Juudi pintsakust, Narva-Jõesuust ja muustki

Kunagi kaeblesin siin blogis, et vastupidavaid rõivaesemeid a la juudi pintsak ja kotti panekut kannatav ülikond pole kaasaegsel ajal võimalik kuskilt hankida. Nüüd teatan ma rõõmuga, et olen avastanud uue, ent sellegipoolest vana lahenduse, kuidas hankida vastupidavaid, kvaliteetseid, täpses mõõdus rõivaesemeid - lahenduseks on hea rätsep. Asi tõepoolest töötab, soovitan lahkelt rätsep Eldur Tamme, kes kurikuulsa Kawe keldri peal kunagise Cross Developmenti (mäletate seda esimest kapitalismi hingust?) kontori koridoris oma rätsepaäri peab. Peab ütlema, et olen oma valminud ülikonna ja talvemantliga äraütlemata rahul, seda nii riide kui rätsepatöö poole pealt. Korralik inglise villast bespoke ülikond ja klassikalise lõikega mantel istuvad selga iseäranis toredasti. Ainus asjaolu, mis rätsepatöö kahjuks osutab, on hind - esiteks maksab korralik riidematerjal palju (aga selliseid korralikke kangaid poes müüdavatel esemetel ei ole, lisaks on kangaste valik ka igati korralik), teiseks tahab rätsepmeiseter ise kah raha saada. Igastahes kevadel on plaanis sealt pintsak-paar lisaks tellida - poodi ülikondi-pintsakuid-mantleid ostma minna ma igastahes minna ei taha mitte -.

Kuna mulle kingiti üks tore nädalavahetuspakett Narva-Jõesuu Meresuu spaas, siis kindlasti saab mõnel koledal novembri nädalavahetusel ka Narva-Jõesuud külastatud. Mis on kummalisel kombel paik, kuhu ma Eestis ennem sattunud ei ole. Ja selliseid paiku on Eestis tõesti vähe.

Mulle sattus käte üks 1931. aasta ajaleht, kus on üks n.ö seltskonnaülevaade Narva-Jõesuus 1931. aasta juulis suvitajatest. Lugesin seda eile õhtul ja pahvatasin kõva häälega naerma: esitan paar tsitaati artiklist ilma muutmata kujul. Võib mainida, et tänapäeval inimesed näevad väljaütlemistes kahemõttelisusi palju rohkem, aga tekst ise on igati ajatu:

"Sest nii kaunis on Narva-Jõesuu, et sinna on kogunenud neid suvitajaid ja muidu-laisklejaid mitmed sajad neljandat tuhandet [---] Ja iseäranis suur on see 100-pealine lapua sugu sealt teiselt poolt Soome lahte [---] Küll aga väärivad seda suhuvõtmist need 35 rootslast, kes on maha salnud oma rahvusliku vere ja püksid, mis üha püüli sõeluvad, kui vast kuulevad venelasest ellik moskoviitlasest, ja on siiski sellest hoolimata tulnud niiväga lähedale Rüssä piirile, ja nende kõhud pole mitte lahti läinud [---]."

Lugege ikka vanu ajalehti, ei need valeta :)

Oktoobri mõtelused

Olen viimasel nädalal olnud aktiivne Financial Timesi ning muu sarnase elektroonilise lektüüri lugeja. On olnud, mida lugeda. Kohe ütlen ära, et Eesti residentidest pankade kohta ma millegiga spekuleerima ei hakka, need kes natukenegi on viitsinud infot hankida, kasvõi avalikest allikatest või siis ametipostil toimetades, peaksid oma huvide eest iseseisvalt seisma.

Märsa huvitavam on see, milline saab välja nägema uus n.ö finantsiline maailmakord peale sellele kriisile joone allatõmbumist. Iga päev jaotatakse mõlemal pool Atlandi ookeanit tohutul hulgal finantsvõimu ümber - raha- ja kapitaliturud on seiskunud - olukord, mida pole turgude liberaliseerimisest ning riikidevaheliste kapitali liikumise piirangutest loobumist alates nähtud. Keskpangad pole enam "lenders of last resort", vaid "lenders of only resort". Kui ironiseerida, siis härrased pankurid umbusaldavad üksteist ikka põhjusega -.

Ma pakun välja siis sellise hüpoteesi, et pankadevaheline raha- ja kapitaliturg ei saa pikka aega olema enam niivõrd suur ja vaba turuplats, kus "rull ja kurgid" kiirusega 300 000 km/h just sinna leti äärde tormavad, kus hetkel kõige rohkem kasu nähakse. Tulevikus vaadaku igaüks parem ise, kuidas ta omaenese bilansi ja äärmisel juhul lender on last resorti abiga hakkama saab. Turplats tõmbub koomale, osad kurgiletid osutuvad riiklikeks sovhooside esindusteks ning rohelisi MuPo mehikesi ilmub ka turule trahve tegema - iseasi muidugi kui palju neist reaalset abi saab olema (ikka vist väga ei saa). Usalduse taastumine võtab aega ja ma ei oleks põrmugi üllatunud kui üks paljudest tulevastest Basel III normatiividest hakkaks sätestama kui suur võib olla panga laenuportfelli ning ostetud võlakirjade maht suhtena kaasatud deposiitidesse kokku. "Passiva poole operatsioonid" reguleeritakse ilmselt korralikult ära. Suured riigid - suured riigi kontrolli all olevad pangad, väiksed riigid - väiksed riigi kontrolli all olevad pangad - sellist pilti me vist lähiaastatel näeme.

"Kapitalismi ja vabaduse" perioodi asemel näeme ehk miskit "New deali" lähikümnendi jooksul - riikide osatähtsus majanduse mõjutajana suureneb märgatavalt. Kapitaism sellisel kujul, mida me nägime kvartal tagasi, on tugeva ideoloogilise litri saanud -.

Meil Eestis on kõri kinni ilmselt I kvartali lõpuks 2009. Cash ja vabalt käsutatav elektrooniline raha lähevad nii hinda, et sellist asja pole 21. sajandi Eestis ennem nähtud. Vabalt võib tekkida olukord nagu umbes 1994...1996 aastal - oleks ainult juurdepääs rahale, siis võiks kasumit teenida nii viineritootmise kui ka mööblivahenduse valdkondades, oleks ainult juurdepääs krediidile. Maksetähtaegadega saab hakata turgu võtma täiesti vabalt -. Riigi Valitsus peab tegema varakevadel negatiivse lisaeelarve ja võib-olla sügisel teise ka. Tööpuudus muutub reaalseks probleemiks. Ühesõnaga - tere tulemast tagasi aastasse 1995 - (majandus)ajalugu kordub nagu ikka farsina -.

