Pronksisaaga - kuidas edasi

Nüüd kus mäslemised on loodetavasti möödas - ma ütlen loodetavasti - tuleks mõelda selle peale, kuidas järgmistel kuudel ja aastatel eluga Eestis edasi minna. Põhjust mõelda on ilmselt kõigil Eesti elanikel kellele siin riigis toimuv korda läheb.

Üks asi on selge - iga kriis viib aega hüpetega edasi. Kui seda pronksimässu poleks tulnud 2007. aasta aprilli lõpus oleks ta tulnud hiljem nagunii. Kas siis 2007. aasta 9. mail või kunagi hiljem. Usun, et kui nn. pronkssõduri temaatika oleks jäänud nüüd aprilli lõpus jõuliselt esile tõusmata, oleks situatsioon tasapisi - või isegi kiiremini kui tasapisi - ikkagi halvenenud. Miks, võite igaüks ise edasi mõelda. Muideks, mind see Kaarli kiriku poole langetatud peaga pronkssõdur üldse ei häirinud. Häirisid seal kogunenud nn. võitjad ja Vene saadik pärjaga. Teatavasti pronkssõdur ise ju valida ei saa, et mida tema ümber ette võetakse.

Iga kriis viib hüpetega edasi, tõstab tänasesse päeva probleemid, mida me oleksime pidanud lahendama homme. Äratab uinunud valdkonnad, olgu nendeks siis integratsioon, sisejulgeolek selle sõna väga laias tähenduses ning ka sisepoliitika. Ja välismõjurid.

Ma ei usu kiirete ja gordioni sõlme läbiraiuvate pronkslahenduste otsimese mõttekusse tänases Eestis. Pigem tuleb käituda rahulikult, võtta aeg maha ja töötada välja lahendused tulevaste perioodide tarvis. Seda ilma emotsioonideta ning ilma olemasolevat valitsuskoalitsiooni siunamata. See mis tuli toodi meile koju kätte lihtsalt varem, muud ei midagi. Rahu, kaine mõistus, arvestus ja distsipliin on praegu Eesti sõprade abimehed.

Lahendused, lahendused...lahendustekompleks...see nõuab parajat konsensust. Kuidas tulla toime seltskonnaga kes sisimas hoiavad pöialt Pärnu maanteel poode lõhkunud märatsejatele? Kuidas tõmmata neid inimesi nn. konstruktiivse meedia kuulajate hulka? Kuskohast leida konstruktiivseid arvamusliidreid keda kuulataks? Üleöö siit lahendust ei leia. Ilmselt on vajalikke komponente kaks - üheks peab olema vajalik seaduslik kord mis suhtub äärmuslastesse piisavalt rangelt. Teiselt poolt tuleb leida sobivad liidrid, keda kohalikud venelased usaldaksid ning kes oleks Eestile lojaalsed. Kellel oleks midagi lisaks kaotada ka...näiteks kapitali.

Ilmselt tuleks igati soosida ka vene noorte kaasamist erinevatesse spordi- , vaba aja ning eneseväljendamistegevustesse (ma ei mõtle siin Westmani poe rüüstamisega sarnaseid väljendustegevusi) viisil mis viiks kokku eesti ja vene noori suhtes 2/3 ja 1/3. Kindlustada, et ei pääseks domineerima pedagoogid kes viivad oma õpilasi Toompeale peaministrit fashistiks sõimama. Ühesõnaga, inimestevahelist suhtlemist tuleks sajaga edendada printsiibil räägime-kuulame-kuulame-räägime...sellest kõigest on vist puudus olnud kõige rohkem.

Ilmselt tuleb võtta kätte mõni õpik-käsiraamat mis annab nõu teismeliste kõurikute kasvatamiseks (sisaldab peatükke "halbadest sõpradest hoidumine", "äkilised meeleolumuutused puberteedieas" jne.) ning seda kuidagi Eesti ühiskonnale kohandada.