Selline anekdoot: juut kurtnud sõbrale, et andnud pojale oma teeneka pintsaku, mida tema isa ja tema ise kumbki 25 aastat kandnud, aga poeg, kurat, põletanud pintsaku 10 aastaga läbi.
Siis üks päriselt sündinud lugu - minu vanaonu ostnud Eesti Wabariigi ajal korraliku inglise villasest kangast ülikonna. Sõda tulnud peale, vanaonu kutsutud võõrasse väkke, vanaonu pannud selle ülikonna kotti (huvitav, miks just kotti?). Vanaonu tulnud sõjast tagasi, võtnud ülikonna kotist välja, pintsak ja püksid polnud triikimist vajanudki, nii hea inglise kangas olnud.
Kurva pilguga vaatan mina, kuidas minu riided suurel kiirusel ja hulgakaupa kuluvad. Olgu rõivaese kuitahes kallis, kandku rõivaesemed Sandi, Hugo Bossi, Montoni, Camel Activi või mistahes muud kaubamärki - ikka kuluvad nad suure kiirusega. Tõele lähemal olles peab ütlema, et iseäranis suure kiirusega kuluvad kuulsa SS-disaineri Hugo Bossi kaubamärki kandvad rõivaesemed. Need rõivaesemed kaotavad nööpe ja kitsenevad pesus palju innukamalt kui märksa mõistlikuma hinnaga kehakatted. Ma kahtlustan, et natside ajal olid selle disaineri õmblusvabriku tooted märksa vastupidavamad, muidu oleks herr disainer äkki konzentratsionlagerisse saadetud kui SS-mannid liiga tihti nööpe oleksid pidanud õmblema.
Põhimõtteline vahe n.ö kalliste ja odavate rõivaste vahel seisneb tänapäeval sellest, et ühtede kangas näeb viisakam välja ja teiste kangas näeb robustsem välja. Ei ole kuskilt võtta enam head vastupidavat juudi pintsakut, SS-mannide hirmus õmmeldud pükse või inglise villast ülikonda mis kannatab kotti panemist. Tänapäeval on nii, et vahetad rahapaberi riidepaberi vastu ja niimoodi ikka kiirenevas tempos. Igasugu n.ö kiirmoebrändid on seda teemat veelgi edasi viinud, lõpuks võib asi jõuda niikaugele, et ostad Selverist koos järgmise päeva toiduga ka järgmise päeva riided ja siis kannad need ühe päevaga läbi.
Igal juhul mina nõuan kvaliteetseid ehk vastupidavaid riideid tagasi (?) poelettidele. Ma ei viitsi poodelda, pigem ostaks mingid rõivaesemed ära ja siis kannaks neid rahuga aastaid. Mul on üks selline helebeez velvetpintsak - nii 6-7 aastat tagasi ostsin selle Oslo Kapp Ahlist ja ta näeb täpselt selline välja, et pane uue pähe poodi müüki. Ei ta kulu, ei ta määrdu - hoolimata sellest, et olen seda pintsakut kandnud pikalt ja mõnuga. Nõuan rohkem selliseid rõivaid müüki! Kui keegi teab kuskohast saaks ülalnimetatud juudi pintsaku taolisi rõivaesemeid legaalsel teel hankida, andke märku.
reede, 27. juuli 2007
kolmapäev, 25. juuli 2007
Majad ja masinad - need on väärtused.
Inimesed ja infosüsteemid ei ole väärtused. Selline hoiak on meie ühiskonnas valdav, räägitagu aeg-ajalt avalikkuse või auditooriumi ees mida tahes.
Näiteks räägib suurfirma personalijuht töötajatele, et töötajad on firma kõige suurem väärtus kuna see väärtus jalutab igal õhtul koju ning ei pruugi üldse tööle tagasi tulla. Seetõttu tuleb töötjaid eriti hoida. Vale PR jutt puha - tegelikkuses peetakse väärtusteks ikka maju ja masinad. Sest kui on vaja investeerida inimestesse, siis just, need jalutavad majast minema, aga maja ise jääb. Katsud käega, on alles. Masinad ka jäävad, katsud käega, ikka on alles. Aga töötajad, sindrinahad, võivad lihtsalt töölt minema jalutada, konkurendi juurde tööle asuda, mõned ka rasedaks jääda, autoavariisse sattuda või lihtsalt demotiveeruda. See on tõeline risk, nii et alati tasub ikka investeerida majadesse ja masinatesse. II Ilmasõja alaja oli venelastel isegi selline ütlemine - sam pagibai, tehniku spasai. Tehnika, see oli väärtus. Küll Sarmaatia lagendikel uut soldatimterjali leidus, aga tehnika oli väärtus, seda nii palju ei olnud mitte.