Üks vulgaarballaad mõtetest, emotsioonidest ja kõigest kokku juulikuus anno 2008

Seda stiili on juba rakendatud
kuid mis siis
nii saavad mõtted ja tunded vahetult kirja
nii nagu nad on

on juulikuu keskpaik
kõik on unne suikunud
suvine letargia
on soe
ja vihmane

muru kasvab nagu loom
igal pool kuhu satun niidan ma muru
nagu mingi elukutseline muruniitja
sest kohti kus muru niita
on ehk liigagi palju
siin maarjamaal

ja siis ma imestan
ja räägin läbi
ja kohtun
ja näitan oma parimat külge
ja ehk mitte kõige seda tolereeritavamat ka
sest eestlane on kade
ja pärisorjuse pale
on ajaloos talle nii lähedal

põhimõtteliselt on nii
et laske olla mul mina ise
täpselt selline nagu olen
ja olge tolerantsemad
ja get me my money
ja siin on kõik okei

kuid nii ei saa
sest eestlane on kade kompleksides
kipsmaja orjaja
võõraste ****imeja
enese upitaja
see kõik on pärisorjuse pale

ta ei saa muidu
kui kuskilt kurat teab kust kapa kohilast
siia tallinna linna tulnuna
raha teenides toore jõuga nagu ütleb üks laulusalm
las ma ütlen teile - ka vaimses plaanis saab raha teenida toore jõuga
ilma musklirammu kulutamata
mida tihti ei olegi
on ta kade nende peale
kes raha ei pea teenima toore jõuga
vaid kergemalt hakkama saab

aga neid ta ei salli
mis iganes jupijumal siin seal võõrkapitali majas
sest ta väärtushinangud nii erinevad
kipsmaja kardulas edev automobiil ja tõsine ilme
ta tahab näha vaid omasuguseid ja
teisi ta ei salli
sest nemad ei ole pidanud
vaeva nägema

**** ja see vaev kui pea ei lõika ega suhelda ei oska
ehk õppimisvõime puudub
aga nad on kadedad
sestap pidage meeles
et nende keskel ärge liiga avameelselt rääkige oma väärtushinnangutest
tehtud reisidest ja sellest mida sööte
ja oma lastest ning kuidas neid kasvatate
ja oma sõpradest keda hindate
ja sellest et
oskate lugeda veinikaarti itaalia või prantsuskeelset menüüd
ja seda
et teile ei maitse kartul
juba lapsepõlvest peale
ning teid huvitavad inimesed ühiskond ajalugu mis iganes
palju rohkem kui miski LCD telekas või edev auto
või kipsmaja põllu peal
see ei ole väärtus vaid kohati elumugavus
ja ei tasu neile öelda et esimese A4 ostsin uuest peast juba 97. aastal
ja see on normaalne elustandard
ei midagi muud
tavaline elu

eesti on muutunud filiaaliks
ametnikuhinge paradiisiks
kus otsuseid ei tehta
lubadused on suusoojaks
orjaveri

kuskil on öeldud et dzentelmen ütleb alati oma tõelise arvamuse välja
sest ta suudab seda alati kaitsta
meil domileerivad lakeid

ja ära kutsu neid kunagi enesele külla
sest siis nad on kadedad
ja on kompleksides
et miks nii

ja ära sa räägi enesele oma hobidest
sest mäesuusatamine on ikkagi nagu natukene keelatud ala
kallis või nii
kust ta raha saab äkki maksame liiga palju
türa see sinu asi on

ja nii ma kohtungi inimestega
ja imestan nagu ikka
et lubadusi võetakse ja antakse
ja tegelikult on see siin tava
ja oled õnnega koos
kui vaimse pärisorja ära tunned
ja midagi ei ole ega tulegi

omaette teema on eestis inimeste personali juhtimine
ja personalitädid
värbamis-vallandamisjuhid
kuulekad käsutäitjad
kes oma ala tunnevad

neile on käsk palgata uusi pärisorju
usinus tõsidus ja oskamatus kõrvale vaadata on au sees
vaat see on kaader
sihikindel ohutu ja loll
produkti toodab hästi ei mõtle
sellist hankima peab
võimalikult odavalt

kunagi ütles üks personalitädi
et see ei ole kalliste brändide virma
andis mõista et palka ei maksta või nii
ma siis ei hakanud küsima ka
et kas sandi pintsakut ikka edasi kanda võib

ja üks teine personalitädi küsis nii 10 korda
et mis palka ma ikka saada tahan
ütle number aina painas ta
ega see millekski ei kohusta
pärast võime ikka teha kõrgema pakkumise
narr
ka sina personalitädi oled oma töökoha pakkumisega
turul
ja kui sa ei suuda hinnaorientiire anda
ja tahad ülemuse ees kannused teenida
et ma näe maksin sellele mardile või antsule
viis või kümme tonni vähem kui eelarvestatud
siis hõõru oma tussut edasi läbi seeliku vastu tooli
ja vingu edasi
et häid töötjajaid ei ole kuskilt enam võtta
vaata kus 98. aastal olid lood
kaadrid seisid järjekorras
vali millist tahad

nüüd näha saab ja nähtud on virmasid erinevaid
ruulib ametnikuhing
tegelikult anno 2008 on nii
et töösuhet ei ole
see on illusioon
selleks et lollid elamuasemelaenu võtaksid ja niutsudes produkti toodaksid
ja teistsugused peavad väga mõtlema
mida kus ja kuidas toimetada

aga samas on soe ja vihmane suvi
ja saab tennist mängida ja rattaga sõita kui vaja
täna toksisin 3 tundi palli
ja oli tore
ja pärast sõin pastat kukeseenekastmega
ja jõin punast veini
ning kõik tundub taas ok

kunagi nii märtsikuus
sai ühe inimesega Pegasuses lõunat söödud
siis mainisin nagu muuseas
et tööl nagu keerulisevõitu on
inimene naeratas sõbralikult ja küsis
natuke irooniliselt
et kas jälle töörahvaga probleemid
sinivereline nagu sa oled
iroonia oli omal kohal
ja kohas ja ajas ja ruumis

