ITst ja spetsialistidest

Ma ei ole IT spetsialist. Ma ei ole ka insener. Hoolimata sellest puutun ma igapäevaelus kokku hulga inimestega kes on väga head IT-professionaalid ja insenerliku mõtteviisi kandjad. Reeglina ka vastutustundlikud ja hästi juhitavad. Mõned neist on üllatavalt intelligentsed ja avara maailmapildiga. Samas ma ei mõista IT inimesi lõpuni ega saa ilmselt kunagi neid lõpuni mõistma. Ma ei saa järgnevatest asjadest aru:

1. Miks inimene (homo sapiens) tunneb sisimas huvi sellise nähtamatu, lõhnatu, maitseta ja kaaluta substantsi vastu nagu tarkvara, pannes selle läbi infosüsteemid või masinad käituma ainult rangelt ette nähtud viisidel? Ma olen veendunud, et hea IT spetsialist peab enese jaoks suutma konkreetselt vastata, et MIKS ta armastab "pea arvutisse panna" ja seal introvertsesse ja tehnitsistlikku IT-maailma süveneda. Mul on selline kahtlus, et IT-d ei saa propageerida noortele "et õppige IT-d, see on seksikas ja makstakse hästi". Kui sul IT-inimese eeldused puuduvad võib sinu tulevikuks olla pidev töine frustatsioon;
2. Kas IT inimestele on midagi olemuslikult ja äratuntavalt omast, midagi eelduslikku ilma milleta inimesest eneseteostust nautivat IT-spetsialisti ei saa ? Jätame nüüd "ühe ja kahe patsiga poiste" tüpaazid välja. Enese vaatlusandmete kohaselt peab hea IT spetsialist a) omama süüvimisvõimet ja ehk ka kõvasti üle keskmise kannatlikkust asjade lahti ja kokku mõtestamisel (siit ka kaudne nõue introvertsusele); b) huvi "vidinate, nende lahtivõtmise ja kokkupanemise järele" (olgu siis vidinateks kas protsessid, tarkvara või hoopis füüsikaliste omadustega vara); c) omama tavakodanikest keskmiselt tugevamat närvisüsteemi, d) omama tugevat sisemist distsipliini.

Insenerliku mõtteviisiga inimesed on äärmiselt tugevad lahendamaks rangelt modelleeritavaid ülesandeid/olukordi. Samas tunduvad nad abituna olukordades kus ühte sa sama numbrit/situatsiooni/süsteemi tuleb tõlgendada mitmeti ja on vaja vastu võtta otsus. Üks väga hea insener kurtis mulle kunagi, et raadiosides on kõik väga lihtne - on signaal või ei ole signaali, kolmandat võimalust ei ole. Aga ta oli võimetu mõistma reaalelulisi olukordi kus ühte konkreetset numbrit võis tõlgendada mitmeti ja abitu tehes selle baasil erinevaid otsuseid. Tal oli inseneri mõtteviis.

Omalaadsed inimesed on need IT-spetsialistid ja insenerid. Nad võivad lahendada hulga komplitseeritud olukordi ja maailma seejärel tükk-tükilt paremaks teha. Samas jääb neil puudu loovast natuurist (kui loovuseks mitte lugeda erinevate tehnoloogiate ära kasutamist kõige otstarbekamal viisil) ja sünteesivõimest olukordades, mis ulatavad üle "modelleeritava maailma" piiride. Kolleegidena on nad igati asjalikud ja usaldatavad. Kontoris reeglina vaiksed, sest inimene lärmata ja süüvida samal ajal ei suuda. Töövälises elus inimesed nagu ikka. Aga ma siiski ei mõista lõpuni nende olemuslikku maailma, seda introvertset nurka nende hinges mis neid IT maailma külge tõmbab. Aga kas seda peabki mõistma?

16. november - ei usu silmi

Ischgli ilma- ja lumeoludest saab siis pildi ülaltoodud pildilt. St. Antonis on lund mäel 170 cm ja külas 70 cm ja päike ikka.

Mäesuusatamisest vol. II

Kunagi sai alustuseks jutustatud mäesuusatamisega seonduvast. Meeleolu loomiseks toon ära ühe lingi:

http://livecam.feratel.at ja sealt alt menüüst valige Kitzbühel.

Vähemalt tänase päeva seisuga on vaade ilus, kuid eks november toob veel vihma ka.

