Kontoritüpaaze

Alltoodud tüpaazidele vastavaid kodanikke võib leida erinevatest Eesti Riigi kontoritest (või siis ka tehastest, põldudelt...) :

1. tüpaaz - Domineeriv Isane (ka alfaisane). Tavaliselt juht. Vanust vähemalt 45 aastat. Kõva kandva häälega isik, kelle hääle kandvust kadestaks isegi Georg Ots. Reeglina heas toitumuses. Kõigepealt siseneb kontorisse tema hääl, siis tema esikülg ja lõpuks Domineeriv Isane ise. Kui ta on kontoris (tehases, põllul...) tunnetavad tema olemasolu kõik isegi siis kui ta on vait. Direktor Ploomi austavad ja kardavad kõik tema alluvad.

2. tüpaaz - Hull Hiir. Naisterahvas, vanust 25...40. Tal puuduvad mees ja lapsed, sestap pühendab ta 120% oma energiast tööle ja eeldab, et seda teevad ka kõik teised. Selle nõudmise juures on ta printsipiaalne. Tulistab välja 20 minutiga 7 erinevat e-maili ja organiseerib korraga 4 asja. Ta on korraga nii Tallinnas, Riias kui Leego järvemuusika kontserdil. Hullult aktiivne inimene. Tema hullus katkeb kui noaga lõigatud peale seda kui ta on leidnud mehe ja saanud lapse. Peale seda ta normaliseerub.

3. tüpaaz - Analüütiline Kobras. Reeglina meesterahvas. Vanust kui palju vaja. Ta suhtleb arvutiga ja pilgutab silmi harvemini kui LCD ekraan. Kui ta töötab liiguvad ainult tema näpud. Tal on ka omad hobid, millest keegi teine midagi ei tea. Ta on kontorile vajalik isik, seetõttu jätkab ta oma rollis kuni pensionile minekuni.

4. tüpaaz - BeetaN (ka beetaemane). Naisterahvas. Tavaliselt spetsialist. Temale on delegeeritud kõik kõige rutiinsemad tööd. Vanust palju vaja. Tal on perekond ja on aru saada, et tööd teeb ta sellepärast, et teenida raha. Ta läheb täpselt kell 17.00 koju, et õigel ajal jälle platsis olla. Aeg-ajalt ahistavad teda Hull Hiir ja AlfaN. Siis on tal stress.

5. tüpaaz - AlfaN (ka alfaemane). Naisterahvas. Vanust 25-45. Kuulekalt käituv aktiivne juhtisik. Karjääri peal selgelt väljas. Tema vastutab talle vastutada antud tööde ja alluvate eest ihu ja hingega. Selle kõige nimel sehkendab, korraldab ja intrigeerib ta nii, kuidas jaksab. Väga heade kameeleonlike oskustega - ta on alluvate ees üks isik, ülemuste ees teine isik ja vabaõhuüritustel kolmas isik. Kõik see tekitab temas aeg-ajal stressi ning siis evakueerub ta nädalalõpuks mõnda spaasse.

6. tüpaaz - Dilplomaametnik (diplomaadi ja ametniku ristand). Meesterahvas. Vanust palju vaja. Reeglina resideerub riigiametis. Väldib vastutust nagu tuld, jätab alati kõik otsad lahti. Suhteleb kõigiga väga sõbralikult, alati küsib ka sinu arvamust. Kooskõlastab kõike ja kõigiga (eriti aga Domineeriva Isase ja AlfaNiga), arusaamatuste korral ohkab, teeb kurva ilme ja osutab näpuga kõrgema korruse poole. Keegi ei tea, mida ta tegelikult mõtleb.

Kunagi jatkan selle loeteluga.

Klass ja Ekspressi koleartikkel

Mingi aeg tagasi kubises blogosfäär Ilmar Raagi filmi "Klassi" härdalt kiitvatest arvustustest. Et kus ikka on õige film ja tegelikkusele 102 % vastav. Mida see nüüd peaaegu ongi:

http://www.ekspress.ee/2008/04/17/eesti-uudised/2239-lapsed-matkisid-eesti-filmi-klass-ainetel-homovagistamist

Antud juhul olen arvamusel, et Ilmar Raagil lasub ülaltoodud loo ees päris reaalne (kuid mitte juriidiline) vastutus. "Klassi" aktiivne promokampaania koolides on vilja kandnud, film ongi suutnud leida endale matkijaid, probleem ühiskonnas ülaval nagu naksti. Kas tõesti "Klassi" autor kui meedia jõudu väga hästi tunnetav isik ning teismeliste mõjutatavust mõistev isik selliseid sündmusi ette prognoosida ei suutnud? Eeldas ta, et 100% tema filmi teismelistest vaatajatest oskavad eristada head kurjast ega ürita kurja rolli kasvõi põnevusest sisse astuda? Negatiivne eeskuju polegi nagu eeskuju või?! Oi, krt.. :(

Mõistmist, kuidas ühiskond toimib ning kuidas inimeste käitumist mõjutada vist igaüks õppida ei suuda. Kui ikka Issand Jumal pole mõistust andnud ei aita haridus ka - see teatavasti ei pidavat lolli rikkuma. Inimese käitumist mõjutab kõik see, mida ta kogeb...ja väga tihti teeb inimene kogetust oma valed järeldused.

