Karmid ajad

Kui ma paneksin praegu tegelikkuses töö juures toimuva loo kirja mõjuks see ehk lausa uskumatult. Olen sattunud oma ülemuse poolt sellise pimeda viha ja töise ahistamise alla, et olukord vajab väga selget klaarimist. Mulle näiteks ei meeldi kui mind sunnitakse rämedalt kirutama alla paberile, mis ei ole minu huvides (ei mingit allkirja minu poolt sellises kontekstis - elementaarne) ning seejärel võetakse peaaegu jõuga ära minu töövahendiks olev läptop (katsu hullu takistada, pärast arutatakse, et härrased managerid käsikähmlesid kontoris, mis on juba dilbertist kraad kõvem koomiks). Peale selle keelatakse kontorisse ilma ülemusele helistamata tulla. Kusjuures - äsja olen ma näidanud parimat võimalikku töötulemust, mida üldse on reaalsuses võimalik tahta!

Emotsionaalselt ebaküpsed nooremapoolsed nolgid saavad tihti hakkama ülimalt tõsiste juhtimisvigadega. Emotsioonide kütkes ei hooli nad ei juriidikast ega firma reeglitest ning lõpuks põrkub see neile elupeeglist tagasi. Sügavalt autokraatlik iseloom kombineerituna pilvedesse tõusnud enesehinnanguga on ohtlik kokteil sellele inimesele endale. Avang on tema poolt tehtud juba taktikaliselt nii valesti kui võimalik. Muidugimõista võime jõuda ka ratsionaalsele kokkuleppele, see oleks mõlema poole huvides. Aga ma tõesti ei tea kas teine pool omab selleks piisavat küpsust, et oma vead alla neelata ja mitmel viisil kompenseerida. Seniks aga toimub eriskumaline võitlus kus üks kodanik ajab teist kodanikku pimedas toas vihaselt taga, aga teine kodanik võib ühtaegu seal toas kas olla või mitte olla, vastu astuda või mitte vastu astuda - nii nagu taktikaliselt kasulikum on. Lõpuks võidab ikka kogenum ja ennast paremini kontrolliv osapool. Kusjuures võita polegi alati vaja, mõistlikud inimesed saavutavad edu ka läbi oskulike kompromisside. Elu nagu tragikomöödia.