koera surm

Ma mäletan, et võisin olla nii üheksa-kümme aastat vana kui lappasin ENEdeks nimetatavaid pruunide kaantega entsüklopeediaid. Tolles vanuses lugesin ma neid entsüklopeediaid lihtsalt huvi pärast, et mida huvitavat maailmas on või kuidas asjad käivad. Mäletan, et kõik materjal tundus mõistetav, välja arvatud miskid jutukesed reaalteaduste vallast a la mis asi on orgaanililine keemia. Isegi hiljem mäletan end Tartu ülikooli päevil lugemas Encyclopedia Americanat või siis Britannicat lihtsalt huvist maailma ja temas peituva vastu. Igal juhul ühel sellisel ENEde lappamise hetkel sattusin ma värvilisele lehele kus olid piltidel mitmed koeratõud. Eriti meeldis mulle üks uhke punane koer mille juurde oli märgitud, et see on iiri setter. ENSV-s teadagi iiri settereid tol ajal ei olnud, nii et sain seda koera vaadata vaid pildi pealt ja mõelda, et küll see võib üks uhke loom olla.

Aega läks mööda nii umbes viisteist aastat kui märkasime kuskil Kuldses Börsis kuulutust, et müüakse iiri setteri kutsikaid. Mõte iiri setter hankida tundus ühtäkki ensesetmõistetav, kuigi mul ei ole ennem kunagi koera olnud. Mäletan, et kui pesakonda vaatama läksime oli nende kutsikate ema (kellel nimeks Amy) meie suhtes päris uudishimulik. Too koer tundus olevat tõeliselt suur ning sõbralikult pealetükkiv, et suhelge minuga. Pesakonna kutsikad olid aga alles päris pisikesed.

Mõne aja pärast tõimegi endale koju isase setterikutsika kellele oli tõutunnistusel pandud uhke nimi Vinca Thore Brave Buster. Loomulikult panime me oma koerale ka pärisnime - iiripäraselt Patric ehk siis suupärasemalt Pätu. Juba kutsikast saadik näitas too koer ülesse isegi setteri kohta tugevat aktiivsust. Ta sisuliselt võttis ülesse meie korteri korkpõranda, näris diivani sisse umbes poolemeetrise raadiusega augu, näris seinanurgad ümaramaks, hävitas konkurentsi pakkuvad toataimed ning igaks juhuks ka loetud arvu kingi. Kui me selle korteri maha müüsime pidi järgmine omanik korteris ette võtma üpriski korraliku sanitaarremondi. Koer kasvas ning ajapikku tema õmbritsevate asjade ümberkujundamise tuhin rahunes. Tõtt-öelda ei saa ma siiani aru, et miks pagan oli tal vaja üksinda vannis käia või siis kraanikausist kahvleid varastada?

Igal juhul ühel hetkel oli ta suur uhke isane punane setter - just selline nagu ma ENE pildilt mäletan. Väga aktiivne ja lõputult energiline. Kui ma sõitsin rattaga tempokalt metsas nii 20 kilomeetrit, siis tal polnud mingi probleem minuga kaasa joosta, seda loomulikult viisil edasi-tagasi-vasakule-paremale luuskima-nuuskima. Haige ei olnud ta kunagi. Talvel käisin temaga õhtuti Glehni pargi valgustatud rajal suusatamas - seal oskas ta jälle täiesti setterlikult käituda. Mäletan, et ükskord seisis ta ühe mäe all suusarajal - ülevalt tuli suusataja ning hõikas koerale, et eest ära. Koer seisis väärikalt suusarajal ja nagu ootaski millal laskuv suusataja ennast pikali viskab. Kui see oli juhtunud astus ta rahulikult suusarajalt ära ning ajas omi asju edasi - ju ka see oli tema viis, kuidas tolle suusatajaga suhelda. Nagu ka see, et kui teised inimesed televiisorit vaatasid astus ta küljega televiisori ette varjates oma kehaga kogu ekraani. Vaadake parem mind, suhelge minuga, mida te sellest kastist vaatate!

