reede, 25. mai 2007

McDonalds ja tema omapärasemad kliendid

Seal Mustamäe teel on McDonaldsi burgerimaja ja Statoil peaaegu kõrvuti. Tankisin oma autot ja silmitsesin rahulikul ilmel väljaspoolt McDonaldsi drive-in sektsiooni tegevust...ja ühel hetkel tekkis minu ajus ootamatu lühis. Midagi oli nagu valesti, ja samas ei olnud ka. Midagi oli nagu Eestile nii omast, aga samas kummastavat. Õige, kohale jõudis! Selle McDonaldsi drive-in luugi järjekorra esimene auto oli päris uus 7. seeria BMW, selline ilusasti läikiv aparaat. Siis oli üks n.ö tavaline auto, millele järgenes jälle väga uus E-klassi Mercedes. Selline läikiv ja edevate velgedega. Autosid paistsid juhtivat nooremapoolsed kodanikud, sellised kes Tallinna tänavatel ikka vastu tulevad.

Ma päris tükk aega juurdlesin selle nähtuse üle. Ilmselgelt ei olnud nende kodanike näol tegemist härrasrahva autojuhtidega kes vaba hetke kasutades burgeriputkast läbi lipsasid, samal ajal kui härrasrahvas kuskil restoranis rahulikult einestas (austrid ja boulebasse ja muscadet vein ja framboise ja topelespresso.). Ei, see oligi nende Eesti tingimustes suht jõukate inimeste teadlik toiduvalik. Tänane eine. Närid 800-900 K EEK maksvas autos saia ja pihvi ning oled eluga rahul. Mida siis veel?!

Tänases Äripäevas oli artikkel, et miskeid eriti tuunitud autosid hakatakse kuskil Tortuga cars nimelises salongis müüma. Iseenesest salongil enesel on hea nimi, natukene selline offshore järgi lõhnav...ja varsti avtakse ka Tallinnas esindus kuskuhast saab hakata Lamborghinisid ja Bentleysid ostma. Ausõna, mul pole mitte midagi selle vastu, et neid autosid siin müüakse ja ostetakse! Aga ma mõtlen, et millal ma näen pilti kus McDonaldsi drive-in sabas on uus Lamborghini ning selle sabas Bentley Arnage Red Label? Siis ma teen küll telefoni fotokaga sellest nähtusest ühe pildi. Muideks, ma olen näinud Tallinnas Lasnamäel ka Ferrarit ringi sõitmas. Kohe tuli meelde Miami Vice ja see Ferrari Testarossa millega Crockett ja Tubbs kuskil skid rowdes narkoärikaid taga ajasid. Äkki oligi tegemist tõsieluseriaaliga Lasnamäe Vice kus inspektorid Rõigas ja Golubev valge hiinlase müüki simuleerisid ? :)

Ma olen selline inimene kes arvab, et mõne asja jaoks on ikka oma aeg ja koht. Bentley Arnage Red Labeli koht on näiteks Monacos Hotel de Paris ees. Ma ükskord sattusin Cannesisse sealse filmifestivali ajal. Silma hakkas üks lahtine Bentley millel oli lakooniline numbrimärk WE CAN. See sobis sinna kohta ja atmosfääri nagu rusikas silmaauku. Ja Ferrari kuskil Cortina d´Ampezzos pakub ka kindasti silmale ilu, kuid Tallinnas McDonaldsi drive-in sabas...oo vaatepilti! Mustamäe Vice :)

teisipäev, 22. mai 2007

Töötav väärtusahel

Muuhulgas sai käidud söömas ühes korralikus Itaalia restoranis vanalinnas. Restorani omanikuks olla 3 inimest, neist 2 itaallast ja 1 eestlane. Väärtusahel ise olla järgmine - a) mingi parma sink, penned ja muu söödav kraam üle Itaalia laiali - 1. itaallane neid kokku ajamas ja Tallinnasse organiseerimas; b) 2. itaallane-peakokk köögis neid patta panemas ning roogadeks moondamas; c) eestlane kohalikku klienditeenindusstaffi kokku ajamas, manageerimas ja muidu kohapeal asju ajamas. Kuna iga väärtusahela kriitilisel osal on konkreetne vastutaja ja sisuliselt omanik, siis tagatud on see, et restoran töötab edukalt juba aastaid ning seal saavad oma kvaliteetsed kõhutäied erinevate riikide kodanikud kel millegipärast Tallinnasse ja vanalinna asja. Koht ei ole veel senini alla käinud isegi.

