes nõuab sinu käest ostutshekki ning avastab, et miskid kleepsud on aparaadilt ära võetud, siis iriseb ja keerutab ning teeb kõik selleks, et vihane klient turtsudes koos oma aparaadiga poest tagasi tänavale kaoks. Lihtsam on aparaat kappi panna ja mõelda võltsmõtet, et äkki ma kunagi siiski kasutan seda aparaati. Aga vana tõde on see, et aparaadid mis kappi pandud sinna ka jäävad.

Siit moraal - ärge ostke endale kööki mõttetuid monofunktsionaalseid aparaate nagu mahlaaparaadid, köögikombainid, munakeetjad (sic! - jah on sellised asjad ka müügil olemas), blenderid, jäämasinad ja nii edasi. See kõik on mõttetu kola mis võtab ruumi ja ei leia kunagu kasutust. Köögis peavad olema aga a) gaasi olemasolul korralik gaasipliit (4X etem asi kui elektripliit), b) korralik ahi, c) väga korralikud lõikenoad Saksa või Shveitsi parimatelt tootjatelt (need on tegelikult kõige tähtsamad asjad köögis üldse), d) võimalikult suur nõudepesumasin, e) korralikd malmist ja terasest potid-pannid. Kõik eelloetletu, välja arvatud potid pannid, tuleb köögimööblisse integreerida, sest nii on ilusam ja esteetilisem. Pidagem meeles - igasugune monofunktsionaalne söögi- ja joogitegemise kila-kola jäägu aga köögist eemale poodi kergeusklikke ostjaid ootama. Nii lihtne see ongi.

Palavuse mõjust inimestele augustikuus anno 2006 Tallinna lähistel

Juba mitmendat päeva põõab termomeeter meid veenda, et me elame lähistroopikas. Nimetatud asjaolu on pannud mind märkama omalaadset fenomeni, et palavus ajab protestantliku taustaga eestlase kergesse segadusseisundisse. Inimesed hakkavad palavusega käituma mõnevõrra kummaliselt, nad ei oska sellesse (palavus) kuidagi üheselt suhtuda. Inimestele tundub aga selge olevat see, et kui hinges on segadus ja väljas on leitsak, siis peab ennast igaks juhuks täis jooma.

Üleeile varaöösel sõitsin rattaga randa ujuma. Rannas toimetas pimeduses üks rahulik meesterahvas kelle kainusastme kohta võiks anda hinnangu "ametlik suvine kännuämmelgas". Seal ta mõmises ja toimetas ohutul moel just nagu homo habilis või siis neandretaallane. Tavalistel jahedamatel suveõhtutel selliseid selle rannas mitte ei näe.

Eile õhtul avastasin, et vähemal kolm minu suvilanaabrit olid ennast "ära sättinud". Nimelt valmistasin ennast muru niitma kui krundile saabus üks tore 4-astane naabrite naabri tüdrukutirts. Ütlesin talle, et tema mängukaaslaseid hetkel kohal pole ja jätsin ta ühele poole maja krundile mõtisklema. Ise läksin teisele poole maja ja kõva rassimise tulemusena eemaldasin kraavikaldale kasvanud liigse muru. Nii tunni pärast maja ette tagasi tulles leidsin, et see tüdrukutirts oli ära väsinud, tuppa läinud ja ukse kõrval asuvale pingile madratsi peale magama heitnud. Võtsin siis jalad selga, et antud uudist tüdrukutirtsu vanematele teatada. Teel tüdrukutirtsu vanbemate poole tuli mul läbida naaberkrunt kus istus vines somm miski vines naisterahvaga. Tüdrukutirtsu vines isa magas hoovis pingi peal. Äratasin ta siis ülesse ja ta viis oma magava lapse rahulikult koju. Märkuseks niipalju, et tegemist ei ole Tallinna Lennujaama taga asuva "suvilarajooniga", vaid päris tsiviliseeritud kohaga.

Siis helistasin n.ö ametiasjus sõbrale kes teatas, et oli ühele vajalikule inimesele telefonitsi pihta saanud kes oli sügavas joobes. Märkuseks niipalju, et selline kodanik ei tohiks endale lubada täis peaga telefonile vastamist, liiga oluline kompanii ja amet. Aga ei, inimene oli 30-kraadises soojuses 40-kraadist vedelikku manustanud lootusega ilmselt 10-kraadine erinevus tasa teha.

Varaööl randa jalutades sõitis teel nii palju autosid, et mul tekkis küsimus - kuhu ja milleks nad pimedas sõidavad? Ilmselt olid ka autojuhid meeltesegaduses ja sõitsid üsna sihitult kuhugi. Autosid oli lausa kohutavalt palju liikvel.

Miks siis inimesed ülalmainitud viisidel käituvad? Ise pakun, et sellise käitumine on stressi tagajärg. Inimesed on kõike muud kui lõdvestunud ja välja puhanud, kahekohalise numbriga majanduskasv on pannud neid suurel kiirusel ja hulgakaupa rabelema. Palavusega ei oska nad muud teha kui ennast täis juua või siis autoga pimedas ringi sõita. Inimeses peituv sisemine protestant on palavusest tingitud segaduses ning segaduse suudab lõpetada vaid soojalaine lõppemine. Seniks on aga ootamatud kännuämmelgad ootamatutes situatsioonides tavapärased nähtused.

Majad ja masinad - väike järg

Alustame siis viitega: http://www.postimees.ee/030807/esileht/siseuudised/275296.php

Ehk nendele kes ei viitsi kogu Postimehe lugu lugeda mõned väljavõtted sellest artiklist:

"Eile pärastlõunal pärjati Eesti Ringhäälingu maja arhitektuurikonkursi võidutööks taani arhitekti Erik Nobeli ideelahendus nimega «Ring-Hääl-Hing»."

"Meeldib kõigile (comment: ja-jaa :)"

"Võidutöö põhimaterjaliks on klaas. «See on väga sügav maja ja klaas annab sellele valgust,» põhjendas Nobel materjalivalikut."

"Nobel arvas, et maja võiks valmis saada viie aastaga ning selle ehitus läheb maksma umbes kaks miljardit Eesti krooni."

_____________________________________________________________________


EI, ausõna, tõepoolest, ma ei soovi Rahvusringhäälingule midagi halba, vastupidi, jõudu edaspidiseks ja pikka iga. Samas jõudu ka ühele toredale endisele kolleegile ja nüüdseks värskele Rahvusringhäälingu juhatuse liikmele. Kinnituseks : ETV on Eesti parim telekanal ja Eesti Raadio tore raadio. Rahu kõigile, kõik on hästi -.

Aga :) - majad ja masinad need on väärtused!. Inimesed tulevad ja lähevad, aga majad ja masinad - need on väärtused :)

Juudi pintsak ja Hugo Bossi teksad

Selline anekdoot: juut kurtnud sõbrale, et andnud pojale oma teeneka pintsaku, mida tema isa ja tema ise kumbki 25 aastat kandnud, aga poeg, kurat, põletanud pintsaku 10 aastaga läbi.

Siis üks päriselt sündinud lugu - minu vanaonu ostnud Eesti Wabariigi ajal korraliku inglise villasest kangast ülikonna. Sõda tulnud peale, vanaonu kutsutud võõrasse väkke, vanaonu pannud selle ülikonna kotti (huvitav, miks just kotti?). Vanaonu tulnud sõjast tagasi, võtnud ülikonna kotist välja, pintsak ja püksid polnud triikimist vajanudki, nii hea inglise kangas olnud.

Kurva pilguga vaatan mina, kuidas minu riided suurel kiirusel ja hulgakaupa kuluvad. Olgu rõivaese kuitahes kallis, kandku rõivaesemed Sandi, Hugo Bossi, Montoni, Camel Activi või mistahes muud kaubamärki - ikka kuluvad nad suure kiirusega. Tõele lähemal olles peab ütlema, et iseäranis suure kiirusega kuluvad kuulsa SS-disaineri Hugo Bossi kaubamärki kandvad rõivaesemed. Need rõivaesemed kaotavad nööpe ja kitsenevad pesus palju innukamalt kui märksa mõistlikuma hinnaga kehakatted. Ma kahtlustan, et natside ajal olid selle disaineri õmblusvabriku tooted märksa vastupidavamad, muidu oleks herr disainer äkki konzentratsionlagerisse saadetud kui SS-mannid liiga tihti nööpe oleksid pidanud õmblema.

