Tootearendus, olümpiamängud ja jalgpalli EM

Kolm piisavalt erinevat teemat. Riigi e-teenuste arenduse seisukohalt on viimasel ajal meedias sõna võetud. Samas on kurb vaadata firmasid (eelkõige telekomid, pangad), kes kunagi oma teenuseid ja tooteid Eestis jõudsalt arendasid, nüüd aga letargiaunes lebavad. Riigiga suht sarnane asi muide. Ja põhjus on siis ainult üks - edukas teenuste- ja tootearendus saab toimuda ainult keskkonnas, mis väärtustab riskide võtmist. Mitte niivõrd rahaliste riskide võtmist, kuivõrd organisatsioonisiseste sotsiaalsete ja otsustusriskide võtmist. Anno 2008 ei kohta Eesti riigi asutustes ja tema suuremate residentide hulgas enam naljalt väljendit "ok, ma võtan vastutuse ja ajan asja korda". Vastutust pigem peljatakse ja üritatakse seda ajada igasugu komiteede, ülemuste, kooskõlastajate ja kelle jumal veel teab kaela. See kõik on loomulik protsess, see on osa euroopalikust tegutsemisviisist - individuaalsed riskid kollektiivius on out. See on miskite perifeersete väikefirmade rada, aga "korralikud kompaniid" nii ei tee. Seal on kasumiihalus ja kooskõlastus ja tööpinge ning töörahu. Ja tubeateater ning hierarhia. Poliitika, protsess ja käsk.

Olümpiamängudest niipalju, et mulle turgatas pähe - mida totalitaarsem on riik, seda tähtsamad on tema jaoks olümpiamängud. Olümpiamängud võimaldavad lõigata välispoliitilist profiiti ja saada ka sisepoliitilist kasu. Ise mäletan ähmaselt 80. aasta Moskva mänge, Vigrisid, miskit olümpiaregatti, müügile ilmunud defitsiitset kaupa ja muud sarnast - ikkagi olümpiamängud, väga tähtsad asjad olid, meedia aina kajas sellest. Ühed mängisid lauatennist, teised tegid vettehüppeid, kolmandad tagusid samal ajal maahokit ja neljandad mängisid veepalli. Suur "spordipidu" üle mille hõllendusid totalitarismi triumf ning sportlaste higi ja peer. Berliinis 36. aastal oli ka nii ja küllap on nii ka tänavu Pekingis. Vabas maailmas on olümpiamängud üks inimeste valik paljudest, kes tahab see vaatab ning organisaatorid peavad silmas eelkõige turismiarendust, maa promo ja teenitavat cashi. Kui keegi heidab selle nimel oda, tore ju.

Jalgpalli EM on enese silmis märksa suurem sündmus kui Pekingi olümpiamängud. Kaasahaaravam on teine kuidagi, noh. Ei ole nii nagu olümpiamängidel, et kõik võistlejad ja meeskonnad teevad kõikvõimalikku kujuteldavat sporti ühel ajal ja siis oleks nagu asi selge ja tore. Ei ole ju. Aga jalgpalli EM on märksa struktureeritum, eesmärgipärasem, mängulisem (ja-jah) ning mõistlikumatel aegadel asi. Pekingi olümpiamängud aga - kohati lehkav poliitika ja mittedemokraatia promo maailmale. Ja väga tähtis on kui palju miski mittedemokraatlik riik medaleid saab, siis on võimalik oma rahvale öelda, et vaat kui kõvad me ikka oleme, mis siis, et arstiabi vilets ja elekter loomaaias.

Ei taha produkti toota

Elu-olu oma (mitte)töises reaalsuses on üllatavalt mõnus, tegelen siin ühtede tasustatavate asjadega ja aega aega nautida on samas küllalt. Suvi on kohale saabunud ja mul pole mingit tahtmist suveajal kuskil huugava, ent sellegi poolest ruume halvasti jahutava konditsioneeriga kontoris produkti toota. Sihiks on võetud, et ennem 15. augustit ei asu ma kuhugile tööle, vaid teen endale ühe korraliku ja pika sportliku suvepuhkuse välja. Kuna on olnud aega nii puhata kui ka metsajoosta ja tennist mängida, siis füüsiline vorm on tõusnud päris kõrgele. Kaks ja veerand tundi tenniseväljakul palli mängida ei väsitagi eriti ja viimane 8 km jooksu aeg (nn. suur Pirita ring) oli 45 minutit, mis enese puhul on ikka väga hea aeg. Suvilas on krunt ka päris korda saanud, värvisin seal miskeid puitpindu ka eelmisel nädalal veel.

Praegu puudub absoluutselt igasugune igatsus töise keskkonna järele, mis sisaldab tähtaegu, tihti kipsist seinu, EBITDA marginit, turuosa, laptoppe, kontoritöötajaid nii elamuasemelaenuga kui ka elamuasemelaenuta, konstantset "5 krooni on puudu" suhtumist pilvede piirilt ning "rahvaste vastutuspalli" mänge (lihtmängijatel 1 elu, kaptenitel mõnikord 2) ja muud sellist tubateatrit. Augustikuu teises pooles võiks töises mõttes asjalikumaks muutuda, aga sinna on veel aega küll-küll. Tõtt-öelda ei olegi ma nii pikalt puhanud viimased 15 aastat ma pakun. Aega on küll, mitte ei ole puudu. See on tore!