sallimatuse juured

Salimatust on igal pool ümberringi ja ka minus eneses. Ma jätaks teema "ümberringi" ära ja ütleks paar sõna enese kohta. Mitte miski ei minus suurenda rohkem kibestumust ja sallimatust kui mõni inimene kes lähtuvalt oma ajutistest enese 4. järgu huvidest on otsustanud, et ta eelistab iga kell oma 4. järgu huvisid minu 1.-2- järgu huvidele ning on seetõttu mind mõnest enese- ja rahateostuse teemast külmalt elimineerinud. Öeldakse küll, et see on "korporeit laif", kuid ma ei usu seda. Pigem on tegemist egotsentrilise eneseõigustusega nagu sotsialismiajal, et "kõik teevad nii, kõik varastavad" jne. Kokkuvõtvalt eetika puudusega (määratlus - eetikapuudega isikud?). Paratamatult olen hakanud mõnede inimeste teatud tunnuseid laiendama laiemale sarnaste tunnustega inimgrupile mis tegelikult on vale. Näiteks tunnen ma sügavat umbusku diivatsevate kodumaiste kodukootud naisjuhtide vastu - jälle üks vale ja sallimatu emotsioon. Kohati on tunne, et kui mul oleks isiklik koonduslaager palkaksim ma seda juhtima just kodukootud kodumaise naisjuhi. Ta täidaks innukalt ja kõhklemata kõik omaniku käsud, räägiks üht, teeks teist, kavandaks kolmandat ja tema egotripp oleks laitmatu. Ma tean, et see kõik on vale - reaalsuses ei sõltu juhi headus/halbus üldse tema soost. Samas aga mõjuvad naisjuhi küünilised sammud eelmaletõukamavalt kui meesjuhi omad - võib-olla sellepärast, et mehed alateadlikult ootavad naisterahvastelt leebemat/mõistvamat/inimlikumat käitumist. Kui eeldada, et Eesti ühiskond on liialt meestekeskne (mis võib olla ka tõsi) siis teiselt poolt tekib küsimus, et kas kodukootud naisjuhid peaksid neid küünilisi võtteid siis meestelt 100% maha kopeerima ja lisama sinna siis veel kameeleonlikke oskusi. Kokkuvõte - see mis ei tapa teeb tugevamaks, kuid kulutab ka pisut. Sallimatus ei ole aga hea asi ja sellega tuleb võidelda inimeses eneses.