Vanemaks saades ta pigem rahunes, kuid ei kaotanud palju oma energilisusest. Veel paar kuud tagasi inimesed küsisid, et kui vana ta on - nad arvasid teda eemalt jälgides, et tegemist on noore koeraga ja üllatusid kuuldes, et ta on kümnene. Tasapisi lisandus tema koonule natuke halle karvu ning ka enesekindlust. Teiste koertega ta kakelda ei tahtnud üldse mitte, ta tegi seda vaid äärmise häda sunnil. Ühtegi inimest ei hammustanud ta kunagi. Naise sõbrannalt võttis ta ükskord lihtsalt võileiva käest ära- ju ta siis arvas, et väikest kasvu sõbraanna võiks tema suhtes hierarhilisel redelil temast allpool asuda. Lastega sai ta väga hästi läbi. Kui esimene laps sündis tundis ta ennast natukene ebakindlalt ja käis päeval salaja lapse võrevoodis magamas - ühel õhtul sai imestatud, et miks lapse voodis käpajäljed on.

Kui me eelmisel nädalal Itaalias suusatamas olime sain reede lõunal kõne, et Patric on surnud. Veel õhtul kell kümme oli ta olnud täis energiat ja mööda metsaalust ringi jooksnud. Hommikupoole ööd oli ta hakanud vahtu välja ajama ja surnud üpris kiiresti. Pätu surmast kuuldes olin päris löödud ning lohisesin kuidagi mäest alla - kogu sõiduoskus ja -tehnika olid ühtäkki kuhugi kadunud.

Matsime Patricu esmaspäeva pealelõunal suvila lähedale mustikametsa. Seal talle meeldis alati mustikate vahel lamada ja ringi püherdada, see oli koht kus ta tundis end alati hästi. Kaevasin talle kõrvalisse kohta haua - võtsin mättad ära, all oli puhas liiv. Hauda oli kerge kaevata, kaevasin selle päris sügava, lõpuks tuli vesi vastu. Mässisime ta teki sisse - surnult nägi ta välja just selline nagu ta magaks. Ei olnud märkigi sellest miks võis ta surra. Patricu haud näeb välja nagu tavaline metsaalune - tema pea juurde tõime paarkümmend meetrit eemalt mälestuseks põlvepikkuse kuuse. Me ei saanudki teada miks ja millesse ta suri. Igal juhul puhkab ta oma viimast und ilusas metsaaluses mis praegu on täis kevadist linnulaulu.

sallimatuse juured

Salimatust on igal pool ümberringi ja ka minus eneses. Ma jätaks teema "ümberringi" ära ja ütleks paar sõna enese kohta. Mitte miski ei minus suurenda rohkem kibestumust ja sallimatust kui mõni inimene kes lähtuvalt oma ajutistest enese 4. järgu huvidest on otsustanud, et ta eelistab iga kell oma 4. järgu huvisid minu 1.-2- järgu huvidele ning on seetõttu mind mõnest enese- ja rahateostuse teemast külmalt elimineerinud. Öeldakse küll, et see on "korporeit laif", kuid ma ei usu seda. Pigem on tegemist egotsentrilise eneseõigustusega nagu sotsialismiajal, et "kõik teevad nii, kõik varastavad" jne. Kokkuvõtvalt eetika puudusega (määratlus - eetikapuudega isikud?). Paratamatult olen hakanud mõnede inimeste teatud tunnuseid laiendama laiemale sarnaste tunnustega inimgrupile mis tegelikult on vale. Näiteks tunnen ma sügavat umbusku diivatsevate kodumaiste kodukootud naisjuhtide vastu - jälle üks vale ja sallimatu emotsioon. Kohati on tunne, et kui mul oleks isiklik koonduslaager palkaksim ma seda juhtima just kodukootud kodumaise naisjuhi. Ta täidaks innukalt ja kõhklemata kõik omaniku käsud, räägiks üht, teeks teist, kavandaks kolmandat ja tema egotripp oleks laitmatu. Ma tean, et see kõik on vale - reaalsuses ei sõltu juhi headus/halbus üldse tema soost. Samas aga mõjuvad naisjuhi küünilised sammud eelmaletõukamavalt kui meesjuhi omad - võib-olla sellepärast, et mehed alateadlikult ootavad naisterahvastelt leebemat/mõistvamat/inimlikumat käitumist. Kui eeldada, et Eesti ühiskond on liialt meestekeskne (mis võib olla ka tõsi) siis teiselt poolt tekib küsimus, et kas kodukootud naisjuhid peaksid neid küünilisi võtteid siis meestelt 100% maha kopeerima ja lisama sinna siis veel kameeleonlikke oskusi. Kokkuvõte - see mis ei tapa teeb tugevamaks, kuid kulutab ka pisut. Sallimatus ei ole aga hea asi ja sellega tuleb võidelda inimeses eneses.

