Ehtsad MASU lood - AS Eesti Kontor. Peetri lugu.

Peeter higistab. Ta istub oma ülemuse kabinetis ning aimab halba. Ta on lihtne, kuid osav mees, kes on alati tulnud toime ning olnud omamoodi edukaski. Tõsi küll, haridustee jäi omal ajal poolikuks, kuid aktiivsus, sõbrad, joviaalne iseloom ning pealehakkamine on teda alati väja vedanud.

Kunagi segasel aegadel seadistas Peeter videomakke. See oli aeg, kus tegijad hankisid endale pikkades järjekordades Soome viisa, võtsid kaasa lubatud koguse Viru Kanget ning peitsid tordikarpi kilpkonna, mille nad algatuseks Katajanokka terminalist vabasse ilma saabudes maha ärisid. Äri kasvas tasapisi. Peeter seadistas nende meeste videomakke ja oli oma ringkonnas tuntud tegija.

Nüüd töötab Peeter selle maaletooja müügimehena. Jah, ajad olid ilusad, sai toime tuldud, reisitud ning majagi ehitatud. Seda, tõsi küll, kopsaka laenuga, aga kõik tegid nii. Ants, Kent ning vana semu Urmas ka. Ning Peeter võis uhkusega vaadata oma kena puitkarkassiga linnaäärset maja, mille ees seisis tema uus ametiauto - hõbedaselt helkiv Opel Astra. Mis siis, et 1,4 liitrise mootoriga ja baasvarustuses, ent ikkagi. Nägi uhke välja ja kes seda arvata oskas, mis tal kapoti vahel oli. Ja ainult paremaks minna sai!

"Peeter, ma ei ole sinu tulemustega rahul". Peeter higistab. Ülemuse kõnetoon on konkreektne ning ilme otsustav. "Sinu viimase kvartali tulemused on masendavad. Mis on sul öelda?". Peeter higistab. See kuradi Ida-Viru tehas, töötajad saadeti kolmeks kuuks sundpuhkusele ning kogu lahustite komponentide sisseost oligi perses. Jokk, noh. Kuhu ma need komponendid müün, kas Rooma paavstile või? "Peeter, asi on nüüd nii", on ülemuse hääletoon konkreetne. "Jah, ma tean, see Ida-Viru tehas langes ära. Kulude kokkuhoid. Aga sama on siingi. Saad aru?" Peeter higistab. Ta saab küll aru. Pole müüki, pole tööd. Töötukassa avita. Aga eluasemelaen...kuus kuud peab vastu, siis on perses. Pank, kohtutäitur, perses. Lõplikult.

"Teema on nüüd järgmine" teatab ülemuse külm hääl. "Pole müüki, pole ametiautot. Tood õhtul masina kella kuueks platsile ja võtad kell kaheksa hommikul välja. Kulude kokkuhoid". Ülemus vaatab Peetrile silma. Peetri pilk on kui allikast välja tõstetud konnal. Ta saab aru, et ta on kuival, ent samas elus. "Kurat, suve alguseks olgu tellimused letil. Kui ei ole, siis on aidaa. Sinusuguseid muhve, kes on nõus tehase väravas kiibitsema, on maja ümber kümneid. Kui mitte sadu!" Ülemus naudib oma sõnade mõju. Peeter on kühmu vajunud. "Okei, tõmba nüüd lesta. On tulemusi - on auto tagasi. Tulemusi ei ole - aidaa! Selge!" Peeter noogutab ning lahkub vaikides kabinetist.

____________________________________________________________________________________

Peeter jääb koju poolteist tundi hiljaks. Tuttavat auto mootori surinat pole kuuldagi. Peeter astub räsitud ilmel tuppa ning vaikib tigedalt. "Mis sul juhtus? Kas sa tegid autoga avarii?" küsib Peetri naine osavõtlikult. "Oh ei, kulude kokkuhoid. Auto läinud. Vähemalt suveni". Toas on vaikus. "Töö jäi ikka alles?". "Jah", vastab Peeter rusutult. Siis plahvatab temas miski. "Kuradi idioodist ülemus!" Toas on vaikne. Kõik saavad aru.

Angerjate kohus

Kui ma kunagi ära suren (milline asjaolu juhtub kindlasti) siis kujutan ma ette, et algatuseks hakkab minu hing rändama läbi erinevate komisjonide, kohtute, nõupidamiste ja muu sarnase ainsa eesmärgiga anda minu maistele tegevustele võimalikult objektiivne - ja ka mitmetahuline - hinnang. Nimetatud hinnangu alusel väljastatkse mulle saatekiri kuhugi saabumiseks sõltuvalt sellest, mida ma eelnevalt maa peal korda olen saatnud. Ma kujutan ette, et see "kuhugi" ei ole sugugi nii mustvalge taevas/põrgu valik, ilmselt leidub ka muid mitte nii äärmuslikke kohti, kuid see selleks. Oluline on see, et minu hing läbib ka angerjate kohtu.