Põhimõtteline vahe n.ö kalliste ja odavate rõivaste vahel seisneb tänapäeval sellest, et ühtede kangas näeb viisakam välja ja teiste kangas näeb robustsem välja. Ei ole kuskilt võtta enam head vastupidavat juudi pintsakut, SS-mannide hirmus õmmeldud pükse või inglise villast ülikonda mis kannatab kotti panemist. Tänapäeval on nii, et vahetad rahapaberi riidepaberi vastu ja niimoodi ikka kiirenevas tempos. Igasugu n.ö kiirmoebrändid on seda teemat veelgi edasi viinud, lõpuks võib asi jõuda niikaugele, et ostad Selverist koos järgmise päeva toiduga ka järgmise päeva riided ja siis kannad need ühe päevaga läbi.

Igal juhul mina nõuan kvaliteetseid ehk vastupidavaid riideid tagasi (?) poelettidele. Ma ei viitsi poodelda, pigem ostaks mingid rõivaesemed ära ja siis kannaks neid rahuga aastaid. Mul on üks selline helebeez velvetpintsak - nii 6-7 aastat tagasi ostsin selle Oslo Kapp Ahlist ja ta näeb täpselt selline välja, et pane uue pähe poodi müüki. Ei ta kulu, ei ta määrdu - hoolimata sellest, et olen seda pintsakut kandnud pikalt ja mõnuga. Nõuan rohkem selliseid rõivaid müüki! Kui keegi teab kuskohast saaks ülalnimetatud juudi pintsaku taolisi rõivaesemeid legaalsel teel hankida, andke märku.

Majad ja masinad - need on väärtused.

Inimesed ja infosüsteemid ei ole väärtused. Selline hoiak on meie ühiskonnas valdav, räägitagu aeg-ajalt avalikkuse või auditooriumi ees mida tahes.

Näiteks räägib suurfirma personalijuht töötajatele, et töötajad on firma kõige suurem väärtus kuna see väärtus jalutab igal õhtul koju ning ei pruugi üldse tööle tagasi tulla. Seetõttu tuleb töötjaid eriti hoida. Vale PR jutt puha - tegelikkuses peetakse väärtusteks ikka maju ja masinad. Sest kui on vaja investeerida inimestesse, siis just, need jalutavad majast minema, aga maja ise jääb. Katsud käega, on alles. Masinad ka jäävad, katsud käega, ikka on alles. Aga töötajad, sindrinahad, võivad lihtsalt töölt minema jalutada, konkurendi juurde tööle asuda, mõned ka rasedaks jääda, autoavariisse sattuda või lihtsalt demotiveeruda. See on tõeline risk, nii et alati tasub ikka investeerida majadesse ja masinatesse. II Ilmasõja alaja oli venelastel isegi selline ütlemine - sam pagibai, tehniku spasai. Tehnika, see oli väärtus. Küll Sarmaatia lagendikel uut soldatimterjali leidus, aga tehnika oli väärtus, seda nii palju ei olnud mitte.

Vaatame, mida kuidas siis majade ja masinate väärtustamisega Eestis lood on. Võtame näiteks Rahvusringhäälingu - suure erutusega on räägitud ETV uuest majast. Sellise õhinaga on räägitud nagu ETV uus maja oleks väärtusahela tipp ja ETV lõplik eesmärk omaette. Maja erutab meeli, sinna on ressursse vaja. Ma samal ajal kahtlen kas ETV rahvas palgarahas supleb või siis väiskorrespondente liiga palju on.

Võtame KUMU. Maja ise on hea arhitektuuri teenäitaja moodsas eestis. Nüüd õnneks on koht kus laos hoitud kunsti näidata. Aga - palgaraha selles majas vist küll eriti ei maksta. Üks inimene kandideeris sinna ühele funktsionaalsele ametikohale millesarnaseid mujal sektorites palju on. Pakutav töö oli huvitav, keskkond ideaalne, aga palk nagu sotsiaaltoetus. Maja - see on väärtus, inimesed töötagu armastusest, missioonitundest ja motivatsioonist. Jälle Ilmasõda lahti või?

Võtame siis infoteholoogiasektori. Raha selleks, et seadmeid osta on nagu raba. HP-le, IBMile Sunile ja muudele firmadele makstakse tehnika eest rulli nii, et silm ka ei pilgu. Hea on katsuda rackitäies olevat rauda teades, et see on maksnud natukene alla 80 miljoni EEKu (ühe riigiasutuse poolt tehtud reaalne riistvarainvesteering). Raud on alles, see ei kao kuhugi. Katsud ja näitad uhkelt teistelegi. Aga infosüsteemid - need on tülikamad ja ebameeldivamad asjad. Siin on palju probleeme ja raha ka ei raatsi eriti välja käia. Ei näe ju produkti, ülemused alati ei saa aru, mida telliti. Nähtamatu, lõhnatu, maitsetu, kaalutu infosüsteem. Alati on probleeme ja juhtkond võib närviliseks muutuda. Aga maja ja masin - sellest saab kohe aru, need on väärtused. Katsud, on alles.

Võtame ülikoolid. Ülikoolid tunduvad olema Eesti juhtivad kinnisvaraarendajad arvestades eelarve ja kinnisvarainvesteeringute suhet. Majad - need on väärtused. Õppe- ja administratiivhooneid tuleb ehitada suure armastusega, need jäävad alles. Üliõpilased tulevad ja lähevad ning teadust nokitsetakse ikka omaette - palgarahaga ka ju hõisata ei ole, et palgaturul konkurentsivõimeleine olla. Palgaraha ei ole, ei ole võtta. Kinnisvarainvesteeringuteks on aga raha võtta. Ülikoolid just ongi selleks, et majad ehitada. Varsti pole pealetulevaid üliõpilasi ka enam nii palju (1990. aastate alguse sündivuse järsk langus), aga majad ikka jäävad. See on väärtus - inimesed ikka tulevad ja lähevad.

21. sajand, aga 20. sajandi alguse mõttestambid. Üleliigsest rahvastikust enam ei räägita, ent ometi usutakse sisimas eelkõige majadesse ja masinatesse. Siin ei ole tegemist pelgalt kapitalistide mõttekiiksuga, maju ja masinaid eelistavad inimestele kapitalistidega võrdselt nii boheemlased, meedikud kui ülikoolide rektorid. Majad ja masinad - need on väärtused.

Liiga palju tööd

on tehtud viimase kuu jooksul. Organism on saavutanud sellise staadiumi, et kasutab iga vabat hetke viilimiseks ehk mõttetööst kõrvalehiilimiseks. Praktiliselt igas nädalas on olnud üks-kaks sellist päeva kus koju jõudes esimese asjana heidan magama ja laskun miskisse koomalaadsesse unne. Enne ööd läheb uni korraks ära ja siis on organism sellises segiraputatud olekus, et ei saa üldse aru, et mis toimub ja miks toimub. Sellistyel hetkedel on mu IQ nii 30 ringis, midagi pole parata, aega akut laadida pole sisuliselt olnud. Ikka korraks pistikust elektit ja niikaua toimetad kui piiksuma hakkad nagu läbiläinud akuga mobiil. Käesolevall nädalal, jah, võtan ma aega natukene tagasi, mängin lõuna ajal tennist ja söön pärast rahulikult Pirita jahtklubi baaris. Siis jälle organism laeb ennast natuke tagasi. Muud ei meidagi, kui paremasse vormi jõuan, kriban jälle. Eriti tore tundub nii 3. või 4. juuli paiku purjeka peale astuda ja Soome poole sõita. Merel on paratamatult selline fatalistlik olemine, et kui tuult on, siis on, ja kui ei ole, siis kunagi tuleb. Aeg ei käi mitte kella, vaid ilma järgi ja sellist asja tahaks ma kohe koledal kombel kogeda.

McDonalds ja tema omapärasemad kliendid

Seal Mustamäe teel on McDonaldsi burgerimaja ja Statoil peaaegu kõrvuti. Tankisin oma autot ja silmitsesin rahulikul ilmel väljaspoolt McDonaldsi drive-in sektsiooni tegevust...ja ühel hetkel tekkis minu ajus ootamatu lühis. Midagi oli nagu valesti, ja samas ei olnud ka. Midagi oli nagu Eestile nii omast, aga samas kummastavat. Õige, kohale jõudis! Selle McDonaldsi drive-in luugi järjekorra esimene auto oli päris uus 7. seeria BMW, selline ilusasti läikiv aparaat. Siis oli üks n.ö tavaline auto, millele järgenes jälle väga uus E-klassi Mercedes. Selline läikiv ja edevate velgedega. Autosid paistsid juhtivat nooremapoolsed kodanikud, sellised kes Tallinna tänavatel ikka vastu tulevad.