krooni devalveerimisest

Viimasel nädalal on ringi liikunud külajutud krooni devalveerimise võimalikkusest. Tahan ka paar sõna juurde lisada, kuid mitte kuivast majandusteoreetilisest seisukohast.

Alati kui raha devalveeritakse peab olema piisavalt võimas huvigrupp kes sellest võidab. Teisisõnu peab see huvigrupp olema aetud sisuliselt nurka, et muud kiired lahendused enam kõne alla ei tule. Devalveerimine iseenesest on ühe riigi rahavääringut omavate residentide tegemine vaesemaks võrreldes teiste riikide residentidega kes antud valuutat ei oma. Tavaliselt on see (devalveerimine) kasulik suuremahulisele eksporttööstusele kelle toodangu hind välisturgudel on muutunud konkurentsivõimetuks.

Valuuta devalveerimine sisuliselt eeldab, et miski poliitiliselt suurt kaalu omav majandusharu on omadega sügavalt jännis. Teisisõnu, õhus peab olema kriisi lõhna. Tänases Eestis ei ole õhus kriisi lõhna - pangad raporteerivad rekordkasumitest, mitte laenuprovisjonide suurendamisest, paljude firmade kasumid kasvavad stabiilselt. Kes siis oleksid tänases Eestis need majanduslikud jõud kes suudaksid sundida Eesti parteisid, valitsust ja keskpanka krooni devalveerima? Ma lihtsalt ei näe neid täna. Ei ole nendest isegi kuulnud. Neid lihtsalt pole praegu.

Samas ei tasu loota, et juriidilised põhjused saaksid krooni kiirele devalveerimisele takistuseks. Kas te kujutaksite ette, et paljud Eesti ärimehed sooviksid krooni kiiret devalveerimist, Eesti parteid ja valitsus sooviks krooni kiiret devalveerimist, Eesti Pank oleks asjaga päri, Euroopa keskpangal poleks midagi selle vastu ning siis - hoirassaa - ühtäkki leitaks, et krooni pole siiski võimalik kiiresti devalveerida kuna see ei oleks juriidiliselt korrektne? Puhas püha juriidika seljataks kõik huvigrupid? Tõesõna, selleks, et seda uskuda peab olema parasjagu naiivne kodanik. Fakt on see, et kui devalveerimine on de facto toimunud, siis finantsturud juriidilise analüüsi küsimustega ei tegele. Sellega tegeleksid õigusteoreetikud ja õiguspraktikuid, kuid see oleks kõik pärast sündmust ennast. Seega - märke loodusest tasub alati esimesena lugeda.

uitmõtteid

On selline pood nagu Vaibaparadiis. Väga vabalt võiks olla ka selline pood nagu Laibaparadiis kuhu sisse astudes oleks kokku kuhjatud nii naturaalsest kui sünteetilisest materjalist musti puusärke (k.a must õhuke plastmasskirst made in China), pärgi, küünlaid ja muud asjassepuutuvat. Tuleks teenindaja ja küsiks "kas ma saan teid aidata?". Kole mõte, aga sõnaga "paradiis" haakub märksa paremini kui sõbaga "vaip".

Mis juhtub kui Ibuprofen 400-le paar õlut peale võtta? Arst eemaldas minu lapsepõlve sotsialismikogemusest puretud tagumise hamba selleks, et sinna kunagi kapitalistlik implanaat istutada. Nüüd on ibuprofen ikka abiks ja ma tõesti ei tea mis juhtub siis kui sinna 1 liiter heledat õlut juurde valada. Igastahes saan ma seda teadma ning kui asi paremaks ei lähe lasen esmaspäeval endale miskid antibiootikumid välja kirjutada.