nii ongi
et laske mul olla mina ise
ja olge tolerantsemad
ja get me my money
nii saabki olema
sest sellise valiku kasuks ma otsustan
kui otsustamise aeg käes on
peale seda vihma ja südasuve
ja tõesõna
kui nad on kadedad ja kompleksides
ja söövad kartulit ja elavad kipsmajades
ja tunnevad sinu vastu huvi et kes sa selline oled
siis saatkem nad kõik ******
ja seda nii viisakalt ja infot andmata
et nad ei saa arugi

see ei ole minu jaoks
ma tean mis on
ja makse mulle minu raha
saan hakkama
ei huvita
mängige ise oma tubateatrit ilma minuta
ja saage sellest pärisorjuse taagast ükskord vabaks
aga sellest saavad vabaks ehk lapsed
ei see rahvas
kes raha teenib toore jõuga
ilma musklirammu jõuta

Nii on
on südavsuvi eestimaal
aega ei kiiret
otsi omasuguseid
või neid kes tolereerivad
ja sügisel
on aeg taas ennast pühenduda
eneseteostusele ja ka raha teenimisele
kuid siin peab olema valiv

on südasuvi eestimaal

Tootearendus, olümpiamängud ja jalgpalli EM

Kolm piisavalt erinevat teemat. Riigi e-teenuste arenduse seisukohalt on viimasel ajal meedias sõna võetud. Samas on kurb vaadata firmasid (eelkõige telekomid, pangad), kes kunagi oma teenuseid ja tooteid Eestis jõudsalt arendasid, nüüd aga letargiaunes lebavad. Riigiga suht sarnane asi muide. Ja põhjus on siis ainult üks - edukas teenuste- ja tootearendus saab toimuda ainult keskkonnas, mis väärtustab riskide võtmist. Mitte niivõrd rahaliste riskide võtmist, kuivõrd organisatsioonisiseste sotsiaalsete ja otsustusriskide võtmist. Anno 2008 ei kohta Eesti riigi asutustes ja tema suuremate residentide hulgas enam naljalt väljendit "ok, ma võtan vastutuse ja ajan asja korda". Vastutust pigem peljatakse ja üritatakse seda ajada igasugu komiteede, ülemuste, kooskõlastajate ja kelle jumal veel teab kaela. See kõik on loomulik protsess, see on osa euroopalikust tegutsemisviisist - individuaalsed riskid kollektiivius on out. See on miskite perifeersete väikefirmade rada, aga "korralikud kompaniid" nii ei tee. Seal on kasumiihalus ja kooskõlastus ja tööpinge ning töörahu. Ja tubeateater ning hierarhia. Poliitika, protsess ja käsk.

Olümpiamängudest niipalju, et mulle turgatas pähe - mida totalitaarsem on riik, seda tähtsamad on tema jaoks olümpiamängud. Olümpiamängud võimaldavad lõigata välispoliitilist profiiti ja saada ka sisepoliitilist kasu. Ise mäletan ähmaselt 80. aasta Moskva mänge, Vigrisid, miskit olümpiaregatti, müügile ilmunud defitsiitset kaupa ja muud sarnast - ikkagi olümpiamängud, väga tähtsad asjad olid, meedia aina kajas sellest. Ühed mängisid lauatennist, teised tegid vettehüppeid, kolmandad tagusid samal ajal maahokit ja neljandad mängisid veepalli. Suur "spordipidu" üle mille hõllendusid totalitarismi triumf ning sportlaste higi ja peer. Berliinis 36. aastal oli ka nii ja küllap on nii ka tänavu Pekingis. Vabas maailmas on olümpiamängud üks inimeste valik paljudest, kes tahab see vaatab ning organisaatorid peavad silmas eelkõige turismiarendust, maa promo ja teenitavat cashi. Kui keegi heidab selle nimel oda, tore ju.

Jalgpalli EM on enese silmis märksa suurem sündmus kui Pekingi olümpiamängud. Kaasahaaravam on teine kuidagi, noh. Ei ole nii nagu olümpiamängidel, et kõik võistlejad ja meeskonnad teevad kõikvõimalikku kujuteldavat sporti ühel ajal ja siis oleks nagu asi selge ja tore. Ei ole ju. Aga jalgpalli EM on märksa struktureeritum, eesmärgipärasem, mängulisem (ja-jah) ning mõistlikumatel aegadel asi. Pekingi olümpiamängud aga - kohati lehkav poliitika ja mittedemokraatia promo maailmale. Ja väga tähtis on kui palju miski mittedemokraatlik riik medaleid saab, siis on võimalik oma rahvale öelda, et vaat kui kõvad me ikka oleme, mis siis, et arstiabi vilets ja elekter loomaaias.

Ei taha produkti toota

Elu-olu oma (mitte)töises reaalsuses on üllatavalt mõnus, tegelen siin ühtede tasustatavate asjadega ja aega aega nautida on samas küllalt. Suvi on kohale saabunud ja mul pole mingit tahtmist suveajal kuskil huugava, ent sellegi poolest ruume halvasti jahutava konditsioneeriga kontoris produkti toota. Sihiks on võetud, et ennem 15. augustit ei asu ma kuhugile tööle, vaid teen endale ühe korraliku ja pika sportliku suvepuhkuse välja. Kuna on olnud aega nii puhata kui ka metsajoosta ja tennist mängida, siis füüsiline vorm on tõusnud päris kõrgele. Kaks ja veerand tundi tenniseväljakul palli mängida ei väsitagi eriti ja viimane 8 km jooksu aeg (nn. suur Pirita ring) oli 45 minutit, mis enese puhul on ikka väga hea aeg. Suvilas on krunt ka päris korda saanud, värvisin seal miskeid puitpindu ka eelmisel nädalal veel.

Praegu puudub absoluutselt igasugune igatsus töise keskkonna järele, mis sisaldab tähtaegu, tihti kipsist seinu, EBITDA marginit, turuosa, laptoppe, kontoritöötajaid nii elamuasemelaenuga kui ka elamuasemelaenuta, konstantset "5 krooni on puudu" suhtumist pilvede piirilt ning "rahvaste vastutuspalli" mänge (lihtmängijatel 1 elu, kaptenitel mõnikord 2) ja muud sellist tubateatrit. Augustikuu teises pooles võiks töises mõttes asjalikumaks muutuda, aga sinna on veel aega küll-küll. Tõtt-öelda ei olegi ma nii pikalt puhanud viimased 15 aastat ma pakun. Aega on küll, mitte ei ole puudu. See on tore!

