Klõpsisin eile hilisõhtul telekanaleid läbi ja sattusin exploreri kanalilt vaatama ühte filmi Bordeaux veinitööstusest II ilmasõja ajal. Asi hakkas huvi pakkuma ja ausalt öeldes poliitiliselt nii ebakorrektset filmi polnud ma tükk aega näinud :) Tavaliselt tuleb Discovery History kanalilt üsna kindla ideoloogilise suunitlusega filmikesi, mis kohandavad möödunut eelkõige sobiva ideoloogilise kontekstiga. Aga too exploreri kanali film oli oma ülesehituselt ja avameelsuselt klass omaette. De Gaulle pooldajad/gollismi müügimehed said sealt filmist ilmselt paraja ehmatuse osaliseks. See oli tehtud dokumentaalintervjuude baasil, rääkijateks oli nii prantslasi kui sakslasi.
Niisiis, aasta 1940. Saksa väed Bordeaux piirkonnas. Härrastel veinitöösturitel hakkas siis äriliselt iseäranis hästi minema. Üks saksa mõjuvõimas veiniärimees oli saanud endale obersti mundri üll ja asus vanade ärikontaktide raames Wehrmachti prantsuse veinidega varustama. Prantslastele okupatsiooniväed muidugi ei meeldinud, kuid viis, kuidas nad nendest rääkisid ei kannata küll miskit poliitkorrektset lähenemist. Olevat olnud sellised viisakad, distsiplineritud ja kultuursed okupandid, mitte sellised metslased nagu venelased (üks veinitööstur avatult ütles). Äri läks prantsuse veinitöösturitel sakesmannidega nii hästi, et sõja-aastatel tasusid enamik veinimõisu oma võlad Prantsuse pankade eest (Credit Argicole raamatupidamisse oli kiigatud). Ja see ka prantsuse veinitööstureid ei häirinud, et Chateau Rotschild ja Chateau Bel Air juudi päriltoluga omanikelt "aariastati" ehk siis ära võeti - see oli "turu ümberjagamine". Kiideti ka veinitöösturite koondumist sõja-aastatel, "sest nii loodi tugevad ekspordiorganisatsioonid". Äri oli härraste ja prouaste veinitöösturite jaoks A ja O, muu oli teisejärguline. Kollaboratsioon õises ja õilmitses nii mis kole. Mis resistance - "ei meie küll midagi sellist eriti ei täheldanud". Üks tegelane siiski istus Ravensbücki koonduslagris, kuna tema mees oli resistancega seotud. Loomulikult sakslasi tolereeriti, aga kindasti ei armastatud. Aga äri oli äri ja äri oli väga edukas. Loomulikult oldi vaimustatud Prantsusmaa vabastamisest, aga marssal Petain oli sõja-ajal ikka populaarne mees ka. Põrast sõda riputas veinikaupmehest herr oberst mundri varna ja jatkas sissetöötatud äri juba ülikonnas. Sakesmannid muigasid ka, et sõja-aastatel õppisid sakslased prantsuse veine hindama, "mis tänaseks päevask on ennast juba mitmekordselt ära tasunud". Äri oli ikka kõige tähtsam, patriotism tuli lonkides viisakat distantsi hoides selle järel.
Sinimägedes võidelnud Saksa mundrites üksustel olla lahingute ajal katelokkides loksunud ka ehtne prantsuse konjak. Ju siis Cognac maakonna ärimehed ka "edukalt turgu sisse jootsid". Ja ilmselt ka muud prantsuse töösturid...
Ma vaatasin seda filmi kergelt naeru pugistades ja mõtelsin, et millest nüüd selline film. Kõik olid rõõmsad ja õnnelikud. Kui nüüd samadele prantslastele venelased pakuksid mingit ulatuslikku gaasi- ja naftakontsessiooni Venemaal - eeldusel, et "Baltikumi okuperimisest suurt numbrit ei tehtaks", siis ma julgeks küll kahelda, et keegi kasusaajatest nii väga protestiks. Äri on äri ja hea äri on veel parem -. Selline lõbusas võtmes küüniline film oli.