Käärikule oleks vajalik ehitada loodusega ilusasti harmoneeruv korralik spa, umbes nagu Georg Ots Saaremaal, kuid rohkem luksuslikuma ja vähem peenutseva koha. Korralikul Kääriku sportspal võiks turgu olla küll, saaks Kekkose rajal talvel suusatada, suvel märigattaga sõita ja nii edasi. Georg Ots spa nõrkadeks külgedeks on minimalismiga ülepingutamine sisearhitektuuris (minimalism + luksuse taotlus = esoteeriline peenutsemine) ning spa enese veekompleksi väiksus/nõrkus. Kui hüpoteetilist Kääriku spaad kavandades võtta eeskuju Bad Hofgasteini spa saunakompleksist siis tulemus ideaalilähedane võiks tulla.

valimised on selleks korraks läbi ja

tulemused tõestavad, et siinne valija on pragmaatik. Kui sul on kipsist maja linnalähedase põllu peal - valid reformi. Kui oled kaevur või elad Lasnamäel - valid keski. Kui oled rahvuslikumalt meelestatud sell - valid IRLi. Kui sümpatsieerib Põhjamaade elukorraldus - valid sotsid. Kui elad maal kolmekorruselises kortermajas - valid rahvaliidu. Kui sotsid või keegi olemasolevatest ei sobi - valid rohelised. Tõestatud. Töötab.

Omamoodi hämmastav ühiskondlik lepe paistab nende valimistulemuste pealt. Ei, mitte selline ühiskondlik lepe nagus selle Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse oma, et "meie ei maksa rohkem makse ja teie ei küsi rohkem palka". See ideoloogia ei müünud. Müüs hoopis majanduskasvuga toidetud individualism kus sisse kasseerivad kõik kes rabeleda soovivad. Toimiva ühiskondliku leppe konsensuseks on nägemus laenuvabast kipsist majast põllu peal mille ette on pargitud BMW 530d. Kokku lepitud!

"If the money keeps rolling in you don´t ask how". "If the money keeps rolling out you don´t keep books." (Webberi Evita).

Ei tasu arvata, et kultuurrahvaks saadakse kuidagi üleöö. Kõik toimub tasapisi, aastakümnete vältel. Näiteks tänapäeval ei ole kombeks enam uute kortermajade trepikodadesse kuseda nagu 70. aastate Mustamäel komberks (ärge süüdistage siin ainult immigrante, rahvusliku uriini koguprotsent oli ikka kõva). Inimesed pesevad ennast palju rohkem ka kindlasti kui paarkümmend aastat tagasi. Sportivaid inimesi on näha rohkem, kartuleid "pannakse" ja süüakse vähem jne. Kõik võtab lihtsalt aega.

"Kõigepealt tuleb lobi, siis moraal" (B.Brecht).

Juhul kui majanduskasvuga midagi hullu ei juhtu jätkub mäng reeglitepäraselt.

On mida jagada -
kasumit, palka,
unistus paremast elust on uus
kui vaid kasvaks ja kosuks see majandus
vastasel juhul me plaanid on puus.

M.O.J.K.T (mõte ongi juriidiliselt korrektselt tõestatud).

Postimees: kaheksa kaunitari võistlevad Eesti Miss Estonia tiitlile

Misasi on üks missivõistlus? Aus vastus on, et missivõistlus Eesti Miss anno 2007 on oma olemuselt ütlemata sarnane Eestimaa kubermangu edumeelsemate talumeeste poolt 20. sajandi alguses korraldatud tõukarja väljanäitusega . Tol ajal näidati, et milline peab välja nägema üks õige piimaveis võis siis lihtsalt siga või lammas. Standardid pandi paika, noh. Paaritamisel tuli kuldauraha tõukarja väljanäituselt kah kasuks. Tundub, et loomariigis pole sajandiga mitte kõige vähematki muutunud.