Pronksisaaga - kuidas edasi

Nüüd kus mäslemised on loodetavasti möödas - ma ütlen loodetavasti - tuleks mõelda selle peale, kuidas järgmistel kuudel ja aastatel eluga Eestis edasi minna. Põhjust mõelda on ilmselt kõigil Eesti elanikel kellele siin riigis toimuv korda läheb.

Üks asi on selge - iga kriis viib aega hüpetega edasi. Kui seda pronksimässu poleks tulnud 2007. aasta aprilli lõpus oleks ta tulnud hiljem nagunii. Kas siis 2007. aasta 9. mail või kunagi hiljem. Usun, et kui nn. pronkssõduri temaatika oleks jäänud nüüd aprilli lõpus jõuliselt esile tõusmata, oleks situatsioon tasapisi - või isegi kiiremini kui tasapisi - ikkagi halvenenud. Miks, võite igaüks ise edasi mõelda. Muideks, mind see Kaarli kiriku poole langetatud peaga pronkssõdur üldse ei häirinud. Häirisid seal kogunenud nn. võitjad ja Vene saadik pärjaga. Teatavasti pronkssõdur ise ju valida ei saa, et mida tema ümber ette võetakse.

Iga kriis viib hüpetega edasi, tõstab tänasesse päeva probleemid, mida me oleksime pidanud lahendama homme. Äratab uinunud valdkonnad, olgu nendeks siis integratsioon, sisejulgeolek selle sõna väga laias tähenduses ning ka sisepoliitika. Ja välismõjurid.

Ma ei usu kiirete ja gordioni sõlme läbiraiuvate pronkslahenduste otsimese mõttekusse tänases Eestis. Pigem tuleb käituda rahulikult, võtta aeg maha ja töötada välja lahendused tulevaste perioodide tarvis. Seda ilma emotsioonideta ning ilma olemasolevat valitsuskoalitsiooni siunamata. See mis tuli toodi meile koju kätte lihtsalt varem, muud ei midagi. Rahu, kaine mõistus, arvestus ja distsipliin on praegu Eesti sõprade abimehed.

Lahendused, lahendused...lahendustekompleks...see nõuab parajat konsensust. Kuidas tulla toime seltskonnaga kes sisimas hoiavad pöialt Pärnu maanteel poode lõhkunud märatsejatele? Kuidas tõmmata neid inimesi nn. konstruktiivse meedia kuulajate hulka? Kuskohast leida konstruktiivseid arvamusliidreid keda kuulataks? Üleöö siit lahendust ei leia. Ilmselt on vajalikke komponente kaks - üheks peab olema vajalik seaduslik kord mis suhtub äärmuslastesse piisavalt rangelt. Teiselt poolt tuleb leida sobivad liidrid, keda kohalikud venelased usaldaksid ning kes oleks Eestile lojaalsed. Kellel oleks midagi lisaks kaotada ka...näiteks kapitali.

Ilmselt tuleks igati soosida ka vene noorte kaasamist erinevatesse spordi- , vaba aja ning eneseväljendamistegevustesse (ma ei mõtle siin Westmani poe rüüstamisega sarnaseid väljendustegevusi) viisil mis viiks kokku eesti ja vene noori suhtes 2/3 ja 1/3. Kindlustada, et ei pääseks domineerima pedagoogid kes viivad oma õpilasi Toompeale peaministrit fashistiks sõimama. Ühesõnaga, inimestevahelist suhtlemist tuleks sajaga edendada printsiibil räägime-kuulame-kuulame-räägime...sellest kõigest on vist puudus olnud kõige rohkem.

Ilmselt tuleb võtta kätte mõni õpik-käsiraamat mis annab nõu teismeliste kõurikute kasvatamiseks (sisaldab peatükke "halbadest sõpradest hoidumine", "äkilised meeleolumuutused puberteedieas" jne.) ning seda kuidagi Eesti ühiskonnale kohandada.

Öine mäss Tallinnas - vaade etepoole

Täna hommikul on öisest Tallinna mäslemisest veel vähe aega möödas. Teema ei ole, et mis juhtus ehk vaade tagasi. Selge on see, et selliseks mässuks ei olnud Eesti avalikkus ega ka poliitikud valmis. Pigem on küsimus a) mis juhtub lähinädalate jooksul ning b) milline on antud sündmuse sisepoliitiline mõju edaspidiseks.

Lähinädalate prognoos: nii suuri rahvakogunemisi enam ei tule. Politsei suudab hajutada kesklinna piirkonda suunduvad grupid juba varakult ning masskaklused, kui need ka juhtuma saavad, lokaliseeritakse üpris efektiivselt. Suure tõenäosusega on paljud mässuaktivistid juba arreteeritud või siis arreteerimisel, sestap jäävad tulevased võimalikud vandaalitsemiskatsed rohkem stiihilisteks emotsioonide järellainetusteks. On ka võimalik, et aur on n.ö välja lastud ning seda on tehtud nii järsult, et ka mäslemise organiseerijad ei suutnud seda ette näha. Kokkuvõttes märatses siiski umbes paar tuhat inimest, rohkem neid ei olnud ning juurde ei tule neid ka. Väga suur lõviosa venelasi jäi oma kodudesse, mäslesid nagu alati mitte kõige kainemad noored.