Ma päris tükk aega juurdlesin selle nähtuse üle. Ilmselgelt ei olnud nende kodanike näol tegemist härrasrahva autojuhtidega kes vaba hetke kasutades burgeriputkast läbi lipsasid, samal ajal kui härrasrahvas kuskil restoranis rahulikult einestas (austrid ja boulebasse ja muscadet vein ja framboise ja topelespresso.). Ei, see oligi nende Eesti tingimustes suht jõukate inimeste teadlik toiduvalik. Tänane eine. Närid 800-900 K EEK maksvas autos saia ja pihvi ning oled eluga rahul. Mida siis veel?!

Tänases Äripäevas oli artikkel, et miskeid eriti tuunitud autosid hakatakse kuskil Tortuga cars nimelises salongis müüma. Iseenesest salongil enesel on hea nimi, natukene selline offshore järgi lõhnav...ja varsti avtakse ka Tallinnas esindus kuskuhast saab hakata Lamborghinisid ja Bentleysid ostma. Ausõna, mul pole mitte midagi selle vastu, et neid autosid siin müüakse ja ostetakse! Aga ma mõtlen, et millal ma näen pilti kus McDonaldsi drive-in sabas on uus Lamborghini ning selle sabas Bentley Arnage Red Label? Siis ma teen küll telefoni fotokaga sellest nähtusest ühe pildi. Muideks, ma olen näinud Tallinnas Lasnamäel ka Ferrarit ringi sõitmas. Kohe tuli meelde Miami Vice ja see Ferrari Testarossa millega Crockett ja Tubbs kuskil skid rowdes narkoärikaid taga ajasid. Äkki oligi tegemist tõsieluseriaaliga Lasnamäe Vice kus inspektorid Rõigas ja Golubev valge hiinlase müüki simuleerisid ? :)

Ma olen selline inimene kes arvab, et mõne asja jaoks on ikka oma aeg ja koht. Bentley Arnage Red Labeli koht on näiteks Monacos Hotel de Paris ees. Ma ükskord sattusin Cannesisse sealse filmifestivali ajal. Silma hakkas üks lahtine Bentley millel oli lakooniline numbrimärk WE CAN. See sobis sinna kohta ja atmosfääri nagu rusikas silmaauku. Ja Ferrari kuskil Cortina d´Ampezzos pakub ka kindasti silmale ilu, kuid Tallinnas McDonaldsi drive-in sabas...oo vaatepilti! Mustamäe Vice :)

Töötav väärtusahel

Muuhulgas sai käidud söömas ühes korralikus Itaalia restoranis vanalinnas. Restorani omanikuks olla 3 inimest, neist 2 itaallast ja 1 eestlane. Väärtusahel ise olla järgmine - a) mingi parma sink, penned ja muu söödav kraam üle Itaalia laiali - 1. itaallane neid kokku ajamas ja Tallinnasse organiseerimas; b) 2. itaallane-peakokk köögis neid patta panemas ning roogadeks moondamas; c) eestlane kohalikku klienditeenindusstaffi kokku ajamas, manageerimas ja muidu kohapeal asju ajamas. Kuna iga väärtusahela kriitilisel osal on konkreetne vastutaja ja sisuliselt omanik, siis tagatud on see, et restoran töötab edukalt juba aastaid ning seal saavad oma kvaliteetsed kõhutäied erinevate riikide kodanikud kel millegipärast Tallinnasse ja vanalinna asja. Koht ei ole veel senini alla käinud isegi.

Siit moraal - selleks , et miski süsteem edukalt töötaks peavad kõik kuidagi oma osa saama. Reaalses elus aga kõigile ei jatku, sest paljuski see hea on juba ennem meid ära võetud. Igaühele oma, vastavalt võimetele ja iidse kombe kohaselt mittevastavalt vajadustele. Tehke ise suvel tööd, tahaks öelda.

e-ühiskonna mandrid ja saared

Tõtt öelda tekkis korraks päris pahur olemine kui soovisin intenetti ja seal asuvaid online shope enese kasuks tööle panna. Lugu lihtne - tahad miskeid Eesti turu väiksuse tõttu siin riigis mittemüüdavaid või siis ebaproportsionaalseid kalleid asju osta - ja sulle lihtsat ei shippita neid kohale, kuna Eestit ei ole vastavate maade nimekirjas. Kurjavaimu e-kaupmehed ei suuda millegipärast ühendust võtta DHLi või UPSiga kes esemed Eestisse suudaksid transportida. Ei taha. Äkki on liialt palju credit card fraudi. Sihtturg ka väike, saadame nad kukele.

Esemed ja poed ise asuvad kuskil Inglismaal, kuid jah igale poole Euroopa Liitu neid ei nõustuta saatma mitte. Esemed ise maksavad USA netipoes 59 USD, Inglismaa netipoodides 57 GBP ja Eestis 2700 EEK, kusjuures esemete sobivaid suuruseid ei ole kohapeal mitte saada. Ja siis vaatadki esemeid üksnes ekraanilt ja siunad, et e-kaubandus ja internet ja vabadus ja ***** *** . Ma ei ole veel jonni jätnud ning loodan, et saan konkreetsed esemed interneediumi abil ikkagi siia kohale tellitud. Ja kohapealsete jaekaupmeeste hinnatase tekitab koos olematu valikuga trotsi.

Ja just nüüd saingi vastuse:

No I'm afraind we cannot send shoes to Estonia due to the high shipping costs. If you go to http://www.heelys.com/international.aspx there is the name and address of someone who does sell the shoes in Estonia so they may be able to help you.

Nood katelsepad seal Inglismaal ei vaevunud küsimagi, et kas ma äkki poleks olnud nõus shipping cosi enda peale võtma. Ei, vatti ei ole ega tule.

Volkonski, Venemaa ja sasipundar

Huvitav on lugeda Eesti Ekspressist intervjuud Peeter Volkonskiga, seda ikka aprilli lõpu sündmuste kontekstis. Mõned tsitaadid:

“See näitas järjekordselt, et Venemaal ei ole kunagi olnud konkreetseid piire. Katsu sa venelasel lasta joonistada Venemaa piire! Sellist asja nagu Venemaa piir pole võimalik joonistada! Venemaa on lihtsalt seal, kus venelane elab.”

“Nad ei jaga iial ära, mis toimub. Nad on ju võitjad, nad on võidetud maal. Nad ei saagi iialgi aru, milles neid süüdistatakse. Kogu aeg oled majoriteet ja muutud siis äkki minoriteediks – see on tõesti raskesti arusaadav. Kui Jermak läks Siberisse, siis ta ju vabastas Siberi, mitte ei vallutanud!”

“Need on siin kõik Vene kanalid. Siit saad uudiseid, siit, näe, tuleb sõjafilm. Näe, Vene­maa muudkui võitleb ja vabastab. Putini poolt tuleb selline jutt, et “meile tullakse ­kallale”. Igalt poolt...kui olla pidevalt sellise meedia mõju all, tekib kohalikul vene elanikkonnal hirm – meile tehakse liiga!”

Okei, need on Peeter Volkonski arvamused, kuid tulevad kuidagi tuttavad ette. Lisaks võib ära tuua nn. Gromõko diplomaatia põhidoktriini mis näeb välja umbes järgmine: (1) nõua võimatut, (2) näita üles jäikust, vajadusel ähvarda, (3) iga sinu vastase poolt tehtud kompromiss on sinu puhas võit, (4) mõne aja möödudes siirdu tagasi 1. punkti juurde.

Miks tänane Venemaa tundub aina rohkem NSVLi välispoliitilise reinkarnatsiooni moodi? Pakun välja, et vastus on täna Venemaal võimul olevate poliitikute kaotusekibeduses. Külma sõja kaotusekibeduses. Kujutagem ette olukorda nii aastal 1985 - 30. aastates julgeolekuohvitserid teevad innukalt oma tööd, usuvad ideedesse mille nimel nad töötavad. Siis aga...riigi kokkuvarisemine, ideede häving, krahh...on antud käsk sündmusi ainult jälgida, vaadelda. Sekkumise õigus puudub. Tasapisi kogutakse ennast ning sillutatakse tee võimu juurde. Saavutatakse võim, kuid jatkatakse samalt kohalt kus piltlikult öeldes 1985. aastal pooleli jäädi. Tõsi küll, muutunud kontekstis. Hoopis uute võimaluste kontekstis. Külma sõja kaotuse häbi tuleb maha pesta, tehtud vigu tuleb vältida ning Venemaa võimsus tuleb taastada võimalikult laial rindel - nii majanduses, propagandas, sõjalises võimekuses, kuid ka välispoliitikas! Jõud maksab, kompromiss on välistatud. Jõud tuleb mobiliseerida - ka need mis asuvad väljaspool praeguse Venemaa administratiivpiire. Just väljaspool administratiivpiire, kuna praegused piirid ei peegelda tegeliku Venemaa ega tema poliitiliste ambitsioonide ulatust. Raha on siinkohal vahend, mitte eesmärk - ning raha saab just nendelt külma sõja võitjatelt energiaressursside vastu. Energia hinnad tõusevad, meie kontrollime 40% maailma gaasivarudest, aga meil on lisaks palju naftat ja muid loodusvarasid. Nonii, vaatame, kes naerab hiljam naerab paremini...

