Mäesuusatamisest vol. II

Kunagi sai alustuseks jutustatud mäesuusatamisega seonduvast. Meeleolu loomiseks toon ära ühe lingi:

http://livecam.feratel.at ja sealt alt menüüst valige Kitzbühel.

Vähemalt tänase päeva seisuga on vaade ilus, kuid eks november toob veel vihma ka.

Mäesuusahooaeg algab enese teada kõige varem Obergurglis/Hochgurglis. Suusatada saab sealkandis juba novembri keskpaigast. Eks suusatamisvõimaluse algus sõltub eelkõige ilmaoludest, seejärel aga suusaliftide ja muu infra avamise ajast. Reeglina peetakse detsembrit veel n.ö ilmariskantseks kuuks, kuna lumeolud võivad olla veel kehvad ja seetõttu pikalt suusareise detsembrisse ette planeerida ei ole hästi võimalik. Talve edenedes aga täituvad mäed tasapisi suusatajatega ning sisuline tipphooaeg kestab veebruari keskelt märtsi keskpaigani, seda eelkõige parimate ilmaolude tõttu.

Ilm on kõrgmäestikus tõeliselt muutlik ning kui ühes orus sajab tihedat lund võib teises orus paista ilus päike. Samuti võivad öö-ja päevatemperatuurid eriti kevadeti kõikuda. Möödunud aastal oli märtsi lõpus Cervinias näiteks nii, et mõnusast päikesepaistelisest plusskraadidega kevadilmast sai kahe päeva jooksul karm talveilm temperatuuriga -24 C (Monte Rosa platool), millele sekundeeris nii vali tuul, et "punasest mäest" alla saamisega oli tegu - tuul oli vastu ja suusatajad mäe peal liikusid aeglaselt ja tuule vastu kaitstult nagu tuareegid Saharas. Samas jälle on omamoodi kogemus näha õhutemperatuuri +18 2000 meetri kõrgusel ja avastada, et lumi ei olegi ennelõunal sellisel kõrgusel eriti sulamisaldis ja kokkupakitud. Päike on kõrgmäestikus vägagi intensiivne ja tihtipeale tulevad suusatajad mägedest tagasi nagu pandakarust tehtud foto negatiivid, seda hoolimata ohtrast päikesekreemi kasutamisest.

Alpidest niipalju, et kõige järsemad mäed ning pikad rajad paikenvad Lääne-Alpides ehk siis Prantsuse suusakuurortides. Austria mäed on madalamad ja ka reeglina rohkem rahvastatud. Itaalia mäed on avatud rohkem Vahemerelt tulevale soojale õhule ning Aosta orus on märtsis rohkem kevadet tunda kui teisel pool Mont Blanc tunnelit. Parimad rajad, mida olen kogenud paiknevad Val´d Iseres - sealse "kojutulekuraja" Face langusnurk on kohati 60 kraadi. Samuti on Val´d Iseres põnev off-piste rada mis läbib "Valler Perdue´d" ja rada Silene mis jätkub rajaga Pavot, aga ka rada Sache. Kõik nimetatud rajad on "süsimustad või mustad", Pavot ametlikult punane, aga "korralik punane".

Üldjuhul tähistatakse radasid vastavalt nende raskusastmele kolme värviga - sinine, punane ja must - sinine on siis kõige kergema profiiliga ja must kõige järsema profiiliga rada. Erinevates keskuste radade klassifikatsiooni on raske üksteisega võrrelda - näiteks Val´d Isere sinine Santons on raskem rada kui mõni Zermatti must rada. Iseenesest on nii, et mida raskema profiiliga on rada, seda vähem on seal sõitjaid ning paradoksaalselt, mida raskema profiiliga on rada, seda ohutum ta on. Kõige tõsisemad õnnetused mägedes juhtuvad siis kui kaks (või enam) inimest omavahel laskudes kokku põrkavad - nii on võimalik ka surma saada ning surma saadakse või ennast vigaseks sõidetakse ka. Olen piisavalt palju näinud radadel juhtunud õnnetusi ning laskunud päästekoptereid, see ei ole nali. Mäesuusatamise range reegel on see, et õigus on alati allpool laskuval sõitjal - ülaltpoolt kiiremini tulija on vastutav. Alati tasub jälgida ka selg ees pööravaid laudureid - silmi inimestel kuklas ei ole ja sellega peab arvestama. Üldiselt saavad nii suusatajad kui laudurid mäe peal hästi läbi, kuid mõnedel lauduritel on ohtlik komme kambakesi künka taga maas istuda ja jalgu puhata. Mõnevõrra sarnaneb see maanteel sõidureas selg vastu sõidusuunda istumisega - see ei ole hea mõte. Laud ja suusad on erinevad sõiduvahendid ning nende erineva juhitavuse/vaateväljaga peab mäel arvestama.

Seniks aga - loodame, et Alpides tuleb hea suusatajaid soosiv talv. Mäesuusatamisel on ka omad varjuküljed, aga sellest jälle natukene hiljem.