Edusoovid tundmatule inimesele konkreetses ametis

Hea töökohale kandideerija,

Kui Sa saad endale selle ameti, palun kõrvalda müügilt see silo, mida Teie töökohas puu- ja juurvilja nime all tihtipeale inimestele müüakse. Palun külastage mõnda Prantsusmaa supermarketit ja uurige kuskohast nemad ostavad sisse märtsikuus maitsvaid maasikaid, värskeid kartuleid, imemahlaseid apelisine ja muud head-paremat. Siis, palun, tooge need kaubad ka oma poodidesse müügile ja ärge hakake rääkima juttu, et "kohaliku tarbija jaoks on see liiga kallis". Palun ärge omandage ka mõtteviisi, et "sorivad nendes sidrunites mis nad sorivad, aga lõpuks leiavad ka poolmädanenud eksemplarid tee mõne asjatundmatu ostja korvi".

Lugupidamisega Teie,
kesiganes

Natukene siis ka töökohast:

Rimi Eesti Food AS

Rimi Eesti Food AS on Eesti juhtiv toidukaupade müügiga tegelev jaekaubandusettevõte, kuhu kuuluvad Rimi hüpermarketid, Rimi supermarketid ja Säästumarketid. Lisaks on Rimi Eesti Food AS`il üks Supernetto kauplusladu ning Eesti suurim ja kaasaaegsem keskköök. Meil on 63 kauplust üle kogu Eesti. Anname tööd enam kui 2400 inimesele.

Pakutav ametikoht
PUU- JA JUURVILJA TOOTEJUHT
Tööülesanded
	Tootegrupi müügi/kasumi (Gross Margin)/Format optimiseerimine Andmesisestus (hankijad, tootenimetused, jms) Sortimendis olevate toodete hankimine (importimine) kaupluste formaatidele Põhisortiminedi kujundamine Tootekampaaniate korraldamine Toote kvaliteediprobleemide lahendamine

Omalt poolt nõuab Rimi sinult muuhulgas ka kõrget pingetaluvust, nii et täpsusta, et kas jutt käib 220 voldisest pingest võis siis 110 voldisest. Edu töös ja õnne isiklikus elus!

Tennis ja mäesuusk

Tasapisi olen enese jaoks avastamas tennist kui hobikorras harrastatavat spordiala. Ideaalis oleks ca. 2 korda nädlas 1,5 tundi korralga tennist mängida täiesti piisav tegevus, et antud alast mitte ära tüdineda, aga samas natukene oma mängutaset kergitada. Siiski pole tennis minu jaoks nii ligitõmbav kui mäesuusatamine, viimasega oleks ma nõus tegelema 5 nädalat jutti igal talvel. Muidugimõiste ei ole see praktilistel asjaoludel võimalik, kuid mis siis ikka. Eelmisest mäesuusaüritusest on siiani vorm väga OK, kaaluakaotus -2 kg püsib (minu puhul on tegemist hiigelsuure kaalukõikumisega) ja püksirihm püsiba ka ühe astme võrra koomal. Kui nüüd jatkata sama sportlikus vaimus kui eelmisel nädalal, siis on lootust, et peale märtsi mäesuusasessiooni on enesetunne ja füüsiline vorm ideaalilähedased. Rohkem toredaid spordiharrastusi!

Vabaduse väljaku tulevik

Väidetavalt hakkab Tallinna Vabaduse väljak anno 2009 nägema välja umbes selline nagu siin parempoolses veerus toodud. Sünnijärgse Tallinna kodanikuna vaatan ma seda pilti piisavalt vastuoluliste tunnetega: ühelt poolt on hea meel pealinna esindusväljaku korrastamise üle, aga teiselt poolt ei ole ma rahul antud väljaku "kunstilise kujundusega". Vabadussammas, millise püstitamine iseenesest on väärt mõte, oleks pärilt nagu olematult 1926. aasta eskiisilt (olematu autor olematu kolonelleitnant Ploompuu), väljaku enese planeeringu eskiis oleks nagu pärilt olematult 1978. aasta eskiisilt (hüpoteetiliseks autoriks Raine Karp).

