Liiga palju tööd

on tehtud viimase kuu jooksul. Organism on saavutanud sellise staadiumi, et kasutab iga vabat hetke viilimiseks ehk mõttetööst kõrvalehiilimiseks. Praktiliselt igas nädalas on olnud üks-kaks sellist päeva kus koju jõudes esimese asjana heidan magama ja laskun miskisse koomalaadsesse unne. Enne ööd läheb uni korraks ära ja siis on organism sellises segiraputatud olekus, et ei saa üldse aru, et mis toimub ja miks toimub. Sellistyel hetkedel on mu IQ nii 30 ringis, midagi pole parata, aega akut laadida pole sisuliselt olnud. Ikka korraks pistikust elektit ja niikaua toimetad kui piiksuma hakkad nagu läbiläinud akuga mobiil. Käesolevall nädalal, jah, võtan ma aega natukene tagasi, mängin lõuna ajal tennist ja söön pärast rahulikult Pirita jahtklubi baaris. Siis jälle organism laeb ennast natuke tagasi. Muud ei meidagi, kui paremasse vormi jõuan, kriban jälle. Eriti tore tundub nii 3. või 4. juuli paiku purjeka peale astuda ja Soome poole sõita. Merel on paratamatult selline fatalistlik olemine, et kui tuult on, siis on, ja kui ei ole, siis kunagi tuleb. Aeg ei käi mitte kella, vaid ilma järgi ja sellist asja tahaks ma kohe koledal kombel kogeda.