Andke mu läpakas tagasi, tahan produkti toota :)

Ei, ei ole läpakat tagasi vaja ja produkti ei taha ka enam toota, konkreetses rakukeses muidugi. Asi on ametlikult lõpetatud, kolleegid, koostööpartnerid ja kliendid viisakalt informeritud. Et bla bla, uued väljakutsed (112) ja nii edasi. Social network on veel informeerimata, kuid sellega hakkan tasapisi ka pihta.

Ei no tore, tore tahaks hüüda ja käed taeva poole tõsta. Oleks raha, sõidaks maailma lõppu, kuid sealt puudub finantsiline jaks tagasi jõuda. Täpsemini leidub finantsiline jaks ka tagasi jõuda, kuid siis peaks suvel vist hapuoblikuaid korjama ja talunikele hooajatöödes abiks olema. Mis kokkuvõttes ei ole jätkusuutlik perspektiiv. Kas te seda reklaami telekast veel mäletate, kus ühte kontorisse kargas sisse ülemus, püherdas seal ringi ja karjus, et "kas te sööte seda paberit või?!" Vaat see ongi keskmise Eesti ettevõtte kultuur. Ja töötajad tõmbavad pea õlgade vahele ja klõbistavad klahve märksa kiiremini. Praegu on asjal kaks täiesti vastandlikku poolt - ühelt poolt on asi täiesti perses, kuid teiselt poolt läheneb suvi.

Aeg on vaja maha võtta, ent ometi aktiivselt ära sisustada. Suhelda on vaja ja tegelikult oleks vaja ka lühiajaliste projektide kaupa produkti toota. Mida vanemaks ma saan, seda enam tundub, et nagu omal käel oleks vaja rohkem opereerida. Mis muidugimõista komplitseeritum on, kuna produkt ebastabiilsem on. Samas deja vu efekti ei taha mitte näha, aga kurat, rohtu selle vastu ei ole naljalt võtta! Ei ole miskit garantiid, et sa ei satu mõne Poskrebõshini alla tööle, kes tegelikult on Maale salaja kosmosest sisse imbunud humanoid. Tegelikkus on see, et kaadrid otsustavad kõik, sestap tuleb inimeste tausta ja olemust ennem "jah" sõna piisavalt uurida.

Andke mu läpakas tagasi, tahan produkti toota :) Tegelikult mul on kaks läpakat käeulatuses, nii et produkti saab vajadusel toota küll. Päris nii hulluks õnneks ei saa minna, et taara avita. Ja see on ka hea, et selles rõvedas päikese poole suunatud individuaalkipskambris suvel toimetama ei pea - vaat see oli küll kõige jäledam füüsiline töökoht, kus ma kunagi produkti tootnud olen. Ei, asjad saavad ainult paremaks minna!

Karmid ajad

Kui ma paneksin praegu tegelikkuses töö juures toimuva loo kirja mõjuks see ehk lausa uskumatult. Olen sattunud oma ülemuse poolt sellise pimeda viha ja töise ahistamise alla, et olukord vajab väga selget klaarimist. Mulle näiteks ei meeldi kui mind sunnitakse rämedalt kirutama alla paberile, mis ei ole minu huvides (ei mingit allkirja minu poolt sellises kontekstis - elementaarne) ning seejärel võetakse peaaegu jõuga ära minu töövahendiks olev läptop (katsu hullu takistada, pärast arutatakse, et härrased managerid käsikähmlesid kontoris, mis on juba dilbertist kraad kõvem koomiks). Peale selle keelatakse kontorisse ilma ülemusele helistamata tulla. Kusjuures - äsja olen ma näidanud parimat võimalikku töötulemust, mida üldse on reaalsuses võimalik tahta!

Emotsionaalselt ebaküpsed nooremapoolsed nolgid saavad tihti hakkama ülimalt tõsiste juhtimisvigadega. Emotsioonide kütkes ei hooli nad ei juriidikast ega firma reeglitest ning lõpuks põrkub see neile elupeeglist tagasi. Sügavalt autokraatlik iseloom kombineerituna pilvedesse tõusnud enesehinnanguga on ohtlik kokteil sellele inimesele endale. Avang on tema poolt tehtud juba taktikaliselt nii valesti kui võimalik. Muidugimõista võime jõuda ka ratsionaalsele kokkuleppele, see oleks mõlema poole huvides. Aga ma tõesti ei tea kas teine pool omab selleks piisavat küpsust, et oma vead alla neelata ja mitmel viisil kompenseerida. Seniks aga toimub eriskumaline võitlus kus üks kodanik ajab teist kodanikku pimedas toas vihaselt taga, aga teine kodanik võib ühtaegu seal toas kas olla või mitte olla, vastu astuda või mitte vastu astuda - nii nagu taktikaliselt kasulikum on. Lõpuks võidab ikka kogenum ja ennast paremini kontrolliv osapool. Kusjuures võita polegi alati vaja, mõistlikud inimesed saavutavad edu ka läbi oskulike kompromisside. Elu nagu tragikomöödia.