Siit moraal - selleks , et miski süsteem edukalt töötaks peavad kõik kuidagi oma osa saama. Reaalses elus aga kõigile ei jatku, sest paljuski see hea on juba ennem meid ära võetud. Igaühele oma, vastavalt võimetele ja iidse kombe kohaselt mittevastavalt vajadustele. Tehke ise suvel tööd, tahaks öelda.

reede, 18. mai 2007

e-ühiskonna mandrid ja saared

Tõtt öelda tekkis korraks päris pahur olemine kui soovisin intenetti ja seal asuvaid online shope enese kasuks tööle panna. Lugu lihtne - tahad miskeid Eesti turu väiksuse tõttu siin riigis mittemüüdavaid või siis ebaproportsionaalseid kalleid asju osta - ja sulle lihtsat ei shippita neid kohale, kuna Eestit ei ole vastavate maade nimekirjas. Kurjavaimu e-kaupmehed ei suuda millegipärast ühendust võtta DHLi või UPSiga kes esemed Eestisse suudaksid transportida. Ei taha. Äkki on liialt palju credit card fraudi. Sihtturg ka väike, saadame nad kukele.

Esemed ja poed ise asuvad kuskil Inglismaal, kuid jah igale poole Euroopa Liitu neid ei nõustuta saatma mitte. Esemed ise maksavad USA netipoes 59 USD, Inglismaa netipoodides 57 GBP ja Eestis 2700 EEK, kusjuures esemete sobivaid suuruseid ei ole kohapeal mitte saada. Ja siis vaatadki esemeid üksnes ekraanilt ja siunad, et e-kaubandus ja internet ja vabadus ja ***** *** . Ma ei ole veel jonni jätnud ning loodan, et saan konkreetsed esemed interneediumi abil ikkagi siia kohale tellitud. Ja kohapealsete jaekaupmeeste hinnatase tekitab koos olematu valikuga trotsi.

Ja just nüüd saingi vastuse:

No I'm afraind we cannot send shoes to Estonia due to the high shipping costs. If you go to http://www.heelys.com/international.aspx there is the name and address of someone who does sell the shoes in Estonia so they may be able to help you.

Nood katelsepad seal Inglismaal ei vaevunud küsimagi, et kas ma äkki poleks olnud nõus shipping cosi enda peale võtma. Ei, vatti ei ole ega tule.

teisipäev, 15. mai 2007

Volkonski, Venemaa ja sasipundar

Huvitav on lugeda Eesti Ekspressist intervjuud Peeter Volkonskiga, seda ikka aprilli lõpu sündmuste kontekstis. Mõned tsitaadid:

“See näitas järjekordselt, et Venemaal ei ole kunagi olnud konkreetseid piire. Katsu sa venelasel lasta joonistada Venemaa piire! Sellist asja nagu Venemaa piir pole võimalik joonistada! Venemaa on lihtsalt seal, kus venelane elab.”

“Nad ei jaga iial ära, mis toimub. Nad on ju võitjad, nad on võidetud maal. Nad ei saagi iialgi aru, milles neid süüdistatakse. Kogu aeg oled majoriteet ja muutud siis äkki minoriteediks – see on tõesti raskesti arusaadav. Kui Jermak läks Siberisse, siis ta ju vabastas Siberi, mitte ei vallutanud!”

“Need on siin kõik Vene kanalid. Siit saad uudiseid, siit, näe, tuleb sõjafilm. Näe, Vene­maa muudkui võitleb ja vabastab. Putini poolt tuleb selline jutt, et “meile tullakse ­kallale”. Igalt poolt...kui olla pidevalt sellise meedia mõju all, tekib kohalikul vene elanikkonnal hirm – meile tehakse liiga!”

Okei, need on Peeter Volkonski arvamused, kuid tulevad kuidagi tuttavad ette. Lisaks võib ära tuua nn. Gromõko diplomaatia põhidoktriini mis näeb välja umbes järgmine: (1) nõua võimatut, (2) näita üles jäikust, vajadusel ähvarda, (3) iga sinu vastase poolt tehtud kompromiss on sinu puhas võit, (4) mõne aja möödudes siirdu tagasi 1. punkti juurde.

Miks tänane Venemaa tundub aina rohkem NSVLi välispoliitilise reinkarnatsiooni moodi? Pakun välja, et vastus on täna Venemaal võimul olevate poliitikute kaotusekibeduses. Külma sõja kaotusekibeduses. Kujutagem ette olukorda nii aastal 1985 - 30. aastates julgeolekuohvitserid teevad innukalt oma tööd, usuvad ideedesse mille nimel nad töötavad. Siis aga...riigi kokkuvarisemine, ideede häving, krahh...on antud käsk sündmusi ainult jälgida, vaadelda. Sekkumise õigus puudub. Tasapisi kogutakse ennast ning sillutatakse tee võimu juurde. Saavutatakse võim, kuid jatkatakse samalt kohalt kus piltlikult öeldes 1985. aastal pooleli jäädi. Tõsi küll, muutunud kontekstis. Hoopis uute võimaluste kontekstis. Külma sõja kaotuse häbi tuleb maha pesta, tehtud vigu tuleb vältida ning Venemaa võimsus tuleb taastada võimalikult laial rindel - nii majanduses, propagandas, sõjalises võimekuses, kuid ka välispoliitikas! Jõud maksab, kompromiss on välistatud. Jõud tuleb mobiliseerida - ka need mis asuvad väljaspool praeguse Venemaa administratiivpiire. Just väljaspool administratiivpiire, kuna praegused piirid ei peegelda tegeliku Venemaa ega tema poliitiliste ambitsioonide ulatust. Raha on siinkohal vahend, mitte eesmärk - ning raha saab just nendelt külma sõja võitjatelt energiaressursside vastu. Energia hinnad tõusevad, meie kontrollime 40% maailma gaasivarudest, aga meil on lisaks palju naftat ja muid loodusvarasid. Nonii, vaatame, kes naerab hiljam naerab paremini...