Mulle miskipärast meenub üks vana Loomingu Raamatukogu väljaanne, kus oli üks tore lugu ühe vene autori sulest. Lugu ise oli umbes selline, et kellelegi kanalisatsiooniinsenerile anti kohakaasluse alusel tellimus kuulsale botaanikule ausamba rajamiseks. Too insener aga ajas asjad sassi ja sai aru, et ta peab ausamba rajama ratsaväekindralile. Siis ta valaski pronkskuju, mis kujutas kindralit tagajalgadele tõusnud hobuse seljas mõõk ülestõstetud käes. Pärast asendas ta uute asjaolude ilmnemisel mõõga hiiglasliku malmpeediga.

Nüüd jääb ainult loota, et risti Vabadussamba otsas ei asendata hiiglasliku malmkartuliga. On ju kartul olnud pikka aega eesti rahva põhitoidus ja ka laulva revolutsiooni päevil lubati vabaduse nimel kasvõi kartulikoori süüa...Aga monumentaalkunstiga on kaasaegses Eestis igastahes kehvad lood. Veelgi vähem kui malmkartulit tahaksin ma postamendi otsas seismas näha Tauno Kangro ida-lääne vahelisele transiidiärile pühendunud Kalevipoega. Ma ei oska midagi head sinna postamendi otsa soovitada, selleks on ju härrased monumentaalkunstnikud olemas, aga tundub, et kohase vabaduse kujundi väljamõtlemine ning metalli valamine käib neil selgelt üle jõu.

Lisaannus hapnikku kätte saadud

Nädal Alpi suusakeskuses mõjus tõeliselt kosutavalt nii vaimule kui ka füüsisele. Vaimu kosutas kodusest Eestist eemalviibimine sama kodusena tunduvas Lõuna-Tirooli piirkonnas. Füüsist kosutas igapäevane 6-7 tunnine suusatamine ideaalsetes veebruarikuistes ilmaoludes. Vaimu kosutas eelkõige itaallaste-austerlaste sundimatu suhtlemine ja käitumine, füüsist turgutas ohter liikumine kergetes päikesepaistelisestes külmakraadides. Kultuurne spordilaager võiks läbitud programmi kohta öelda.

Eestis juba tagasi olles mõjus väga võõristavalt miski superstaari saade miskilt kohalikult kanalilt (nn. tõsielushowd, mis kasutavad ära inimeste naiivsust, on piinlikud vaadata), Kreisiraadio ja Ärapanijate kummaline kombinatsioon vaimukusest ning ehteestlaslikust alaväärsuskompleksist. Peamine mis siin silma hakkab (varsti kohe harjub jälle ära) on inimestes kergesti diagnoositav post-traumaatiline stress (pidev kaitselolek/pingeseisund/tavapäraste situatsioonide tajumine ründena) ning enesekindluse/sisemise rahu puudumine, mis väljendub kaudses kiituse norimises (murdmaasuusatamise MK etapi korraldamine Otepääl mõttetute ilmaolude keskel, jätnud siis ära, oli vaja siis nii jubedalt punnitada, Alpides lund praegu küllalt), alko najal enese kõvemaks tegelaseks disainimses (tegelased lennukist võõrale maale lendamas), Ärapanija saates (püüd tõsta oma ego mudast kõvema maa peale irvitades pea kõige üle), mustades-pesemata (kõige täpsem väljend oleks siin venekeelne grjaznõie) tänavates ja nukras ilmas (mida küll keegi muuta ei saa).

Mõned päevad veel ja siis tundub reaalsus normina. Reaalsus saabub ruttu. Kuu aja pärast jälle suuskadele - Siis juba Haute-Savoie piirkonnas.