Vahemärkus: usun, et antud ajas ja ruumis on Eestil kohustus käituda otsustuskindla riigina ning võtta nii mässuõhutajad kui ka lihtsalt vandaalitsenud inimesed reaalsele vastutusele. Video- ja audiomaterjali on ilmselt külluses, selle läbitöötamine nõuab lihtsalt aega. Ilma reaalsete vanglakaristusteta ei tohiks mässuõhutajad pääseda. Muidu ei ole Eesti Vabariik õige riik.

Pikemas poliitilises plaanis on meil võimalus näha ühe suure opositsioonipartei soovi võimulolevat valitsust ning seal osalevaid erakondi erineval viisil diskrediteerida - seda ikka võimu nimel. Nimetatud areng mõjutab kindlasti tulevasi kohalike omavalitsuste, aga ka järgmise Riigikogu valimiste tulemusi. Igal juhul on Eesti sisepoliitilised arengud Riigikokku kuuluvate erakondade ridades palju-palju olulisemad kui lokaalne mäslemine Tallinnas.

Üks asi jäi siiski telepurgist kripeldama - vandaalitsejate ohjeldamiseks jäi jõudusid liiga väheks, vandaalitsemine kestis lubamatult kaua. Kuhu jäi tuletõrje oma pritside-veekahuritega? Kas vandaalitsemist oleks suutnud piirata näiteks Scoutspataljon oma soomukitega ning poode-aknaid kaitsvate sõduritega n.ö puhta jõu kohaloleku demonstreerimise mõttes? Ei tea. Ehk oleks.

30 km rattaga looduses

sai eile sõidetud päris korralikus tempos. Ainult metsaradadel ja vahelduseks ka üle väljade. Täna on igastahes väga erk ja mõnus olemine, see rattasõit põletas kehast miski shlaki ja muud jääkained korralikult välja. Pärast veel kerge saun ja mida sa hind oskad veel tahta.

Niiviisi mööda Harku valda ringi sõites hakkas mulle iseäranis silma meie prügimajanduse olukord mis koosned kahest komponendist : a) inimeste hoolimatus ning b) prügimajanduse korraldamatus. Ma ei taha siinkohal visata kivi Harku valla kapsaaeda, see on terve Eesti probleem. Sõidad mööda ilusat metsa ringi ja...kole prügihunnik on su vastas. Seal on vanu eterniiditükke, miskeid pudeleid, igasugu sodi ja prahti. Kiire pilguga on võimalik tuvastada ka prügi maha poetanud inimese sotsiaalne kuuluvus - tühjad karuõlle pudelid ja eterniiditükid annavad alust arvata, et tegemist on oma suvilat või kuuri renoveerinud inimesega kes kuulub sissetulekult n.ö madalamasse keskklassi. Väärtushinnangutelt on antud kodanik võimalik liigitada muidugi harilikuks väike-rehepapiks (lad. rehepap vulgaris). Toodud prügi kogust arvestades oli kindlasti ka miski kaubik käepärast.

Edaspidi hakkasingi põgusalt hindama ettsattuvate sodihunnikute n.ö sotsiaalset päriltolu ning tunne, et tegemist on väike-rehepapp inimeste prügikäitumisega süvenes. Selliste inimeste käitumisega kes siis kui raha rohkem saavad ostavad endale jeti või ATV (mõnus rannas sõita ju).

Teisest küljest on üldine prügimajanduse korraldamatus kindasti tegur mispärast väike-rehepapp inimesed kergema vastupanu teed lähevad ning prügi metsa alla poetavad. Noh, siinkohal võib paralleeli tuua politseiga mis on loodud eelkõige pättidega tegelemiseks - kui maailmas oleksid ainult eetilised ja üksteisest lugupidavad inimesed siis ju politseid pea üldse vaja ei läheks. Fakt on, et Tallinna lähiümbruses n.ö suuremat prügikola pole eriti kuhugi panna. Oletame, et sul on 8 vana autokummi ja 1 vana roostes käsikäru milest tahad lahti saada. Tänase päeva prügikoralduse lahendus on, et laod need 8 autokummi käsikärule ja lükkad käru nii 15 km kuskile rehvivahetusfirmasse kus kasutatud rehvid siis raha eest üle annad. Käru lükkad edasi EMEXisse ja siis jalutad edasi kuhu tahad. Alternatiiviks on miski oma transport tellida ja kola Tallinna ainsale ametlikule prügimäele vedada, kuid just siinkohal löövad paljud väike-rehepapid käega. Saaks ju selle prügimajanduse arvelt kokkuhoitud raha eest osta veerand uut saunakerist ja kaks karuõlut lisaks. Tõsiasi on, et prügimajandus on Tallinna lähivaldades täiesti korraldamata teema ja kurb on, et kevadise metsa all rattaga sõites saad sellest selgelt aimu.