Okei, kõik ülaltoodu oli päris spekulatiivne mõttearendus. Samas ehk mitte ainult. Tegelikult on kole. Eestil on kole, Lätil on kole, Leedul on kole, Ukrainal on kole, Georgial on kole, Poolal on ebamugav ja ehk teistelgi. Äkki oleks aeg moodustada miski Piiririikide Ühendus mis tegeleks ühtse Venemaa poliitika ajamisega põhimõttel üks kõigi eest, kõik ühe eest. Äkki see distsiplineeriks veidi, muidu lüüakse kõigil nina kordamööda veriseks ja aina valusamini. Enesekaitsevõtete süsteemi on vaja tunda ja osata kasutada, muidu saab lihtsalt vastu nägemist nii, et silmist tuld lendab. Naabrus on lihtsalt selline.

Omapärane unenägu

Tavaliselt ma ei näe und, vaid magan nagu must kivi. Ainult suvisel valgel ajal võib mõnikord juhtuda, et ärkan varahommikuse valguse peale korraks ülesse. Siiamaani pole ma osanud ka arvata kas nendel harvadel kordadel kui ma und näen on see värviline või mustvalge film.

Täna öösel nägin ma sellist und. Seisin Narva maantee ja Jõe tänava ristis ning seal toimus ühes majas järjekordne Tallinna mäss. Kollaste vestidega politseinikke oli palju, kuid seekord kaitsesid mäslejad konkreetset maja ja politsei üritas neid sealt kätte saada. Üks sinistes rõvastes märulipolitseinik tuli kiirabiauto juurde kus ka mina seisin ja seletas pahaselt, et kiirabiauto juures oli üks tüüp talle lihtsalt kallale tulnud ja siis ta oli seda tüüpi korralikult tümitanud. Siis ma olin justkui selle maja katusel kus mäslemine toimus. Nii umbes 30 aastase naise sõbralik hääl õtles mulle, et tee nüüd oma valikud - need olid millegipärast just usutemaatikaga seotud ja absoluutselt mitte selle järejekordse mässuga. Vahemärkus - ma ei ole usklik inimene, puhas ateist ka ei ole, see kõik lihtsalt ei ole osa minu maailmast. Siis ma läksingi koju oma valikud tegema. Järgmine kaader olin kodus ja istusin arvutis miski MSNi taolise rakenduse taga. Seal aknast hakkas mulle tulema kiirülesandeid, virtuaalsus materialiseerus ja ma pidin tegelema näiteks võileiva, millise seest kasvas välja metallvarras, just selle metallvarda otsa miskite paprikarõngaste ajamisega. Siis purskas ühest isuäratavast võilevast välja peenikene purskkaev ning ma pidin selle tugevasti lõhnava piparmündilehega katma, nii et vesi purskus võileiva peale sümmeetriliselt tagasi. Järgnevas mälupildis tekkis minu ette maitsev külmlaud kus olid ainult väga tasakaalustatud maitsega toiduained, iseäranis üks hapukoorekastmega kaetud külm kala maitses uskumatult hästi. Ilmselt oli see ahvenafilee. Kõik oli värviline, olid ka maitsed ja lõhnad. Vahepeal oli ka veel teisi kaadreid, kuid neid ma enam nii selgelt ei mäleta. Unenäo lõpuemotsioon oli igastahes kerge, optimistlik, sõbralik, maitsev, huvitav.

Siis ärkasin ülesse ja imestasin kõige nähtu üle. Nendel harvadel kordadel millal und näen elan tavaliselt läbi möödunud päevade ja eredamate sündmuste emotsioone. Miskit tuleviku ennustamist ma ei usu, aju lihtsalt tegeleb kogetud emotsioonidega tagantjärele. Kindel on aga see, et kui need unenäod saaks linti võtta siis sellist kaameratööd pole kinolinalt küll keegi ennem näinud. Une põhjus on ka arusaadav - käisin eile õhtul pikemat maad jooksmas ning miski viirus mis minus mitu päeva pesitsenud on lõi välja - hilisõhtul oli hästi kerge palavik. Täna on kõik ok, kuid jah, omapärane uni oli.

Pronksisaaga - kuidas edasi

Nüüd kus mäslemised on loodetavasti möödas - ma ütlen loodetavasti - tuleks mõelda selle peale, kuidas järgmistel kuudel ja aastatel eluga Eestis edasi minna. Põhjust mõelda on ilmselt kõigil Eesti elanikel kellele siin riigis toimuv korda läheb.

Üks asi on selge - iga kriis viib aega hüpetega edasi. Kui seda pronksimässu poleks tulnud 2007. aasta aprilli lõpus oleks ta tulnud hiljem nagunii. Kas siis 2007. aasta 9. mail või kunagi hiljem. Usun, et kui nn. pronkssõduri temaatika oleks jäänud nüüd aprilli lõpus jõuliselt esile tõusmata, oleks situatsioon tasapisi - või isegi kiiremini kui tasapisi - ikkagi halvenenud. Miks, võite igaüks ise edasi mõelda. Muideks, mind see Kaarli kiriku poole langetatud peaga pronkssõdur üldse ei häirinud. Häirisid seal kogunenud nn. võitjad ja Vene saadik pärjaga. Teatavasti pronkssõdur ise ju valida ei saa, et mida tema ümber ette võetakse.

Iga kriis viib hüpetega edasi, tõstab tänasesse päeva probleemid, mida me oleksime pidanud lahendama homme. Äratab uinunud valdkonnad, olgu nendeks siis integratsioon, sisejulgeolek selle sõna väga laias tähenduses ning ka sisepoliitika. Ja välismõjurid.

Ma ei usu kiirete ja gordioni sõlme läbiraiuvate pronkslahenduste otsimese mõttekusse tänases Eestis. Pigem tuleb käituda rahulikult, võtta aeg maha ja töötada välja lahendused tulevaste perioodide tarvis. Seda ilma emotsioonideta ning ilma olemasolevat valitsuskoalitsiooni siunamata. See mis tuli toodi meile koju kätte lihtsalt varem, muud ei midagi. Rahu, kaine mõistus, arvestus ja distsipliin on praegu Eesti sõprade abimehed.

Lahendused, lahendused...lahendustekompleks...see nõuab parajat konsensust. Kuidas tulla toime seltskonnaga kes sisimas hoiavad pöialt Pärnu maanteel poode lõhkunud märatsejatele? Kuidas tõmmata neid inimesi nn. konstruktiivse meedia kuulajate hulka? Kuskohast leida konstruktiivseid arvamusliidreid keda kuulataks? Üleöö siit lahendust ei leia. Ilmselt on vajalikke komponente kaks - üheks peab olema vajalik seaduslik kord mis suhtub äärmuslastesse piisavalt rangelt. Teiselt poolt tuleb leida sobivad liidrid, keda kohalikud venelased usaldaksid ning kes oleks Eestile lojaalsed. Kellel oleks midagi lisaks kaotada ka...näiteks kapitali.

Ilmselt tuleks igati soosida ka vene noorte kaasamist erinevatesse spordi- , vaba aja ning eneseväljendamistegevustesse (ma ei mõtle siin Westmani poe rüüstamisega sarnaseid väljendustegevusi) viisil mis viiks kokku eesti ja vene noori suhtes 2/3 ja 1/3. Kindlustada, et ei pääseks domineerima pedagoogid kes viivad oma õpilasi Toompeale peaministrit fashistiks sõimama. Ühesõnaga, inimestevahelist suhtlemist tuleks sajaga edendada printsiibil räägime-kuulame-kuulame-räägime...sellest kõigest on vist puudus olnud kõige rohkem.

Ilmselt tuleb võtta kätte mõni õpik-käsiraamat mis annab nõu teismeliste kõurikute kasvatamiseks (sisaldab peatükke "halbadest sõpradest hoidumine", "äkilised meeleolumuutused puberteedieas" jne.) ning seda kuidagi Eesti ühiskonnale kohandada.

Öine mäss Tallinnas - vaade etepoole

Täna hommikul on öisest Tallinna mäslemisest veel vähe aega möödas. Teema ei ole, et mis juhtus ehk vaade tagasi. Selge on see, et selliseks mässuks ei olnud Eesti avalikkus ega ka poliitikud valmis. Pigem on küsimus a) mis juhtub lähinädalate jooksul ning b) milline on antud sündmuse sisepoliitiline mõju edaspidiseks.