Vaatame, mida kuidas siis majade ja masinate väärtustamisega Eestis lood on. Võtame näiteks Rahvusringhäälingu - suure erutusega on räägitud ETV uuest majast. Sellise õhinaga on räägitud nagu ETV uus maja oleks väärtusahela tipp ja ETV lõplik eesmärk omaette. Maja erutab meeli, sinna on ressursse vaja. Ma samal ajal kahtlen kas ETV rahvas palgarahas supleb või siis väiskorrespondente liiga palju on.
Võtame KUMU. Maja ise on hea arhitektuuri teenäitaja moodsas eestis. Nüüd õnneks on koht kus laos hoitud kunsti näidata. Aga - palgaraha selles majas vist küll eriti ei maksta. Üks inimene kandideeris sinna ühele funktsionaalsele ametikohale millesarnaseid mujal sektorites palju on. Pakutav töö oli huvitav, keskkond ideaalne, aga palk nagu sotsiaaltoetus. Maja - see on väärtus, inimesed töötagu armastusest, missioonitundest ja motivatsioonist. Jälle Ilmasõda lahti või?
Võtame siis infoteholoogiasektori. Raha selleks, et seadmeid osta on nagu raba. HP-le, IBMile Sunile ja muudele firmadele makstakse tehnika eest rulli nii, et silm ka ei pilgu. Hea on katsuda rackitäies olevat rauda teades, et see on maksnud natukene alla 80 miljoni EEKu (ühe riigiasutuse poolt tehtud reaalne riistvarainvesteering). Raud on alles, see ei kao kuhugi. Katsud ja näitad uhkelt teistelegi. Aga infosüsteemid - need on tülikamad ja ebameeldivamad asjad. Siin on palju probleeme ja raha ka ei raatsi eriti välja käia. Ei näe ju produkti, ülemused alati ei saa aru, mida telliti. Nähtamatu, lõhnatu, maitsetu, kaalutu infosüsteem. Alati on probleeme ja juhtkond võib närviliseks muutuda. Aga maja ja masin - sellest saab kohe aru, need on väärtused. Katsud, on alles.
Võtame ülikoolid. Ülikoolid tunduvad olema Eesti juhtivad kinnisvaraarendajad arvestades eelarve ja kinnisvarainvesteeringute suhet. Majad - need on väärtused. Õppe- ja administratiivhooneid tuleb ehitada suure armastusega, need jäävad alles. Üliõpilased tulevad ja lähevad ning teadust nokitsetakse ikka omaette - palgarahaga ka ju hõisata ei ole, et palgaturul konkurentsivõimeleine olla. Palgaraha ei ole, ei ole võtta. Kinnisvarainvesteeringuteks on aga raha võtta. Ülikoolid just ongi selleks, et majad ehitada. Varsti pole pealetulevaid üliõpilasi ka enam nii palju (1990. aastate alguse sündivuse järsk langus), aga majad ikka jäävad. See on väärtus - inimesed ikka tulevad ja lähevad.
21. sajand, aga 20. sajandi alguse mõttestambid. Üleliigsest rahvastikust enam ei räägita, ent ometi usutakse sisimas eelkõige majadesse ja masinatesse. Siin ei ole tegemist pelgalt kapitalistide mõttekiiksuga, maju ja masinaid eelistavad inimestele kapitalistidega võrdselt nii boheemlased, meedikud kui ülikoolide rektorid. Majad ja masinad - need on väärtused.