Andke mu läpakas tagasi, tahan produkti toota :)

Ei, ei ole läpakat tagasi vaja ja produkti ei taha ka enam toota, konkreetses rakukeses muidugi. Asi on ametlikult lõpetatud, kolleegid, koostööpartnerid ja kliendid viisakalt informeritud. Et bla bla, uued väljakutsed (112) ja nii edasi. Social network on veel informeerimata, kuid sellega hakkan tasapisi ka pihta.

Ei no tore, tore tahaks hüüda ja käed taeva poole tõsta. Oleks raha, sõidaks maailma lõppu, kuid sealt puudub finantsiline jaks tagasi jõuda. Täpsemini leidub finantsiline jaks ka tagasi jõuda, kuid siis peaks suvel vist hapuoblikuaid korjama ja talunikele hooajatöödes abiks olema. Mis kokkuvõttes ei ole jätkusuutlik perspektiiv. Kas te seda reklaami telekast veel mäletate, kus ühte kontorisse kargas sisse ülemus, püherdas seal ringi ja karjus, et "kas te sööte seda paberit või?!" Vaat see ongi keskmise Eesti ettevõtte kultuur. Ja töötajad tõmbavad pea õlgade vahele ja klõbistavad klahve märksa kiiremini. Praegu on asjal kaks täiesti vastandlikku poolt - ühelt poolt on asi täiesti perses, kuid teiselt poolt läheneb suvi.

Aeg on vaja maha võtta, ent ometi aktiivselt ära sisustada. Suhelda on vaja ja tegelikult oleks vaja ka lühiajaliste projektide kaupa produkti toota. Mida vanemaks ma saan, seda enam tundub, et nagu omal käel oleks vaja rohkem opereerida. Mis muidugimõista komplitseeritum on, kuna produkt ebastabiilsem on. Samas deja vu efekti ei taha mitte näha, aga kurat, rohtu selle vastu ei ole naljalt võtta! Ei ole miskit garantiid, et sa ei satu mõne Poskrebõshini alla tööle, kes tegelikult on Maale salaja kosmosest sisse imbunud humanoid. Tegelikkus on see, et kaadrid otsustavad kõik, sestap tuleb inimeste tausta ja olemust ennem "jah" sõna piisavalt uurida.

Andke mu läpakas tagasi, tahan produkti toota :) Tegelikult mul on kaks läpakat käeulatuses, nii et produkti saab vajadusel toota küll. Päris nii hulluks õnneks ei saa minna, et taara avita. Ja see on ka hea, et selles rõvedas päikese poole suunatud individuaalkipskambris suvel toimetama ei pea - vaat see oli küll kõige jäledam füüsiline töökoht, kus ma kunagi produkti tootnud olen. Ei, asjad saavad ainult paremaks minna!

Karmid ajad

Kui ma paneksin praegu tegelikkuses töö juures toimuva loo kirja mõjuks see ehk lausa uskumatult. Olen sattunud oma ülemuse poolt sellise pimeda viha ja töise ahistamise alla, et olukord vajab väga selget klaarimist. Mulle näiteks ei meeldi kui mind sunnitakse rämedalt kirutama alla paberile, mis ei ole minu huvides (ei mingit allkirja minu poolt sellises kontekstis - elementaarne) ning seejärel võetakse peaaegu jõuga ära minu töövahendiks olev läptop (katsu hullu takistada, pärast arutatakse, et härrased managerid käsikähmlesid kontoris, mis on juba dilbertist kraad kõvem koomiks). Peale selle keelatakse kontorisse ilma ülemusele helistamata tulla. Kusjuures - äsja olen ma näidanud parimat võimalikku töötulemust, mida üldse on reaalsuses võimalik tahta!

Emotsionaalselt ebaküpsed nooremapoolsed nolgid saavad tihti hakkama ülimalt tõsiste juhtimisvigadega. Emotsioonide kütkes ei hooli nad ei juriidikast ega firma reeglitest ning lõpuks põrkub see neile elupeeglist tagasi. Sügavalt autokraatlik iseloom kombineerituna pilvedesse tõusnud enesehinnanguga on ohtlik kokteil sellele inimesele endale. Avang on tema poolt tehtud juba taktikaliselt nii valesti kui võimalik. Muidugimõista võime jõuda ka ratsionaalsele kokkuleppele, see oleks mõlema poole huvides. Aga ma tõesti ei tea kas teine pool omab selleks piisavat küpsust, et oma vead alla neelata ja mitmel viisil kompenseerida. Seniks aga toimub eriskumaline võitlus kus üks kodanik ajab teist kodanikku pimedas toas vihaselt taga, aga teine kodanik võib ühtaegu seal toas kas olla või mitte olla, vastu astuda või mitte vastu astuda - nii nagu taktikaliselt kasulikum on. Lõpuks võidab ikka kogenum ja ennast paremini kontrolliv osapool. Kusjuures võita polegi alati vaja, mõistlikud inimesed saavutavad edu ka läbi oskulike kompromisside. Elu nagu tragikomöödia.

Kontoritüpaaze

Alltoodud tüpaazidele vastavaid kodanikke võib leida erinevatest Eesti Riigi kontoritest (või siis ka tehastest, põldudelt...) :

1. tüpaaz - Domineeriv Isane (ka alfaisane). Tavaliselt juht. Vanust vähemalt 45 aastat. Kõva kandva häälega isik, kelle hääle kandvust kadestaks isegi Georg Ots. Reeglina heas toitumuses. Kõigepealt siseneb kontorisse tema hääl, siis tema esikülg ja lõpuks Domineeriv Isane ise. Kui ta on kontoris (tehases, põllul...) tunnetavad tema olemasolu kõik isegi siis kui ta on vait. Direktor Ploomi austavad ja kardavad kõik tema alluvad.