Lähinädalate prognoos: nii suuri rahvakogunemisi enam ei tule. Politsei suudab hajutada kesklinna piirkonda suunduvad grupid juba varakult ning masskaklused, kui need ka juhtuma saavad, lokaliseeritakse üpris efektiivselt. Suure tõenäosusega on paljud mässuaktivistid juba arreteeritud või siis arreteerimisel, sestap jäävad tulevased võimalikud vandaalitsemiskatsed rohkem stiihilisteks emotsioonide järellainetusteks. On ka võimalik, et aur on n.ö välja lastud ning seda on tehtud nii järsult, et ka mäslemise organiseerijad ei suutnud seda ette näha. Kokkuvõttes märatses siiski umbes paar tuhat inimest, rohkem neid ei olnud ning juurde ei tule neid ka. Väga suur lõviosa venelasi jäi oma kodudesse, mäslesid nagu alati mitte kõige kainemad noored.

Vahemärkus: usun, et antud ajas ja ruumis on Eestil kohustus käituda otsustuskindla riigina ning võtta nii mässuõhutajad kui ka lihtsalt vandaalitsenud inimesed reaalsele vastutusele. Video- ja audiomaterjali on ilmselt külluses, selle läbitöötamine nõuab lihtsalt aega. Ilma reaalsete vanglakaristusteta ei tohiks mässuõhutajad pääseda. Muidu ei ole Eesti Vabariik õige riik.

Pikemas poliitilises plaanis on meil võimalus näha ühe suure opositsioonipartei soovi võimulolevat valitsust ning seal osalevaid erakondi erineval viisil diskrediteerida - seda ikka võimu nimel. Nimetatud areng mõjutab kindlasti tulevasi kohalike omavalitsuste, aga ka järgmise Riigikogu valimiste tulemusi. Igal juhul on Eesti sisepoliitilised arengud Riigikokku kuuluvate erakondade ridades palju-palju olulisemad kui lokaalne mäslemine Tallinnas.

Üks asi jäi siiski telepurgist kripeldama - vandaalitsejate ohjeldamiseks jäi jõudusid liiga väheks, vandaalitsemine kestis lubamatult kaua. Kuhu jäi tuletõrje oma pritside-veekahuritega? Kas vandaalitsemist oleks suutnud piirata näiteks Scoutspataljon oma soomukitega ning poode-aknaid kaitsvate sõduritega n.ö puhta jõu kohaloleku demonstreerimise mõttes? Ei tea. Ehk oleks.

30 km rattaga looduses

sai eile sõidetud päris korralikus tempos. Ainult metsaradadel ja vahelduseks ka üle väljade. Täna on igastahes väga erk ja mõnus olemine, see rattasõit põletas kehast miski shlaki ja muud jääkained korralikult välja. Pärast veel kerge saun ja mida sa hind oskad veel tahta.

Niiviisi mööda Harku valda ringi sõites hakkas mulle iseäranis silma meie prügimajanduse olukord mis koosned kahest komponendist : a) inimeste hoolimatus ning b) prügimajanduse korraldamatus. Ma ei taha siinkohal visata kivi Harku valla kapsaaeda, see on terve Eesti probleem. Sõidad mööda ilusat metsa ringi ja...kole prügihunnik on su vastas. Seal on vanu eterniiditükke, miskeid pudeleid, igasugu sodi ja prahti. Kiire pilguga on võimalik tuvastada ka prügi maha poetanud inimese sotsiaalne kuuluvus - tühjad karuõlle pudelid ja eterniiditükid annavad alust arvata, et tegemist on oma suvilat või kuuri renoveerinud inimesega kes kuulub sissetulekult n.ö madalamasse keskklassi. Väärtushinnangutelt on antud kodanik võimalik liigitada muidugi harilikuks väike-rehepapiks (lad. rehepap vulgaris). Toodud prügi kogust arvestades oli kindlasti ka miski kaubik käepärast.

Edaspidi hakkasingi põgusalt hindama ettsattuvate sodihunnikute n.ö sotsiaalset päriltolu ning tunne, et tegemist on väike-rehepapp inimeste prügikäitumisega süvenes. Selliste inimeste käitumisega kes siis kui raha rohkem saavad ostavad endale jeti või ATV (mõnus rannas sõita ju).

Teisest küljest on üldine prügimajanduse korraldamatus kindasti tegur mispärast väike-rehepapp inimesed kergema vastupanu teed lähevad ning prügi metsa alla poetavad. Noh, siinkohal võib paralleeli tuua politseiga mis on loodud eelkõige pättidega tegelemiseks - kui maailmas oleksid ainult eetilised ja üksteisest lugupidavad inimesed siis ju politseid pea üldse vaja ei läheks. Fakt on, et Tallinna lähiümbruses n.ö suuremat prügikola pole eriti kuhugi panna. Oletame, et sul on 8 vana autokummi ja 1 vana roostes käsikäru milest tahad lahti saada. Tänase päeva prügikoralduse lahendus on, et laod need 8 autokummi käsikärule ja lükkad käru nii 15 km kuskile rehvivahetusfirmasse kus kasutatud rehvid siis raha eest üle annad. Käru lükkad edasi EMEXisse ja siis jalutad edasi kuhu tahad. Alternatiiviks on miski oma transport tellida ja kola Tallinna ainsale ametlikule prügimäele vedada, kuid just siinkohal löövad paljud väike-rehepapid käega. Saaks ju selle prügimajanduse arvelt kokkuhoitud raha eest osta veerand uut saunakerist ja kaks karuõlut lisaks. Tõsiasi on, et prügimajandus on Tallinna lähivaldades täiesti korraldamata teema ja kurb on, et kevadise metsa all rattaga sõites saad sellest selgelt aimu.

koera surm

Ma mäletan, et võisin olla nii üheksa-kümme aastat vana kui lappasin ENEdeks nimetatavaid pruunide kaantega entsüklopeediaid. Tolles vanuses lugesin ma neid entsüklopeediaid lihtsalt huvi pärast, et mida huvitavat maailmas on või kuidas asjad käivad. Mäletan, et kõik materjal tundus mõistetav, välja arvatud miskid jutukesed reaalteaduste vallast a la mis asi on orgaanililine keemia. Isegi hiljem mäletan end Tartu ülikooli päevil lugemas Encyclopedia Americanat või siis Britannicat lihtsalt huvist maailma ja temas peituva vastu. Igal juhul ühel sellisel ENEde lappamise hetkel sattusin ma värvilisele lehele kus olid piltidel mitmed koeratõud. Eriti meeldis mulle üks uhke punane koer mille juurde oli märgitud, et see on iiri setter. ENSV-s teadagi iiri settereid tol ajal ei olnud, nii et sain seda koera vaadata vaid pildi pealt ja mõelda, et küll see võib üks uhke loom olla.

Aega läks mööda nii umbes viisteist aastat kui märkasime kuskil Kuldses Börsis kuulutust, et müüakse iiri setteri kutsikaid. Mõte iiri setter hankida tundus ühtäkki ensesetmõistetav, kuigi mul ei ole ennem kunagi koera olnud. Mäletan, et kui pesakonda vaatama läksime oli nende kutsikate ema (kellel nimeks Amy) meie suhtes päris uudishimulik. Too koer tundus olevat tõeliselt suur ning sõbralikult pealetükkiv, et suhelge minuga. Pesakonna kutsikad olid aga alles päris pisikesed.

Mõne aja pärast tõimegi endale koju isase setterikutsika kellele oli tõutunnistusel pandud uhke nimi Vinca Thore Brave Buster. Loomulikult panime me oma koerale ka pärisnime - iiripäraselt Patric ehk siis suupärasemalt Pätu. Juba kutsikast saadik näitas too koer ülesse isegi setteri kohta tugevat aktiivsust. Ta sisuliselt võttis ülesse meie korteri korkpõranda, näris diivani sisse umbes poolemeetrise raadiusega augu, näris seinanurgad ümaramaks, hävitas konkurentsi pakkuvad toataimed ning igaks juhuks ka loetud arvu kingi. Kui me selle korteri maha müüsime pidi järgmine omanik korteris ette võtma üpriski korraliku sanitaarremondi. Koer kasvas ning ajapikku tema õmbritsevate asjade ümberkujundamise tuhin rahunes. Tõtt-öelda ei saa ma siiani aru, et miks pagan oli tal vaja üksinda vannis käia või siis kraanikausist kahvleid varastada?

