Raudteest ja vanast Euroopast

Tõsiasi on, et rongiga Eestist mujale Euroopasse praktiliselt ei saa. Meil pole mõistlikku rongiühendust isegi Riiaga, rääkimata siis ühe päevaga läbitavast mugavast rongisõidust Tallinnast Berliini. Vulkaanilise tuha ajastul, millise pikkus on Euroopa tavevastes küll ette teadmata, tõuseb rongiühenduse puudumine Kesk-Euroopaga iseäranis päevakorrale.

Reisijatevedu raudteel on meil kui hädaorg. Tore oleks ju puhtast (jah, puhtast) Balti jaamast astuda mugavasse rongi ning pooleteistkümne tunni pärast Tartu vaksalis väljuda. Arvestades praegust Tallinn-Tartu bussigraafikult võiks tipptundidel vabalt panna Tallinn-Tartu-Tallinn rongid väljuma 45 minutiliste intervallidega. Et lähed Balti jaama ja kui aega pisut üle, siis teed väikese eine ja oledki vupsti rongis. Balti jaam, Ülemiste ja Tartu vaksal. 1,5 tundi ja kohal. Tallinn-Tartu "maanteetrass" vabaneks bussiliikluse koormusest ning vaevalt, et kõik hetkel Tallinna ja Tartu vahel sõitvad autojuhidki hambad ristis roolis tahaksid istuda. Vähem bussidotatsioone, vähem bussidesse tehtavaid investeeringuid, vähem maantee laiendamisse tehtavaid investeeringuid, vähem kütusekulu ja rohkem ajavõitu. Need on ju kõik raudteeinvesteeringute alternatiivkulud.

Targad oponendid kindlasti köhatavad, katsuvad prillisangasid, raputavad päid ja ütlevad, et ei tasu ära. Pole inimesi, mida vedada, pole kaupa mida vedada. Kallis on. Et maanteid pidi on odavam. Huvitav on, et kui nii 1868 - 1870 rajati Paldiski -Tallinna -Peterburgi vaheline raudtee, siis vaevalt, et Tallinna ja St.Peterburgi uulitsatel tehti "sõidu-uuringuid" ja "põhjalikke äratasuwuse arvestusi, mis wõtsiwad arwesse kõikide rahwakihtide wajadusi". Raudtee ehitati valmis kahe aastaga ning seda ajal, mil sisepõlemismootoritega koppasid ja buldoosereid käepärast ei olnud.

Kui rääkida Balti riikide ja Kesk-euroopa vahelisest raudteeühendusest, siis riikidevaheline transport on sama palju kui ökonoomika ka poliitika. Kuskilt on kuulda olnud arvamusi, et selline "raudtee megaprojekt" võiks aega võtta 20...30 aastat. Kõigepealt aastakümned paberitega mehkeldamist ja siis alles mõned aastad ehitamist. Mis kõlab absurdselt. Baltikum kui Euroopa Liidu piiritsoon ei tundu nn. vanas Euroopas kedagi liiga palju huvitavat. Balti riikide elektrivõrkude sagedust juhitakse endiselt Venemaalt, siinsete sõjavägede roll on toota rohkem pommidest mööda jalutavaid missioonisõdureid kui omada koha peal võimekamat relvastust (hävituslennukid, tankid), maanteeühendus on nadi (kogesin just hiljuti Tallinn-Vilnius-Tallinn "trassi", mis on raskeveokitega koormatud "kitsarööpmeline maantee"), korralik raudteeühendus Kesk-Euroopaga praktiliselt puudub, Tallinna lennujaama lendude graafik on kurvalt ääremaine jms. Jah, Baltikumi rahvastik on väike ning pindala suur. Aga Rootsi ja Soomega võrreldes on inimesed/pindala suhted üsna sarnased. "Raha puudus" on nn. vanale Euroopale hea ajend suhtumiseks, milleks on Eesti-Läti-Leedu pidamine mõnevõrra mõttetuteks, kuid siiski kasulikeks ääremaadeks. Keda küll on kahju Venemaa mõjutsooni anda - ikkagi turvaline puhvertsoon Punaarmee tankide ja enese kodu vahel ning vahva platsdarm õhuseireradaritele - kuid ei suurt enamat. Nojah, natukene kaupu ja teenuseid sinna müüa annab ning seal on hea ja mugav väiketootmist püsti panna ja vajadusel kiiresti sulgeda, on selline tööjõu reservvõimsuste puhvertsoon ka. Vaadake ise, kuidas hakkama saate, meie huvid on suuremad ja mujal. Umbes selline tundub nn. vana Euroopa suhtumine olevat.

Kaasaegse Tallinn - Berliin raudtee ehitamisest - ma ei räägi siin kiirraudtee ehitamisest, vaid maanteliiklusest kiirema raudtee ehitamisest - ei saa isegi siis asja kui Eesti, Läti ja Leedu suudaksid teha imet, suudaksid asjades kokku leppida, riiklikke võlapabereid emiteerida, liiprid ja rongid osta ning kopad maasse lüüa. Euroopa poliitiline dimensioon jääb puudu ning sadama ja soometsa vaheline raudteelõik ei huvita strateegilises plaanis suurt kedagi. Vähemalt täna tundub küll nii olevat.