2. tüpaaz - Hull Hiir. Naisterahvas, vanust 25...40. Tal puuduvad mees ja lapsed, sestap pühendab ta 120% oma energiast tööle ja eeldab, et seda teevad ka kõik teised. Selle nõudmise juures on ta printsipiaalne. Tulistab välja 20 minutiga 7 erinevat e-maili ja organiseerib korraga 4 asja. Ta on korraga nii Tallinnas, Riias kui Leego järvemuusika kontserdil. Hullult aktiivne inimene. Tema hullus katkeb kui noaga lõigatud peale seda kui ta on leidnud mehe ja saanud lapse. Peale seda ta normaliseerub.

3. tüpaaz - Analüütiline Kobras. Reeglina meesterahvas. Vanust kui palju vaja. Ta suhtleb arvutiga ja pilgutab silmi harvemini kui LCD ekraan. Kui ta töötab liiguvad ainult tema näpud. Tal on ka omad hobid, millest keegi teine midagi ei tea. Ta on kontorile vajalik isik, seetõttu jätkab ta oma rollis kuni pensionile minekuni.

4. tüpaaz - BeetaN (ka beetaemane). Naisterahvas. Tavaliselt spetsialist. Temale on delegeeritud kõik kõige rutiinsemad tööd. Vanust palju vaja. Tal on perekond ja on aru saada, et tööd teeb ta sellepärast, et teenida raha. Ta läheb täpselt kell 17.00 koju, et õigel ajal jälle platsis olla. Aeg-ajalt ahistavad teda Hull Hiir ja AlfaN. Siis on tal stress.

5. tüpaaz - AlfaN (ka alfaemane). Naisterahvas. Vanust 25-45. Kuulekalt käituv aktiivne juhtisik. Karjääri peal selgelt väljas. Tema vastutab talle vastutada antud tööde ja alluvate eest ihu ja hingega. Selle kõige nimel sehkendab, korraldab ja intrigeerib ta nii, kuidas jaksab. Väga heade kameeleonlike oskustega - ta on alluvate ees üks isik, ülemuste ees teine isik ja vabaõhuüritustel kolmas isik. Kõik see tekitab temas aeg-ajal stressi ning siis evakueerub ta nädalalõpuks mõnda spaasse.

6. tüpaaz - Dilplomaametnik (diplomaadi ja ametniku ristand). Meesterahvas. Vanust palju vaja. Reeglina resideerub riigiametis. Väldib vastutust nagu tuld, jätab alati kõik otsad lahti. Suhteleb kõigiga väga sõbralikult, alati küsib ka sinu arvamust. Kooskõlastab kõike ja kõigiga (eriti aga Domineeriva Isase ja AlfaNiga), arusaamatuste korral ohkab, teeb kurva ilme ja osutab näpuga kõrgema korruse poole. Keegi ei tea, mida ta tegelikult mõtleb.

Kunagi jatkan selle loeteluga.

Klass ja Ekspressi koleartikkel

Mingi aeg tagasi kubises blogosfäär Ilmar Raagi filmi "Klassi" härdalt kiitvatest arvustustest. Et kus ikka on õige film ja tegelikkusele 102 % vastav. Mida see nüüd peaaegu ongi:

http://www.ekspress.ee/2008/04/17/eesti-uudised/2239-lapsed-matkisid-eesti-filmi-klass-ainetel-homovagistamist

Antud juhul olen arvamusel, et Ilmar Raagil lasub ülaltoodud loo ees päris reaalne (kuid mitte juriidiline) vastutus. "Klassi" aktiivne promokampaania koolides on vilja kandnud, film ongi suutnud leida endale matkijaid, probleem ühiskonnas ülaval nagu naksti. Kas tõesti "Klassi" autor kui meedia jõudu väga hästi tunnetav isik ning teismeliste mõjutatavust mõistev isik selliseid sündmusi ette prognoosida ei suutnud? Eeldas ta, et 100% tema filmi teismelistest vaatajatest oskavad eristada head kurjast ega ürita kurja rolli kasvõi põnevusest sisse astuda? Negatiivne eeskuju polegi nagu eeskuju või?! Oi, krt.. :(

Mõistmist, kuidas ühiskond toimib ning kuidas inimeste käitumist mõjutada vist igaüks õppida ei suuda. Kui ikka Issand Jumal pole mõistust andnud ei aita haridus ka - see teatavasti ei pidavat lolli rikkuma. Inimese käitumist mõjutab kõik see, mida ta kogeb...ja väga tihti teeb inimene kogetust oma valed järeldused.

Ja ärge palun järgmiseks miskit loomapiinamise filmi tehke ja seda koolides promoge - dr. Goebbelsi positiivseks antipoodiks saamiseks on ajusid kah vaja -.

Paar pilti

Internetiavarustest leidsin paar pilti, mis pildistatud ühes Eesti linnas nimega Narva. Lihtsalt vaatamiseks, mõtisklemiseks. Poleks Saksa rinne 1943 talvel Leningradi alt taganedes Eestis või Eesti piiridel jalgu maha saanud, siis oleks ehk paljugi rohkemat alles. Aastast 2008 vaadatuna kaaluvad need 1944. aasta Eesti pihta pillutud pommi- ja mürsukoormad kõvasti rohkem kui kolmveerand aastat täiendavat nõukogude võimu anno 1944 ilma pommi- ja mürsuplahvatusteta. Oleksoloogia teatavasti ei kvalifitseeru isegi sotsiaalteaduseks -.

Juhtimisnõu - vana kool ja uus kool

Mõnda aega peale ülikooli lõpetamist töötasin ühes n.ö nõukaaegse pärandiga firmas. Olin hirmus noor ja heleroheline, aga ametinimetus ja -vastutus olid "kõvad". Mäletan selgelt oma kabinetti - see oli ehtsas nõukaaja direktori stiilis kabinet, nii umbes 70 ruutmeetrit suur ja eheda sisustusega. Suur täispuidust laud, konditsioneer, mis oleks oma võimsuselt olnud võimeline ilmselt liha külmutama, pikk nõupidamistelaud koos tuhatoosidega ja vaipkattega põrand. Peadirektori kabinet oli umbes 200 ruutmeetrit suur ja samuti ajastutruu siustusega. Firma ise oli idaturu äralangemise järel sisuliselt kokku kukkunud, maksuvõlad tolleaegses kontekstis röögatud. Eks ma siis saneerisin firma bilanssi, müüsin varasid ja lõpuks polnud maksuvõlgasid enam ollagi. Muideks - firma tootmiskompleksi õnarustes peitus ajastule omaselt 7 eri suuruse ja viimistlustasemega sauna. Neist üks oli endise peadirektori "salasaun" koos päris korraliku basseini ja kõige juurdekuuluvaga. Nagu te kõik aru saate, polnud endine peadirektor eriline puritaan :)