Igal juhul ühel hetkel oli ta suur uhke isane punane setter - just selline nagu ma ENE pildilt mäletan. Väga aktiivne ja lõputult energiline. Kui ma sõitsin rattaga tempokalt metsas nii 20 kilomeetrit, siis tal polnud mingi probleem minuga kaasa joosta, seda loomulikult viisil edasi-tagasi-vasakule-paremale luuskima-nuuskima. Haige ei olnud ta kunagi. Talvel käisin temaga õhtuti Glehni pargi valgustatud rajal suusatamas - seal oskas ta jälle täiesti setterlikult käituda. Mäletan, et ükskord seisis ta ühe mäe all suusarajal - ülevalt tuli suusataja ning hõikas koerale, et eest ära. Koer seisis väärikalt suusarajal ja nagu ootaski millal laskuv suusataja ennast pikali viskab. Kui see oli juhtunud astus ta rahulikult suusarajalt ära ning ajas omi asju edasi - ju ka see oli tema viis, kuidas tolle suusatajaga suhelda. Nagu ka see, et kui teised inimesed televiisorit vaatasid astus ta küljega televiisori ette varjates oma kehaga kogu ekraani. Vaadake parem mind, suhelge minuga, mida te sellest kastist vaatate!

Vanemaks saades ta pigem rahunes, kuid ei kaotanud palju oma energilisusest. Veel paar kuud tagasi inimesed küsisid, et kui vana ta on - nad arvasid teda eemalt jälgides, et tegemist on noore koeraga ja üllatusid kuuldes, et ta on kümnene. Tasapisi lisandus tema koonule natuke halle karvu ning ka enesekindlust. Teiste koertega ta kakelda ei tahtnud üldse mitte, ta tegi seda vaid äärmise häda sunnil. Ühtegi inimest ei hammustanud ta kunagi. Naise sõbrannalt võttis ta ükskord lihtsalt võileiva käest ära- ju ta siis arvas, et väikest kasvu sõbraanna võiks tema suhtes hierarhilisel redelil temast allpool asuda. Lastega sai ta väga hästi läbi. Kui esimene laps sündis tundis ta ennast natukene ebakindlalt ja käis päeval salaja lapse võrevoodis magamas - ühel õhtul sai imestatud, et miks lapse voodis käpajäljed on.

Kui me eelmisel nädalal Itaalias suusatamas olime sain reede lõunal kõne, et Patric on surnud. Veel õhtul kell kümme oli ta olnud täis energiat ja mööda metsaalust ringi jooksnud. Hommikupoole ööd oli ta hakanud vahtu välja ajama ja surnud üpris kiiresti. Pätu surmast kuuldes olin päris löödud ning lohisesin kuidagi mäest alla - kogu sõiduoskus ja -tehnika olid ühtäkki kuhugi kadunud.

Matsime Patricu esmaspäeva pealelõunal suvila lähedale mustikametsa. Seal talle meeldis alati mustikate vahel lamada ja ringi püherdada, see oli koht kus ta tundis end alati hästi. Kaevasin talle kõrvalisse kohta haua - võtsin mättad ära, all oli puhas liiv. Hauda oli kerge kaevata, kaevasin selle päris sügava, lõpuks tuli vesi vastu. Mässisime ta teki sisse - surnult nägi ta välja just selline nagu ta magaks. Ei olnud märkigi sellest miks võis ta surra. Patricu haud näeb välja nagu tavaline metsaalune - tema pea juurde tõime paarkümmend meetrit eemalt mälestuseks põlvepikkuse kuuse. Me ei saanudki teada miks ja millesse ta suri. Igal juhul puhkab ta oma viimast und ilusas metsaaluses mis praegu on täis kevadist linnulaulu.

sallimatuse juured

Salimatust on igal pool ümberringi ja ka minus eneses. Ma jätaks teema "ümberringi" ära ja ütleks paar sõna enese kohta. Mitte miski ei minus suurenda rohkem kibestumust ja sallimatust kui mõni inimene kes lähtuvalt oma ajutistest enese 4. järgu huvidest on otsustanud, et ta eelistab iga kell oma 4. järgu huvisid minu 1.-2- järgu huvidele ning on seetõttu mind mõnest enese- ja rahateostuse teemast külmalt elimineerinud. Öeldakse küll, et see on "korporeit laif", kuid ma ei usu seda. Pigem on tegemist egotsentrilise eneseõigustusega nagu sotsialismiajal, et "kõik teevad nii, kõik varastavad" jne. Kokkuvõtvalt eetika puudusega (määratlus - eetikapuudega isikud?). Paratamatult olen hakanud mõnede inimeste teatud tunnuseid laiendama laiemale sarnaste tunnustega inimgrupile mis tegelikult on vale. Näiteks tunnen ma sügavat umbusku diivatsevate kodumaiste kodukootud naisjuhtide vastu - jälle üks vale ja sallimatu emotsioon. Kohati on tunne, et kui mul oleks isiklik koonduslaager palkaksim ma seda juhtima just kodukootud kodumaise naisjuhi. Ta täidaks innukalt ja kõhklemata kõik omaniku käsud, räägiks üht, teeks teist, kavandaks kolmandat ja tema egotripp oleks laitmatu. Ma tean, et see kõik on vale - reaalsuses ei sõltu juhi headus/halbus üldse tema soost. Samas aga mõjuvad naisjuhi küünilised sammud eelmaletõukamavalt kui meesjuhi omad - võib-olla sellepärast, et mehed alateadlikult ootavad naisterahvastelt leebemat/mõistvamat/inimlikumat käitumist. Kui eeldada, et Eesti ühiskond on liialt meestekeskne (mis võib olla ka tõsi) siis teiselt poolt tekib küsimus, et kas kodukootud naisjuhid peaksid neid küünilisi võtteid siis meestelt 100% maha kopeerima ja lisama sinna siis veel kameeleonlikke oskusi. Kokkuvõte - see mis ei tapa teeb tugevamaks, kuid kulutab ka pisut. Sallimatus ei ole aga hea asi ja sellega tuleb võidelda inimeses eneses.

krooni devalveerimisest

Viimasel nädalal on ringi liikunud külajutud krooni devalveerimise võimalikkusest. Tahan ka paar sõna juurde lisada, kuid mitte kuivast majandusteoreetilisest seisukohast.

Alati kui raha devalveeritakse peab olema piisavalt võimas huvigrupp kes sellest võidab. Teisisõnu peab see huvigrupp olema aetud sisuliselt nurka, et muud kiired lahendused enam kõne alla ei tule. Devalveerimine iseenesest on ühe riigi rahavääringut omavate residentide tegemine vaesemaks võrreldes teiste riikide residentidega kes antud valuutat ei oma. Tavaliselt on see (devalveerimine) kasulik suuremahulisele eksporttööstusele kelle toodangu hind välisturgudel on muutunud konkurentsivõimetuks.

Valuuta devalveerimine sisuliselt eeldab, et miski poliitiliselt suurt kaalu omav majandusharu on omadega sügavalt jännis. Teisisõnu, õhus peab olema kriisi lõhna. Tänases Eestis ei ole õhus kriisi lõhna - pangad raporteerivad rekordkasumitest, mitte laenuprovisjonide suurendamisest, paljude firmade kasumid kasvavad stabiilselt. Kes siis oleksid tänases Eestis need majanduslikud jõud kes suudaksid sundida Eesti parteisid, valitsust ja keskpanka krooni devalveerima? Ma lihtsalt ei näe neid täna. Ei ole nendest isegi kuulnud. Neid lihtsalt pole praegu.

Samas ei tasu loota, et juriidilised põhjused saaksid krooni kiirele devalveerimisele takistuseks. Kas te kujutaksite ette, et paljud Eesti ärimehed sooviksid krooni kiiret devalveerimist, Eesti parteid ja valitsus sooviks krooni kiiret devalveerimist, Eesti Pank oleks asjaga päri, Euroopa keskpangal poleks midagi selle vastu ning siis - hoirassaa - ühtäkki leitaks, et krooni pole siiski võimalik kiiresti devalveerida kuna see ei oleks juriidiliselt korrektne? Puhas püha juriidika seljataks kõik huvigrupid? Tõesõna, selleks, et seda uskuda peab olema parasjagu naiivne kodanik. Fakt on see, et kui devalveerimine on de facto toimunud, siis finantsturud juriidilise analüüsi küsimustega ei tegele. Sellega tegeleksid õigusteoreetikud ja õiguspraktikuid, kuid see oleks kõik pärast sündmust ennast. Seega - märke loodusest tasub alati esimesena lugeda.

uitmõtteid

On selline pood nagu Vaibaparadiis. Väga vabalt võiks olla ka selline pood nagu Laibaparadiis kuhu sisse astudes oleks kokku kuhjatud nii naturaalsest kui sünteetilisest materjalist musti puusärke (k.a must õhuke plastmasskirst made in China), pärgi, küünlaid ja muud asjassepuutuvat. Tuleks teenindaja ja küsiks "kas ma saan teid aidata?". Kole mõte, aga sõnaga "paradiis" haakub märksa paremini kui sõbaga "vaip".