Näiteks räägib suurfirma personalijuht töötajatele, et töötajad on firma kõige suurem väärtus kuna see väärtus jalutab igal õhtul koju ning ei pruugi üldse tööle tagasi tulla. Seetõttu tuleb töötjaid eriti hoida. Vale PR jutt puha - tegelikkuses peetakse väärtusteks ikka maju ja masinad. Sest kui on vaja investeerida inimestesse, siis just, need jalutavad majast minema, aga maja ise jääb. Katsud käega, on alles. Masinad ka jäävad, katsud käega, ikka on alles. Aga töötajad, sindrinahad, võivad lihtsalt töölt minema jalutada, konkurendi juurde tööle asuda, mõned ka rasedaks jääda, autoavariisse sattuda või lihtsalt demotiveeruda. See on tõeline risk, nii et alati tasub ikka investeerida majadesse ja masinatesse. II Ilmasõja alaja oli venelastel isegi selline ütlemine - sam pagibai, tehniku spasai. Tehnika, see oli väärtus. Küll Sarmaatia lagendikel uut soldatimterjali leidus, aga tehnika oli väärtus, seda nii palju ei olnud mitte.
Vaatame, mida kuidas siis majade ja masinate väärtustamisega Eestis lood on. Võtame näiteks Rahvusringhäälingu - suure erutusega on räägitud ETV uuest majast. Sellise õhinaga on räägitud nagu ETV uus maja oleks väärtusahela tipp ja ETV lõplik eesmärk omaette. Maja erutab meeli, sinna on ressursse vaja. Ma samal ajal kahtlen kas ETV rahvas palgarahas supleb või siis väiskorrespondente liiga palju on.
Võtame KUMU. Maja ise on hea arhitektuuri teenäitaja moodsas eestis. Nüüd õnneks on koht kus laos hoitud kunsti näidata. Aga - palgaraha selles majas vist küll eriti ei maksta. Üks inimene kandideeris sinna ühele funktsionaalsele ametikohale millesarnaseid mujal sektorites palju on. Pakutav töö oli huvitav, keskkond ideaalne, aga palk nagu sotsiaaltoetus. Maja - see on väärtus, inimesed töötagu armastusest, missioonitundest ja motivatsioonist. Jälle Ilmasõda lahti või?
Võtame siis infoteholoogiasektori. Raha selleks, et seadmeid osta on nagu raba. HP-le, IBMile Sunile ja muudele firmadele makstakse tehnika eest rulli nii, et silm ka ei pilgu. Hea on katsuda rackitäies olevat rauda teades, et see on maksnud natukene alla 80 miljoni EEKu (ühe riigiasutuse poolt tehtud reaalne riistvarainvesteering). Raud on alles, see ei kao kuhugi. Katsud ja näitad uhkelt teistelegi. Aga infosüsteemid - need on tülikamad ja ebameeldivamad asjad. Siin on palju probleeme ja raha ka ei raatsi eriti välja käia. Ei näe ju produkti, ülemused alati ei saa aru, mida telliti. Nähtamatu, lõhnatu, maitsetu, kaalutu infosüsteem. Alati on probleeme ja juhtkond võib närviliseks muutuda. Aga maja ja masin - sellest saab kohe aru, need on väärtused. Katsud, on alles.
Võtame ülikoolid. Ülikoolid tunduvad olema Eesti juhtivad kinnisvaraarendajad arvestades eelarve ja kinnisvarainvesteeringute suhet. Majad - need on väärtused. Õppe- ja administratiivhooneid tuleb ehitada suure armastusega, need jäävad alles. Üliõpilased tulevad ja lähevad ning teadust nokitsetakse ikka omaette - palgarahaga ka ju hõisata ei ole, et palgaturul konkurentsivõimeleine olla. Palgaraha ei ole, ei ole võtta. Kinnisvarainvesteeringuteks on aga raha võtta. Ülikoolid just ongi selleks, et majad ehitada. Varsti pole pealetulevaid üliõpilasi ka enam nii palju (1990. aastate alguse sündivuse järsk langus), aga majad ikka jäävad. See on väärtus - inimesed ikka tulevad ja lähevad.
21. sajand, aga 20. sajandi alguse mõttestambid. Üleliigsest rahvastikust enam ei räägita, ent ometi usutakse sisimas eelkõige majadesse ja masinatesse. Siin ei ole tegemist pelgalt kapitalistide mõttekiiksuga, maju ja masinaid eelistavad inimestele kapitalistidega võrdselt nii boheemlased, meedikud kui ülikoolide rektorid. Majad ja masinad - need on väärtused.
Tellimine:
Postitused (Atom)