Need vana kooli direktorid, nii 60. eluaastates mehed olid omaette huvitavad produktid. Sellised kõva hääle ja enesekindla sammuga mehed, kelle iseloomus oli paras ports pujäänlust. Endine peadirektor oli endise finantsdirektori omal ajal puhtalt selle pärast lahti lasknud, et see oli parkinud oma halli "Volga" peadirektori halli "Volga" parkimiskohale :) Ning nõuka-aegse tipp-tööstusjuhtide nomenklatuuri eluviisidest ja -standarditest sain ma jutuajamiste käigus ka päris hea ülevaate. Kui ikka NLKP usaldas ja tootmisplaani jatkuvalt ületati oli elustandard võrreldes "töörahvaga" justkui teisest maailmast. Turismireisid "arenenud kapitalistlikesse riikidesse" ja ka "arengumaadesse" olid täiesti olemas - huvitav oli kuulata muljeid Brasiilia, Malaisia või siis Prantsusmaa reiside kohta. Endine peadirektor ise vahetas oma "Volga" iga 15 000 kilomeetri järel uue vastu (sest siis hakkas "Volgadel" summuti plärisema, miski konstruktsiooniviga) ning ka puhvet oli head-paremat täis. Vana kooli direktoritest on meelde jäänud see, et need olid tõsised teatraalid (saada või teatrilavale), omandisuhe oli nende jaoks hämar mõiste nagu NSVLis omane. Paindumatust oli palju, kuid hämmastaval kombel oli neile omane ka paras ports inimlikkust. Inimesi oskasid nad juhtida küll, äri juhtimisega muutunud oludes olid asjad keerulisemad, see võttis rohkem aega. Taust oli hoopis teine -.

Huvitav on võrrelda seda nn. vana generatsiooni kooli uue, praegu pealekasvava põlvkonna omaga. Haridustase ja spetsialisti oskused on neil vanast generatsioonist peajagu üle. Aga märksa erinev on pealekasvava põlvkonna suhe oma kolleegidesse ja ümbritsevatesse tervikuna. Eriti hull on lugu nende inimestega, kes on kehvadest oludest silmad krõllis tõtanud karjääri tegema. Siis kõlbab kolleegi kõri väga hästi toiduks ja tema õlad kõrgemale trügimiseks.

Ühte julgen ma küll soovitada - vaadake oma potentsiaalsete juhtikandidaatide lastetuba, üritage sellest aimu saada. Kui see keskkond on olnud liiga materiaalsust väärtustav või siis liiga lihtne, siis on ohumärk üleval. Riskid ei pruugi küll realiseeruda, kuid võivad õhus olla siiski.

Antud jutuke on lihtsalt ühe mõtiskluse tagajärg, kus ma analüüsisin isiklikku kogemust erinevatest töökohtadest minevikus -.

Lumest ja natukene Põhja-Itaaliast

Lund on Alpides praegu rohke küllaga. Viimatinähtud lumesadu Eestis tundub Prantsuse Alpides kogetud lumesaju kõrval kergena. Siin vasakul ka üks pilt lumeoludest möödunud nädalal Haute-Savoies. Olles sõitnud seejärel autoga Torino poolt Milano poole võin öelda, et Eesti on ikka väga ilus koht elamiseks. Sealne tööstuspiirkond on ikka väga kole. Palju teid, palju linnakesi, palju prügi, loodust üldse mitte. Seal oli ka üks "national park", mis meenutas absoluutselt Maardu järve ümbrust - võsa, korstnad, veekogu, grillijad-tsillijad. Ainult prügi oli rohkem. Väga sanased nägid välja ka sealsed "suvilad" majade vahel nähtud "suvilatega" Kaliningradi oblastis. Mõlema rahva esindajad oskavad teha suurepäraselt piirdeaedu vanade raudvoodite otsadest, kuivanud maisilehtedest, puitkastidest, lauajuppidest ning traadist. "Suvilate" olme on üks-ühele võiks öelda, ainult et tänu jõukamale järjele on Itaalias prügi rohkem. Mingi hinna eest ei tahaks seal tööstuspiirkonna eeslinnakestes elada! Selline postitus siis.

Huvitavat infot teleka vahendusel

Klõpsisin eile hilisõhtul telekanaleid läbi ja sattusin exploreri kanalilt vaatama ühte filmi Bordeaux veinitööstusest II ilmasõja ajal. Asi hakkas huvi pakkuma ja ausalt öeldes poliitiliselt nii ebakorrektset filmi polnud ma tükk aega näinud :) Tavaliselt tuleb Discovery History kanalilt üsna kindla ideoloogilise suunitlusega filmikesi, mis kohandavad möödunut eelkõige sobiva ideoloogilise kontekstiga. Aga too exploreri kanali film oli oma ülesehituselt ja avameelsuselt klass omaette. De Gaulle pooldajad/gollismi müügimehed said sealt filmist ilmselt paraja ehmatuse osaliseks. See oli tehtud dokumentaalintervjuude baasil, rääkijateks oli nii prantslasi kui sakslasi.