Mis juhtub kui Ibuprofen 400-le paar õlut peale võtta? Arst eemaldas minu lapsepõlve sotsialismikogemusest puretud tagumise hamba selleks, et sinna kunagi kapitalistlik implanaat istutada. Nüüd on ibuprofen ikka abiks ja ma tõesti ei tea mis juhtub siis kui sinna 1 liiter heledat õlut juurde valada. Igastahes saan ma seda teadma ning kui asi paremaks ei lähe lasen esmaspäeval endale miskid antibiootikumid välja kirjutada.

Käärikule oleks vajalik ehitada loodusega ilusasti harmoneeruv korralik spa, umbes nagu Georg Ots Saaremaal, kuid rohkem luksuslikuma ja vähem peenutseva koha. Korralikul Kääriku sportspal võiks turgu olla küll, saaks Kekkose rajal talvel suusatada, suvel märigattaga sõita ja nii edasi. Georg Ots spa nõrkadeks külgedeks on minimalismiga ülepingutamine sisearhitektuuris (minimalism + luksuse taotlus = esoteeriline peenutsemine) ning spa enese veekompleksi väiksus/nõrkus. Kui hüpoteetilist Kääriku spaad kavandades võtta eeskuju Bad Hofgasteini spa saunakompleksist siis tulemus ideaalilähedane võiks tulla.

valimised on selleks korraks läbi ja

tulemused tõestavad, et siinne valija on pragmaatik. Kui sul on kipsist maja linnalähedase põllu peal - valid reformi. Kui oled kaevur või elad Lasnamäel - valid keski. Kui oled rahvuslikumalt meelestatud sell - valid IRLi. Kui sümpatsieerib Põhjamaade elukorraldus - valid sotsid. Kui elad maal kolmekorruselises kortermajas - valid rahvaliidu. Kui sotsid või keegi olemasolevatest ei sobi - valid rohelised. Tõestatud. Töötab.

Omamoodi hämmastav ühiskondlik lepe paistab nende valimistulemuste pealt. Ei, mitte selline ühiskondlik lepe nagus selle Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse oma, et "meie ei maksa rohkem makse ja teie ei küsi rohkem palka". See ideoloogia ei müünud. Müüs hoopis majanduskasvuga toidetud individualism kus sisse kasseerivad kõik kes rabeleda soovivad. Toimiva ühiskondliku leppe konsensuseks on nägemus laenuvabast kipsist majast põllu peal mille ette on pargitud BMW 530d. Kokku lepitud!

"If the money keeps rolling in you don´t ask how". "If the money keeps rolling out you don´t keep books." (Webberi Evita).

Ei tasu arvata, et kultuurrahvaks saadakse kuidagi üleöö. Kõik toimub tasapisi, aastakümnete vältel. Näiteks tänapäeval ei ole kombeks enam uute kortermajade trepikodadesse kuseda nagu 70. aastate Mustamäel komberks (ärge süüdistage siin ainult immigrante, rahvusliku uriini koguprotsent oli ikka kõva). Inimesed pesevad ennast palju rohkem ka kindlasti kui paarkümmend aastat tagasi. Sportivaid inimesi on näha rohkem, kartuleid "pannakse" ja süüakse vähem jne. Kõik võtab lihtsalt aega.

"Kõigepealt tuleb lobi, siis moraal" (B.Brecht).

Juhul kui majanduskasvuga midagi hullu ei juhtu jätkub mäng reeglitepäraselt.

On mida jagada -
kasumit, palka,
unistus paremast elust on uus
kui vaid kasvaks ja kosuks see majandus
vastasel juhul me plaanid on puus.

M.O.J.K.T (mõte ongi juriidiliselt korrektselt tõestatud).

Postimees: kaheksa kaunitari võistlevad Eesti Miss Estonia tiitlile

Misasi on üks missivõistlus? Aus vastus on, et missivõistlus Eesti Miss anno 2007 on oma olemuselt ütlemata sarnane Eestimaa kubermangu edumeelsemate talumeeste poolt 20. sajandi alguses korraldatud tõukarja väljanäitusega . Tol ajal näidati, et milline peab välja nägema üks õige piimaveis võis siis lihtsalt siga või lammas. Standardid pandi paika, noh. Paaritamisel tuli kuldauraha tõukarja väljanäituselt kah kasuks. Tundub, et loomariigis pole sajandiga mitte kõige vähematki muutunud.

sain välisandarmite käest trahvi

Olid teised ennast porikarva autosse peitnud ja mõõtsid sealt kiirust. Et ma olla 40 tsoonis kiirusega 69 km/h liigelnud. Tsoon ise, muide, oli üsna inim- ja autotühi pikk sirge. Tõtt-öelda pole ma kiirust mõõtvaid välisandarmeid tükk aega enam kuskil kohanud mistõttu olen kiirusepiirangute märke hakanud pidama meie teid ja tänavaid kaunistavateks värviküllasteks dekoratiivseteks elementideks. Loomulikult ei tähenda see seda, et ma teiste kaasliiklejatega ei arvestaks - jälgin alati tähelepanelikult, et ma iseäranis jalakäijaid ohtu ei seaks. Nüüd aga pidasid välisandarmid, kes olid ütlemata viisakad mehed, mu kinni ja vormistasid protokolli. Ma siis vastasingi neile ausalt, et mõtlesin omi mõtteid ja lihtsalt sõitsin, mis oli ka tõsi. Kui sul on auto millel on toredasi urisev uusima põlvkonna diiselmootor ja imekiiresti käike vahetav automaatkäigukast siis sõites ei tee tõepoolest vahet, et millal siis spidomeeter 50 või 70 peal võiks olla. Aga välisandarmid teevad vahet küll nagu kogeda sai - nüüd peab Rahumäe teele asja arutama minema.

webberi muuskiali "evita"

...plaat Madonna ja teiste temasuguste esituses on päris hea. Praegusel ajal seda plaati kuulates tekivad tahtmatud assotsiatsioonid käimasolevate Riigikogu valimistega just 1945. aasta Argentiina kontekstis. Kujutluspildis kangastuvad hunta juht Savizar, Casa Rosada Toompeal, poliitikud Vareq ja Juan Partz, Fraulein Evelyn von Zepp plantaatorite seltskonnast ja paljud teised. Puudu on vaid korralik sõjaväeline riigipööre. Loodetavasti saab seegi märtsikuu alguseks läbi.

tahtmatu eksperiment

Mis juhtub iiri setteriga kui ta jätta temperatuuril vähemalt -10 kraadi Celsiust terveks ööks autosse? Tahtmatu eksperiment näitab, et iiri setteriga ei juhtu siis mitte kõige vähematki. Käisin oma koeraga õhtul õues jalutamas, sõidutasin ta Glehni parki, tagasi ja puha. Aga siis lihtsalt unustasin ta autosse. Järgmine hommik oli küsimus, et kus koer on? Lõpuks tuli välja, et koer oli endiselt autos. Esimese ehmatusega sai mõeldud, et äkki on teine nüüd koledal kombel külma saanud - tuhkagi. Elukas vibreeris lihtsalt kergelt ning näitas ülesse inimeste nägemise üle suurt rõõmu. Ta keeldus kategooriliselt tuppa minemast ja tegi kaasa veel ühe autosõidu metsa jalutama ja tagasi. Alles peale seda suvatses elukas kodus oma külje põrandale toetada.

Siit moraal - kui sul on 10 aastat koer olnud, siis kord 10 aasta jooksul juhtub koeraga ikka mõni intsident. Paluks seetõttu mind hukka mitte mõista ning kuhugi mitte kaebama minna. Elukas on täie tervise juures ning tunneb ennast endiselt hästi.

100 aasta pärast

Kodus leidub üks ca. 100 aastat tagasi kirjutatud (ühe inimese) päevik, pärilt tsaariajast. Tõesti huvitav on lugeda, et kuidas inimesed elasid, mida mõtlesid, mida tegid. Olen lugenud ka ühe päris väljapaistva isiku käsikirja tema tegevustest nii 30.-50 aastatel Eestis ja Siberis ikka ka. Jällegi huvitav lugemine, pealekauba veel väga hariv, tolles materjalis vilksatavad paljud tolleaegsed tuntud poliitikud ja muud tegelased.