Mäesuusahooaeg algab enese teada kõige varem Obergurglis/Hochgurglis. Suusatada saab sealkandis juba novembri keskpaigast. Eks suusatamisvõimaluse algus sõltub eelkõige ilmaoludest, seejärel aga suusaliftide ja muu infra avamise ajast. Reeglina peetakse detsembrit veel n.ö ilmariskantseks kuuks, kuna lumeolud võivad olla veel kehvad ja seetõttu pikalt suusareise detsembrisse ette planeerida ei ole hästi võimalik. Talve edenedes aga täituvad mäed tasapisi suusatajatega ning sisuline tipphooaeg kestab veebruari keskelt märtsi keskpaigani, seda eelkõige parimate ilmaolude tõttu.

Ilm on kõrgmäestikus tõeliselt muutlik ning kui ühes orus sajab tihedat lund võib teises orus paista ilus päike. Samuti võivad öö-ja päevatemperatuurid eriti kevadeti kõikuda. Möödunud aastal oli märtsi lõpus Cervinias näiteks nii, et mõnusast päikesepaistelisest plusskraadidega kevadilmast sai kahe päeva jooksul karm talveilm temperatuuriga -24 C (Monte Rosa platool), millele sekundeeris nii vali tuul, et "punasest mäest" alla saamisega oli tegu - tuul oli vastu ja suusatajad mäe peal liikusid aeglaselt ja tuule vastu kaitstult nagu tuareegid Saharas. Samas jälle on omamoodi kogemus näha õhutemperatuuri +18 2000 meetri kõrgusel ja avastada, et lumi ei olegi ennelõunal sellisel kõrgusel eriti sulamisaldis ja kokkupakitud. Päike on kõrgmäestikus vägagi intensiivne ja tihtipeale tulevad suusatajad mägedest tagasi nagu pandakarust tehtud foto negatiivid, seda hoolimata ohtrast päikesekreemi kasutamisest.

Alpidest niipalju, et kõige järsemad mäed ning pikad rajad paikenvad Lääne-Alpides ehk siis Prantsuse suusakuurortides. Austria mäed on madalamad ja ka reeglina rohkem rahvastatud. Itaalia mäed on avatud rohkem Vahemerelt tulevale soojale õhule ning Aosta orus on märtsis rohkem kevadet tunda kui teisel pool Mont Blanc tunnelit. Parimad rajad, mida olen kogenud paiknevad Val´d Iseres - sealse "kojutulekuraja" Face langusnurk on kohati 60 kraadi. Samuti on Val´d Iseres põnev off-piste rada mis läbib "Valler Perdue´d" ja rada Silene mis jätkub rajaga Pavot, aga ka rada Sache. Kõik nimetatud rajad on "süsimustad või mustad", Pavot ametlikult punane, aga "korralik punane".

Üldjuhul tähistatakse radasid vastavalt nende raskusastmele kolme värviga - sinine, punane ja must - sinine on siis kõige kergema profiiliga ja must kõige järsema profiiliga rada. Erinevates keskuste radade klassifikatsiooni on raske üksteisega võrrelda - näiteks Val´d Isere sinine Santons on raskem rada kui mõni Zermatti must rada. Iseenesest on nii, et mida raskema profiiliga on rada, seda vähem on seal sõitjaid ning paradoksaalselt, mida raskema profiiliga on rada, seda ohutum ta on. Kõige tõsisemad õnnetused mägedes juhtuvad siis kui kaks (või enam) inimest omavahel laskudes kokku põrkavad - nii on võimalik ka surma saada ning surma saadakse või ennast vigaseks sõidetakse ka. Olen piisavalt palju näinud radadel juhtunud õnnetusi ning laskunud päästekoptereid, see ei ole nali. Mäesuusatamise range reegel on see, et õigus on alati allpool laskuval sõitjal - ülaltpoolt kiiremini tulija on vastutav. Alati tasub jälgida ka selg ees pööravaid laudureid - silmi inimestel kuklas ei ole ja sellega peab arvestama. Üldiselt saavad nii suusatajad kui laudurid mäe peal hästi läbi, kuid mõnedel lauduritel on ohtlik komme kambakesi künka taga maas istuda ja jalgu puhata. Mõnevõrra sarnaneb see maanteel sõidureas selg vastu sõidusuunda istumisega - see ei ole hea mõte. Laud ja suusad on erinevad sõiduvahendid ning nende erineva juhitavuse/vaateväljaga peab mäel arvestama.

Seniks aga - loodame, et Alpides tuleb hea suusatajaid soosiv talv. Mäesuusatamisel on ka omad varjuküljed, aga sellest jälle natukene hiljem.