Niisiis, aasta 1940. Saksa väed Bordeaux piirkonnas. Härrastel veinitöösturitel hakkas siis äriliselt iseäranis hästi minema. Üks saksa mõjuvõimas veiniärimees oli saanud endale obersti mundri üll ja asus vanade ärikontaktide raames Wehrmachti prantsuse veinidega varustama. Prantslastele okupatsiooniväed muidugi ei meeldinud, kuid viis, kuidas nad nendest rääkisid ei kannata küll miskit poliitkorrektset lähenemist. Olevat olnud sellised viisakad, distsiplineritud ja kultuursed okupandid, mitte sellised metslased nagu venelased (üks veinitööstur avatult ütles). Äri läks prantsuse veinitöösturitel sakesmannidega nii hästi, et sõja-aastatel tasusid enamik veinimõisu oma võlad Prantsuse pankade eest (Credit Argicole raamatupidamisse oli kiigatud). Ja see ka prantsuse veinitööstureid ei häirinud, et Chateau Rotschild ja Chateau Bel Air juudi päriltoluga omanikelt "aariastati" ehk siis ära võeti - see oli "turu ümberjagamine". Kiideti ka veinitöösturite koondumist sõja-aastatel, "sest nii loodi tugevad ekspordiorganisatsioonid". Äri oli härraste ja prouaste veinitöösturite jaoks A ja O, muu oli teisejärguline. Kollaboratsioon õises ja õilmitses nii mis kole. Mis resistance - "ei meie küll midagi sellist eriti ei täheldanud". Üks tegelane siiski istus Ravensbücki koonduslagris, kuna tema mees oli resistancega seotud. Loomulikult sakslasi tolereeriti, aga kindasti ei armastatud. Aga äri oli äri ja äri oli väga edukas. Loomulikult oldi vaimustatud Prantsusmaa vabastamisest, aga marssal Petain oli sõja-ajal ikka populaarne mees ka. Põrast sõda riputas veinikaupmehest herr oberst mundri varna ja jatkas sissetöötatud äri juba ülikonnas. Sakesmannid muigasid ka, et sõja-aastatel õppisid sakslased prantsuse veine hindama, "mis tänaseks päevask on ennast juba mitmekordselt ära tasunud". Äri oli ikka kõige tähtsam, patriotism tuli lonkides viisakat distantsi hoides selle järel.

Sinimägedes võidelnud Saksa mundrites üksustel olla lahingute ajal katelokkides loksunud ka ehtne prantsuse konjak. Ju siis Cognac maakonna ärimehed ka "edukalt turgu sisse jootsid". Ja ilmselt ka muud prantsuse töösturid...

Ma vaatasin seda filmi kergelt naeru pugistades ja mõtelsin, et millest nüüd selline film. Kõik olid rõõmsad ja õnnelikud. Kui nüüd samadele prantslastele venelased pakuksid mingit ulatuslikku gaasi- ja naftakontsessiooni Venemaal - eeldusel, et "Baltikumi okuperimisest suurt numbrit ei tehtaks", siis ma julgeks küll kahelda, et keegi kasusaajatest nii väga protestiks. Äri on äri ja hea äri on veel parem -. Selline lõbusas võtmes küüniline film oli.

Edusoovid tundmatule inimesele konkreetses ametis

Hea töökohale kandideerija,

Kui Sa saad endale selle ameti, palun kõrvalda müügilt see silo, mida Teie töökohas puu- ja juurvilja nime all tihtipeale inimestele müüakse. Palun külastage mõnda Prantsusmaa supermarketit ja uurige kuskohast nemad ostavad sisse märtsikuus maitsvaid maasikaid, värskeid kartuleid, imemahlaseid apelisine ja muud head-paremat. Siis, palun, tooge need kaubad ka oma poodidesse müügile ja ärge hakake rääkima juttu, et "kohaliku tarbija jaoks on see liiga kallis". Palun ärge omandage ka mõtteviisi, et "sorivad nendes sidrunites mis nad sorivad, aga lõpuks leiavad ka poolmädanenud eksemplarid tee mõne asjatundmatu ostja korvi".

Lugupidamisega Teie,
kesiganes

Natukene siis ka töökohast:

Rimi Eesti Food AS

Rimi Eesti Food AS on Eesti juhtiv toidukaupade müügiga tegelev jaekaubandusettevõte, kuhu kuuluvad Rimi hüpermarketid, Rimi supermarketid ja Säästumarketid. Lisaks on Rimi Eesti Food AS`il üks Supernetto kauplusladu ning Eesti suurim ja kaasaaegsem keskköök. Meil on 63 kauplust üle kogu Eesti. Anname tööd enam kui 2400 inimesele.

Pakutav ametikoht
PUU- JA JUURVILJA TOOTEJUHT
Tööülesanded
	Tootegrupi müügi/kasumi (Gross Margin)/Format optimiseerimine Andmesisestus (hankijad, tootenimetused, jms) Sortimendis olevate toodete hankimine (importimine) kaupluste formaatidele Põhisortiminedi kujundamine Tootekampaaniate korraldamine Toote kvaliteediprobleemide lahendamine

Omalt poolt nõuab Rimi sinult muuhulgas ka kõrget pingetaluvust, nii et täpsusta, et kas jutt käib 220 voldisest pingest võis siis 110 voldisest. Edu töös ja õnne isiklikus elus!

Tennis ja mäesuusk

Tasapisi olen enese jaoks avastamas tennist kui hobikorras harrastatavat spordiala. Ideaalis oleks ca. 2 korda nädlas 1,5 tundi korralga tennist mängida täiesti piisav tegevus, et antud alast mitte ära tüdineda, aga samas natukene oma mängutaset kergitada. Siiski pole tennis minu jaoks nii ligitõmbav kui mäesuusatamine, viimasega oleks ma nõus tegelema 5 nädalat jutti igal talvel. Muidugimõiste ei ole see praktilistel asjaoludel võimalik, kuid mis siis ikka. Eelmisest mäesuusaüritusest on siiani vorm väga OK, kaaluakaotus -2 kg püsib (minu puhul on tegemist hiigelsuure kaalukõikumisega) ja püksirihm püsiba ka ühe astme võrra koomal. Kui nüüd jatkata sama sportlikus vaimus kui eelmisel nädalal, siis on lootust, et peale märtsi mäesuusasessiooni on enesetunne ja füüsiline vorm ideaalilähedased. Rohkem toredaid spordiharrastusi!

Vabaduse väljaku tulevik

Väidetavalt hakkab Tallinna Vabaduse väljak anno 2009 nägema välja umbes selline nagu siin parempoolses veerus toodud. Sünnijärgse Tallinna kodanikuna vaatan ma seda pilti piisavalt vastuoluliste tunnetega: ühelt poolt on hea meel pealinna esindusväljaku korrastamise üle, aga teiselt poolt ei ole ma rahul antud väljaku "kunstilise kujundusega". Vabadussammas, millise püstitamine iseenesest on väärt mõte, oleks pärilt nagu olematult 1926. aasta eskiisilt (olematu autor olematu kolonelleitnant Ploompuu), väljaku enese planeeringu eskiis oleks nagu pärilt olematult 1978. aasta eskiisilt (hüpoteetiliseks autoriks Raine Karp).