Ja ärge palun järgmiseks miskit loomapiinamise filmi tehke ja seda koolides promoge - dr. Goebbelsi positiivseks antipoodiks saamiseks on ajusid kah vaja -.

Paar pilti

Internetiavarustest leidsin paar pilti, mis pildistatud ühes Eesti linnas nimega Narva. Lihtsalt vaatamiseks, mõtisklemiseks. Poleks Saksa rinne 1943 talvel Leningradi alt taganedes Eestis või Eesti piiridel jalgu maha saanud, siis oleks ehk paljugi rohkemat alles. Aastast 2008 vaadatuna kaaluvad need 1944. aasta Eesti pihta pillutud pommi- ja mürsukoormad kõvasti rohkem kui kolmveerand aastat täiendavat nõukogude võimu anno 1944 ilma pommi- ja mürsuplahvatusteta. Oleksoloogia teatavasti ei kvalifitseeru isegi sotsiaalteaduseks -.

Juhtimisnõu - vana kool ja uus kool

Mõnda aega peale ülikooli lõpetamist töötasin ühes n.ö nõukaaegse pärandiga firmas. Olin hirmus noor ja heleroheline, aga ametinimetus ja -vastutus olid "kõvad". Mäletan selgelt oma kabinetti - see oli ehtsas nõukaaja direktori stiilis kabinet, nii umbes 70 ruutmeetrit suur ja eheda sisustusega. Suur täispuidust laud, konditsioneer, mis oleks oma võimsuselt olnud võimeline ilmselt liha külmutama, pikk nõupidamistelaud koos tuhatoosidega ja vaipkattega põrand. Peadirektori kabinet oli umbes 200 ruutmeetrit suur ja samuti ajastutruu siustusega. Firma ise oli idaturu äralangemise järel sisuliselt kokku kukkunud, maksuvõlad tolleaegses kontekstis röögatud. Eks ma siis saneerisin firma bilanssi, müüsin varasid ja lõpuks polnud maksuvõlgasid enam ollagi. Muideks - firma tootmiskompleksi õnarustes peitus ajastule omaselt 7 eri suuruse ja viimistlustasemega sauna. Neist üks oli endise peadirektori "salasaun" koos päris korraliku basseini ja kõige juurdekuuluvaga. Nagu te kõik aru saate, polnud endine peadirektor eriline puritaan :)

Need vana kooli direktorid, nii 60. eluaastates mehed olid omaette huvitavad produktid. Sellised kõva hääle ja enesekindla sammuga mehed, kelle iseloomus oli paras ports pujäänlust. Endine peadirektor oli endise finantsdirektori omal ajal puhtalt selle pärast lahti lasknud, et see oli parkinud oma halli "Volga" peadirektori halli "Volga" parkimiskohale :) Ning nõuka-aegse tipp-tööstusjuhtide nomenklatuuri eluviisidest ja -standarditest sain ma jutuajamiste käigus ka päris hea ülevaate. Kui ikka NLKP usaldas ja tootmisplaani jatkuvalt ületati oli elustandard võrreldes "töörahvaga" justkui teisest maailmast. Turismireisid "arenenud kapitalistlikesse riikidesse" ja ka "arengumaadesse" olid täiesti olemas - huvitav oli kuulata muljeid Brasiilia, Malaisia või siis Prantsusmaa reiside kohta. Endine peadirektor ise vahetas oma "Volga" iga 15 000 kilomeetri järel uue vastu (sest siis hakkas "Volgadel" summuti plärisema, miski konstruktsiooniviga) ning ka puhvet oli head-paremat täis. Vana kooli direktoritest on meelde jäänud see, et need olid tõsised teatraalid (saada või teatrilavale), omandisuhe oli nende jaoks hämar mõiste nagu NSVLis omane. Paindumatust oli palju, kuid hämmastaval kombel oli neile omane ka paras ports inimlikkust. Inimesi oskasid nad juhtida küll, äri juhtimisega muutunud oludes olid asjad keerulisemad, see võttis rohkem aega. Taust oli hoopis teine -.

Huvitav on võrrelda seda nn. vana generatsiooni kooli uue, praegu pealekasvava põlvkonna omaga. Haridustase ja spetsialisti oskused on neil vanast generatsioonist peajagu üle. Aga märksa erinev on pealekasvava põlvkonna suhe oma kolleegidesse ja ümbritsevatesse tervikuna. Eriti hull on lugu nende inimestega, kes on kehvadest oludest silmad krõllis tõtanud karjääri tegema. Siis kõlbab kolleegi kõri väga hästi toiduks ja tema õlad kõrgemale trügimiseks.

Ühte julgen ma küll soovitada - vaadake oma potentsiaalsete juhtikandidaatide lastetuba, üritage sellest aimu saada. Kui see keskkond on olnud liiga materiaalsust väärtustav või siis liiga lihtne, siis on ohumärk üleval. Riskid ei pruugi küll realiseeruda, kuid võivad õhus olla siiski.

Antud jutuke on lihtsalt ühe mõtiskluse tagajärg, kus ma analüüsisin isiklikku kogemust erinevatest töökohtadest minevikus -.