Okei, kõik ülaltoodu oli päris spekulatiivne mõttearendus. Samas ehk mitte ainult. Tegelikult on kole. Eestil on kole, Lätil on kole, Leedul on kole, Ukrainal on kole, Georgial on kole, Poolal on ebamugav ja ehk teistelgi. Äkki oleks aeg moodustada miski Piiririikide Ühendus mis tegeleks ühtse Venemaa poliitika ajamisega põhimõttel üks kõigi eest, kõik ühe eest. Äkki see distsiplineeriks veidi, muidu lüüakse kõigil nina kordamööda veriseks ja aina valusamini. Enesekaitsevõtete süsteemi on vaja tunda ja osata kasutada, muidu saab lihtsalt vastu nägemist nii, et silmist tuld lendab. Naabrus on lihtsalt selline.

kolmapäev, 9. mai 2007

Omapärane unenägu

Tavaliselt ma ei näe und, vaid magan nagu must kivi. Ainult suvisel valgel ajal võib mõnikord juhtuda, et ärkan varahommikuse valguse peale korraks ülesse. Siiamaani pole ma osanud ka arvata kas nendel harvadel kordadel kui ma und näen on see värviline või mustvalge film.

Täna öösel nägin ma sellist und. Seisin Narva maantee ja Jõe tänava ristis ning seal toimus ühes majas järjekordne Tallinna mäss. Kollaste vestidega politseinikke oli palju, kuid seekord kaitsesid mäslejad konkreetset maja ja politsei üritas neid sealt kätte saada. Üks sinistes rõvastes märulipolitseinik tuli kiirabiauto juurde kus ka mina seisin ja seletas pahaselt, et kiirabiauto juures oli üks tüüp talle lihtsalt kallale tulnud ja siis ta oli seda tüüpi korralikult tümitanud. Siis ma olin justkui selle maja katusel kus mäslemine toimus. Nii umbes 30 aastase naise sõbralik hääl õtles mulle, et tee nüüd oma valikud - need olid millegipärast just usutemaatikaga seotud ja absoluutselt mitte selle järejekordse mässuga. Vahemärkus - ma ei ole usklik inimene, puhas ateist ka ei ole, see kõik lihtsalt ei ole osa minu maailmast. Siis ma läksingi koju oma valikud tegema. Järgmine kaader olin kodus ja istusin arvutis miski MSNi taolise rakenduse taga. Seal aknast hakkas mulle tulema kiirülesandeid, virtuaalsus materialiseerus ja ma pidin tegelema näiteks võileiva, millise seest kasvas välja metallvarras, just selle metallvarda otsa miskite paprikarõngaste ajamisega. Siis purskas ühest isuäratavast võilevast välja peenikene purskkaev ning ma pidin selle tugevasti lõhnava piparmündilehega katma, nii et vesi purskus võileiva peale sümmeetriliselt tagasi. Järgnevas mälupildis tekkis minu ette maitsev külmlaud kus olid ainult väga tasakaalustatud maitsega toiduained, iseäranis üks hapukoorekastmega kaetud külm kala maitses uskumatult hästi. Ilmselt oli see ahvenafilee. Kõik oli värviline, olid ka maitsed ja lõhnad. Vahepeal oli ka veel teisi kaadreid, kuid neid ma enam nii selgelt ei mäleta. Unenäo lõpuemotsioon oli igastahes kerge, optimistlik, sõbralik, maitsev, huvitav.

Siis ärkasin ülesse ja imestasin kõige nähtu üle. Nendel harvadel kordadel millal und näen elan tavaliselt läbi möödunud päevade ja eredamate sündmuste emotsioone. Miskit tuleviku ennustamist ma ei usu, aju lihtsalt tegeleb kogetud emotsioonidega tagantjärele. Kindel on aga see, et kui need unenäod saaks linti võtta siis sellist kaameratööd pole kinolinalt küll keegi ennem näinud. Une põhjus on ka arusaadav - käisin eile õhtul pikemat maad jooksmas ning miski viirus mis minus mitu päeva pesitsenud on lõi välja - hilisõhtul oli hästi kerge palavik. Täna on kõik ok, kuid jah, omapärane uni oli.
Free Counter
Free Counter