Mulle miskipärast meenub üks vana Loomingu Raamatukogu väljaanne, kus oli üks tore lugu ühe vene autori sulest. Lugu ise oli umbes selline, et kellelegi kanalisatsiooniinsenerile anti kohakaasluse alusel tellimus kuulsale botaanikule ausamba rajamiseks. Too insener aga ajas asjad sassi ja sai aru, et ta peab ausamba rajama ratsaväekindralile. Siis ta valaski pronkskuju, mis kujutas kindralit tagajalgadele tõusnud hobuse seljas mõõk ülestõstetud käes. Pärast asendas ta uute asjaolude ilmnemisel mõõga hiiglasliku malmpeediga.

Nüüd jääb ainult loota, et risti Vabadussamba otsas ei asendata hiiglasliku malmkartuliga. On ju kartul olnud pikka aega eesti rahva põhitoidus ja ka laulva revolutsiooni päevil lubati vabaduse nimel kasvõi kartulikoori süüa...Aga monumentaalkunstiga on kaasaegses Eestis igastahes kehvad lood. Veelgi vähem kui malmkartulit tahaksin ma postamendi otsas seismas näha Tauno Kangro ida-lääne vahelisele transiidiärile pühendunud Kalevipoega. Ma ei oska midagi head sinna postamendi otsa soovitada, selleks on ju härrased monumentaalkunstnikud olemas, aga tundub, et kohase vabaduse kujundi väljamõtlemine ning metalli valamine käib neil selgelt üle jõu.

Lisaannus hapnikku kätte saadud

Nädal Alpi suusakeskuses mõjus tõeliselt kosutavalt nii vaimule kui ka füüsisele. Vaimu kosutas kodusest Eestist eemalviibimine sama kodusena tunduvas Lõuna-Tirooli piirkonnas. Füüsist kosutas igapäevane 6-7 tunnine suusatamine ideaalsetes veebruarikuistes ilmaoludes. Vaimu kosutas eelkõige itaallaste-austerlaste sundimatu suhtlemine ja käitumine, füüsist turgutas ohter liikumine kergetes päikesepaistelisestes külmakraadides. Kultuurne spordilaager võiks läbitud programmi kohta öelda.

Eestis juba tagasi olles mõjus väga võõristavalt miski superstaari saade miskilt kohalikult kanalilt (nn. tõsielushowd, mis kasutavad ära inimeste naiivsust, on piinlikud vaadata), Kreisiraadio ja Ärapanijate kummaline kombinatsioon vaimukusest ning ehteestlaslikust alaväärsuskompleksist. Peamine mis siin silma hakkab (varsti kohe harjub jälle ära) on inimestes kergesti diagnoositav post-traumaatiline stress (pidev kaitselolek/pingeseisund/tavapäraste situatsioonide tajumine ründena) ning enesekindluse/sisemise rahu puudumine, mis väljendub kaudses kiituse norimises (murdmaasuusatamise MK etapi korraldamine Otepääl mõttetute ilmaolude keskel, jätnud siis ära, oli vaja siis nii jubedalt punnitada, Alpides lund praegu küllalt), alko najal enese kõvemaks tegelaseks disainimses (tegelased lennukist võõrale maale lendamas), Ärapanija saates (püüd tõsta oma ego mudast kõvema maa peale irvitades pea kõige üle), mustades-pesemata (kõige täpsem väljend oleks siin venekeelne grjaznõie) tänavates ja nukras ilmas (mida küll keegi muuta ei saa).

Mõned päevad veel ja siis tundub reaalsus normina. Reaalsus saabub ruttu. Kuu aja pärast jälle suuskadele - Siis juba Haute-Savoie piirkonnas.

Kuhu lumi jäi? Hoopis prügi tuli.

Lund Eestist naljalt ei leia. Vahepeal oli teine siin, aga siis läks ära. Kuhu ta läks? Lund olla nähtud Rumeenias, aga ka Tbilisis, Bakuus häiris lumetorm täitsa lennuliiklust, isegi Bagdadis olla lumi käinud. Ei taha ta Eestit mitte näha! Kas põhjuseks on siinsed liiga kiiresti kasvanud hinnad või hoopis kiirust kaotav majanduskasv? Ei tea, igastahes lund ei ole ning www.theyr.net andmetel ei tule ka niipea.

Kole pori on ümberringi ning tasapisi hakkab koledale porile konkurentsi pakkuma ka kole prügi. Iga prügi jaoks peab nüüdsel ajal olema oma konteiner, konteineritaga mehkeldamine on au sisse tõusmas. Sõitsin täna natukene kõrvalisemat teed mööda Tallinnas edasi-tagasi ja kohe hakkas silma, et karmistuv prügikonteineripoliitika ei suuda sammu pidada isetegevuslike prügihunnikute kasvutempoga Tallinna tööstusmaastikel. Kui konteinerisse ei tohi mõnda prügi panna veavad rämedamad kodanikud selle prügi kuhugi suvalisele tööstusjäätmaale. Seal ei huvita see suurt kedagi, sellele prügile pole nii kerge arvet välja kirjutada kui prügile konteineris. Huvitav kas keegi on näinud juba ka sellist pilti, et saabuv prügiauto tangib endasse kõigepealt eelroaks biolagunevaid jäätmeid, seejärel põhiroaks universaalprügi ja lõpetuseks magusroaks natukene pappi-paberit? Vastasel juhul peaks prügiautode kontsentratsioon ja liiklus Tallinnas kõvasti tõusma, olemasoleva masinapargiga kindasti toime ei tuldaks. Huvitav oleks kuulda ka mõnda reportaazi Tallinna ametlikult prügimäelt (sealtsamast Peterburi tee kõrvalt), et mille poolest Tallinna prügi 2008. aasta late harvest korje erineb 2007. aasta omast näiteks. Mõni prügisommeljee/prügiekspert võiks vastavasisulises saates prõgimäel prügi juures sõna võtta. On siis värvil/lõhnal vahet ka? Ma toetan kõigi jäsemetega Eesti prügist vabastamist, kuid kardan siiralt, et kombinatsioon konteineritega mehkeldamisest ja kõrgematest prügiveohindadest muudab meie kõrvalisemaid põõsaaluseid aina prügisemaks ja koledamaks. Sest põõsaalust prügi saab ainult sajatada, arvet talle välja kirjutada on märksa raskem. Ja regulaatoritel on suht savi, sest eurodirektiivedega on kõik JOKK ja prügifirmad ka vedanud-arveldanud.