Tõtt-öelda oleks praegu aeg võtta "üks tõmmis" blog.tr.ee serveist, see kuhugi installeerida, siis server tavotiga kokku määrida ja nii 100 aasta pärast uuesti võrku lälitada. Tehnilistel põhjustel pole see aga kahjuks võimalik.

Kujutan ette, et 100 aasta pärast oleks inimestel päris arusaamatu lugeda miskeid lõike arusaamatutest aguaegsetest tehnoloogiatest ja kaubamärkidest mis kõik lennanud nelja tuule poole. Võimalik, et nendel uutel inimestel jääks mulje, et 21. sajandi alguse inimesed suhtestasid ennast eelkõige miskite ajas mitte väärtust omavate tehnoloogiatega ning üksteisega suhtlemise asemel pidasid nad kummalisi poolanonüümseid blogisid. Eelnev ühiskonnakorraldus olla neis tekitanud võimetuse oma mõtteid otse ja oma nime all välja öelda.

Igal juhul konserveerige midagi, soovitavalt paberi või savitahvlitel, muude formaatidega tekib tulevikus raskusi nii et kole. Nendel raskustel on ka hea külg - kõik see internetiläbu ei peagi saama osaks inimkonna ajaloolisest kogemusest.

jõle Austria linnugripp ja muud seonduvat

Austria suusamägedel tabas mind - õnneks küll nädala lõpus - jõle Austria linngugripp ehk haigus midagi bronhiidilaadset mis levis seal iseäranis hästi ringi. Nimetatud asjaolu on minu isiku üsna ära kustutanud, alles nüüd hakkan tasapisi toibuma. Seepärast ainult mõned märkused Austria ja Eesti teemadel:

- sealsetel suusamäegedel on aasta-aastast rahvast aina rohkem, ülerahvastus hakkab juba tasapisi pinda käima. Ilmselt tuleb Austria kui suusamaa mõneks ajaks kõrvale jätta, need mäed ja see apre ski kutsuvad palju inimesi sinna kokku kes on suuski eelnevalt ainult televiisorist näinud. Kuidagi liiga massturisimiks on asi kätte ära läinud;
- Austrias ei kohanud nagu ikka ühtegi küprokist seina ega muud nn. kergkonstruktsiooniga hoonet nagu meil siin kombeks püstitada. Kõik on paksust kivist ja ka tugevast puidust tehtud. Ei mingeid Nif-Nifi ja ta sõprade kodusid seal (ehk miks neid meilgi ehitama peaks?). Pension Arabella, Haus Adler või Sporthotel Skihof ei ole mitte küprokist tehtud majad;
- Tallinn tundus tagasi tulles must ja koristamata linn olevat. Keegi tänavatelt lund ära ei vea ning miski must hästinakkuv plöga katab ühtlase kihina nii autosid, jalatsite taldu kui ka tänavaäärsete majade fassaade. Lihtne tuletus - ei tänavatele vistavale soolale, jah lumekoristusele, ei naelkummidele, jah lamellkummidele, jah tänavate äärekividele, ei maksuvabadele reedetele - ning näekski meie talvine keskkond tsiviliseeritud rahvastele omasemana välja.

Aitab küll.

vein sisaldab sulfiide

Sellised märkused on EL-is müüdavatel veinipudelitel peal. Üks asjaosaline arvas, et nimetatud märkus on täiesti kohane - peale veini joomist peab ettevaatlik olema, peaga karedat pinda riivata ei tasu. Vastasel juhul võib põlema minna.

töö nüristavast toimest inimesele

Marksistliku käsitluse kohaselt tegi töö ahvist inimese. Darvinistliku käsitluse kohaselt said nendest ahvidest inimesed kes olid kõige kohanemisvõimalisemad. Milline on siinkohal 21. sajandi alguse Eesti ja ehk ka enamuse arenenud maade doktriin?

Mina usun, et teatud hulgast alates ning teatud tingimustel töö nüristab inimest. 8-17 ,E-R, ülikooli lõpetamisest kontoris/tehases/objektil pensionini paketti võib ehk vaevalt kirgastavaks kogemuseks lugeda. Mida inimene õpib selle töise ajaga? Eelkõige õpib ta optimeerimist, et kuidas piiratud ressursside tingimustes nimetatud pakett n.ö enesele suukohasemaks korraldada. Kes siis sööb töölissööklas ning kes rannalinna restoraanis äripartneritega lõunat. Põhimõtteliselt on tegemist ikkagi ühe ja sama pensionitootega, kas siis lisadega või ilma. Töösuhte füüsiliseks isikuks olev pool optimeerib ning juriidiliseks isikuks olev pool maksimeerib. Mis muidugimõista ei kehti juhul kui nimetatud juriidiliseks isikuks on Riiklik Kaunvilja Amet, Millegi Arendamise Siht Asutus või siis Elu Teater. Siis on lihtsalt raha vähem ja aega ning intriige rohkem.

Ütlete, et väljaöeldu mõjub kuidagi kohatult kohalikult? Kuidas soovite. Samas - millal te viimati lugesite nii palju raamatuid kuipalju tahes ja millal tahes? Äkki väike ad hoc kultuurireis Austraalia aborigeenide juurde? Või siis Eesti aprillikuust-koerajunnisulamisekuust meeldiv eemalviibimine kuskil Brasiilias? Äkki õpiks saksa keelt nüüd ja kohe? Väike purjetamine Ahvenamaal ja mõned mobiili- või satelliidikõned palgalistele manageridele 2007. aasta juulikuus ?

19. sajandi alguse Balti aadlike lapsed oskasid reeglina lugeda 4 aastaselt ning last kes ei osanud 5 aastaselt lugeda peeti arengus väga mahajäänuks. Siis tulid prantsuse guverandid ja koduõpetajad ja ladina keele õpe ja kreeka keele õpe ja mis veel. Maarahvas, teadagi, pühendus täiega tööle. Ei olnud eluasemelaene, kuid see-eest oli pärisorjus. Alles talude päriseksostmisega saadi niipalju raha, et ühele pojale talu ja teisele haridus. Vaimu harimine eeldas ikkagi inimese tööst vabas olemist või tööst vabaks ostmist.

Praegune ühiskond ei saa endiselt läbi ilma reaalset tööd tegevate inimeste massita. Keegi peab torusid paigaldama, programmeerima, müüki juhtima, ostusid korraldama, lapsi õpetama, lund lükkama, vange valvama, iluaedasid kujundama. Kokkuvõttes optimeerima oma tegevusi ehk mõõduka vorsti oma saiale peale venitama. Ning privileeg mõtelda on nagu vana-kreekaski ainult majanduslikult sõltumatutel indiviididel kel aega küllaga. Igaljuhul kuskil on see piir mille ületamise järel töö nüristab inimest. Ilmselt kas vastupidi, kuid see on juba hoopis teine lugu.

Head kliendid...

....sõidavad järgmisel aastal suure tõenäosusega siia.

Ega neid liiga palju olema ei saa, kuid siiski möödas on ajad
kus diili tehti ainult "asutuse saunas". Kapitalismus õpetab
inimestele paremaid kombeid kui sotsialismus - selline on
vist loo moraal.

tagasi taas

Taasavan oma blogi. Seekord ilma oma pärisnime esitamata. Miks? Sellepärast, et pärisnime all on mõnikord keeruline oma mõtteid välja öelda. Ei, see ei tähenda, et ma kavatsen delfilikke kommentaare meenutavat teksti siin kirjutada. Asi on hoopis selles, et oma pärisnime all ei saa liiga paljusid asju välja öelda. Täpsustuseks - nagunii ei saa paljusid asju välja öelda, rääkimata siis oma pärisnime all. Miks? Sest siis hakatakse kleepima silte või mis veel hullem, mõni inimene lööb sinu nime guuglisse sisse ja loeb liiga palju. Ning siis otsustab, et ei tahagi sinuga businessi teha. Aga minu töö nõuab seda. Kuiskil Kalifornias ei oleks see probleem (v.a juhul kui poliitkorrektsusega otsesesse konfrontatsiooni minna), kuid Eestis küll. Mis muidugi ei kehti juhul kui blogida stiilis "I have nothing to blog today" või "ostsin sellise tehnilise vidinda, aga see ei tööta BusterFixer v.102 versiooniga veel, nii et olen natukene pettunud". Tänasel päeval on isegi Edgar Savisaarel omanimeline blogi olemas, miks siis ei võiks olla minul omanimetu blogi olemas olla? Aastaks 2010 igale eestlasele oma blogi :) ! Igastahes on tore taas eetris olla, võimalus väljendada vabalt (??) oma mõtteid olla vaba inimese tunnuseks.