Angerjate kohus on selline institutsioon kus on nii umbes viis-kuus prisket täiskasvanud angerjat (Anguilla anguilla) kes istuvad ühe suure ja kulunud laua taga ning hakkavad andma minu maisele tegevusele hinnangut just angerjate vaatevinklist lähtudes. Seal võtab üks teistest väiksem angerjas laua peal oleva toimiku ja loeb sealt ette, et konkreetne inimhing keda maa peal tunti ******* *********** nime all, on nahka pistnud mitu nende suguvenda. Tõsi küll, ta ei ole maa peal angerjatele midagi muud kurja teinud, õngi ega mõrdasid neile lõksuks pannud ega kuskil keemiakombinaadis töötades merd saastata aidanud, kuid siiski, ta on paar angerjate suguvenda suitsetatud ja marineeritud peast nahka pistnud. Siis loetakse veel ette, et süüd kergendava asjaoluna on minu isik nende paari suitsetatud ja marineeritud angerja kõrvale ohtralt külma ja kvaliteetset viina ära joonud, millist asjaolu võib isegi pidada angerjatele austusavalduseks. Siis ma kujutan ette, et seal angerjate kohtus vaadatakse mind mõtliku pilguga ja öeldakse, et mis siis ikka, meil sulle pretensioone ei ole, jätka nüüd oma teed -.

_____________________________________________________________________________________


Aga ma ei tea, mis saab nendest inimestest, kellele angerjate kohtuotsus saab olema karm. Ma ei pea siin silmas kalamehi ega tankerite madruseid, vaid inimesi, kes on märkimisväärselt mäkra mänginud, ebatervelt intrigeerinud, enese ego teiste arvel armutult upitanud, teisi porri tallanud, petnud, varastanud, rämedalt valetanud ja nii edasi.

Ma kardan, et angerjate kohust ei ole olemaski. Vähemalt siin Maarjamaal nüüd ja praegu. Sest teispoolsed kohtuangerjad on robustselt väja püütud ning aia taha mädanema visatud. Igaks juhuks või nii.

Essezanrist

Mõttes on olnud juba mõnda aega hakata siin blogis kirja panema väljamõeldud lühijutukesi. Reaalsusest ajendatuid, kuid siiski väljamõelduid, aga reaalsust kaudselt peegeldavaid. Ehk hakata viljelema esseezanrit. Mis mulle päris võõras ei ole.

Ainus mure on, et see esseezanr võib olla liialt...ee...humanismist ja inimlikkusest ärapöörav ehk inimühiskonna varjukülgi väljatoov. Aga eks mõne jutukese kirja ikka panen. aega selleks võib minna, kuna see nõuab keskendumist, "vaimu peal olekut", aega, kohta ning ruumi. Argiaskeldustest eelamolekut. Mida on vähe.

Empaatiavõime puudus on meie ühiskonnas karjuv. Raske aeg on seda ainult halastamatult välja toonud. Seesama orjavere teema...see on karm. Ja see inimlik piiratus. Horisondi piiratus.

Ma siis püüan vaba vaimujõu ilmnedes üht-teist kirja panna.

Muidu on aga hästi. Nagu ikka, kvartal korraga. Negatiivne tsükkel võiks läbi olla. Loodetavasti ongi. Aga algatuseks otsin välja oma vana loo "angerjate kohus" ja teen sellega siis n.ö esimes jutukese avaldamiskande.

Tasapisi

Taastun tasapisi koduses miljöös. Reedel ootab käik silmaarsti juurde, seal vaadatakse siis tulemus põhjalikumalt üle. Homne päev sisaldab ilmselt mõõdukat korterist eemalviibimist - liikumise areaal on endiselt ahtake. Loodetavasti saan esmaspäeval tööle minna, tõsi küll mööndusega, et silma esialgne füüsiline taastumine nõuab veel ca. 3 nädalat lisaaega.

Omamoodi nukker tunne on, et asjad ühest õnnetust olukorrast teise liikunud on. Selline aeg on praegu, mis meenutab koonuse tippu - tipu ületamisel on paljude negatiivsete ja positiivsete stsenaariumite arengud võimalikud samas lühikeses ajalises raamis. Märtsi alguseks on pilt igas mõttes palju selgem.

Tõtt-öelda olen silma opereerinud arstile südamest tänulik. Samas küsin endalt - miks just enesega sellised jamad on juhtunud ning just nii lühikese ajlise raami sees? Mis saab edasi? Siiralt loodan, et negatiivne tsükkel on märtsi keskpaigaks läbi ning uus horisont avar ja turvaline!

Kui inimene plaane teeb, siis Jumal naerab...

...üks sõber mul kunagi tsiteeris seda öeldut.

Üle-eelmisel pühapäeval mängisin tennist. Vastmöödunud pühapäeval lamasin silmakliinikus ja taastusin silmaoperatsioonist. Üle kümne aasta tagasi sain jalgpalliga silma, järgnesid ühe silma järjestikulised operatsioonid ja nüüd...jälle varjud minevikust ilmusid ootamatult kohale. Ma pean ütlema, et Eesti riiklik arstiabi on vajadusel väga operatiivne ja professionaalne - ma ei usu, et kuskil lähiriikides või isegi kaugemalgi antud silmaoperatsiooni operatiivsemalt ja kvaliteetsemalt tehakse. Ei usu.

Aga nüüd on nii, et 3...4 nädalat pean rahulikumalt toimetama. No sports, seda see tähendab siis. See tähendab ka, et plaanitud suusareis Bad Gasteini jääb ära. Jääb ära ka reis teisele poole Vahemerd märtsi alguse poole. Mõttetuid riske pole vaja võtta -.

Viimased 10 aastat pole ma isegi haiguslehte võtnud, nüüd on aga juhtunud lops lopsu järel. Loodetavasti on isikliku negatiivse tsükli põhi seekord ületatud. No ei ole vaja kolmandat lopsu enam. Ei ole vaja, aitab küll -.

Aina vähem usun ma seda "kõik on võimalik kui ainult tahta ja pingutada" võltsfilosoofiat. Ega ikka ei ole küll. Elu enese korrektiivid on mõnikord halastamatud ja järsud. Aga siiski - raskused seljataha ja edasi kevadesse!