Volkonski, Venemaa ja sasipundar

Huvitav on lugeda Eesti Ekspressist intervjuud Peeter Volkonskiga, seda ikka aprilli lõpu sündmuste kontekstis. Mõned tsitaadid:

“See näitas järjekordselt, et Venemaal ei ole kunagi olnud konkreetseid piire. Katsu sa venelasel lasta joonistada Venemaa piire! Sellist asja nagu Venemaa piir pole võimalik joonistada! Venemaa on lihtsalt seal, kus venelane elab.”

“Nad ei jaga iial ära, mis toimub. Nad on ju võitjad, nad on võidetud maal. Nad ei saagi iialgi aru, milles neid süüdistatakse. Kogu aeg oled majoriteet ja muutud siis äkki minoriteediks – see on tõesti raskesti arusaadav. Kui Jermak läks Siberisse, siis ta ju vabastas Siberi, mitte ei vallutanud!”

“Need on siin kõik Vene kanalid. Siit saad uudiseid, siit, näe, tuleb sõjafilm. Näe, Vene­maa muudkui võitleb ja vabastab. Putini poolt tuleb selline jutt, et “meile tullakse ­kallale”. Igalt poolt...kui olla pidevalt sellise meedia mõju all, tekib kohalikul vene elanikkonnal hirm – meile tehakse liiga!”

Okei, need on Peeter Volkonski arvamused, kuid tulevad kuidagi tuttavad ette. Lisaks võib ära tuua nn. Gromõko diplomaatia põhidoktriini mis näeb välja umbes järgmine: (1) nõua võimatut, (2) näita üles jäikust, vajadusel ähvarda, (3) iga sinu vastase poolt tehtud kompromiss on sinu puhas võit, (4) mõne aja möödudes siirdu tagasi 1. punkti juurde.

Miks tänane Venemaa tundub aina rohkem NSVLi välispoliitilise reinkarnatsiooni moodi? Pakun välja, et vastus on täna Venemaal võimul olevate poliitikute kaotusekibeduses. Külma sõja kaotusekibeduses. Kujutagem ette olukorda nii aastal 1985 - 30. aastates julgeolekuohvitserid teevad innukalt oma tööd, usuvad ideedesse mille nimel nad töötavad. Siis aga...riigi kokkuvarisemine, ideede häving, krahh...on antud käsk sündmusi ainult jälgida, vaadelda. Sekkumise õigus puudub. Tasapisi kogutakse ennast ning sillutatakse tee võimu juurde. Saavutatakse võim, kuid jatkatakse samalt kohalt kus piltlikult öeldes 1985. aastal pooleli jäädi. Tõsi küll, muutunud kontekstis. Hoopis uute võimaluste kontekstis. Külma sõja kaotuse häbi tuleb maha pesta, tehtud vigu tuleb vältida ning Venemaa võimsus tuleb taastada võimalikult laial rindel - nii majanduses, propagandas, sõjalises võimekuses, kuid ka välispoliitikas! Jõud maksab, kompromiss on välistatud. Jõud tuleb mobiliseerida - ka need mis asuvad väljaspool praeguse Venemaa administratiivpiire. Just väljaspool administratiivpiire, kuna praegused piirid ei peegelda tegeliku Venemaa ega tema poliitiliste ambitsioonide ulatust. Raha on siinkohal vahend, mitte eesmärk - ning raha saab just nendelt külma sõja võitjatelt energiaressursside vastu. Energia hinnad tõusevad, meie kontrollime 40% maailma gaasivarudest, aga meil on lisaks palju naftat ja muid loodusvarasid. Nonii, vaatame, kes naerab hiljam naerab paremini...

Okei, kõik ülaltoodu oli päris spekulatiivne mõttearendus. Samas ehk mitte ainult. Tegelikult on kole. Eestil on kole, Lätil on kole, Leedul on kole, Ukrainal on kole, Georgial on kole, Poolal on ebamugav ja ehk teistelgi. Äkki oleks aeg moodustada miski Piiririikide Ühendus mis tegeleks ühtse Venemaa poliitika ajamisega põhimõttel üks kõigi eest, kõik ühe eest. Äkki see distsiplineeriks veidi, muidu lüüakse kõigil nina kordamööda veriseks ja aina valusamini. Enesekaitsevõtete süsteemi on vaja tunda ja osata kasutada, muidu saab lihtsalt vastu nägemist nii, et silmist tuld lendab. Naabrus on lihtsalt selline.