koera surm

Ma mäletan, et võisin olla nii üheksa-kümme aastat vana kui lappasin ENEdeks nimetatavaid pruunide kaantega entsüklopeediaid. Tolles vanuses lugesin ma neid entsüklopeediaid lihtsalt huvi pärast, et mida huvitavat maailmas on või kuidas asjad käivad. Mäletan, et kõik materjal tundus mõistetav, välja arvatud miskid jutukesed reaalteaduste vallast a la mis asi on orgaanililine keemia. Isegi hiljem mäletan end Tartu ülikooli päevil lugemas Encyclopedia Americanat või siis Britannicat lihtsalt huvist maailma ja temas peituva vastu. Igal juhul ühel sellisel ENEde lappamise hetkel sattusin ma värvilisele lehele kus olid piltidel mitmed koeratõud. Eriti meeldis mulle üks uhke punane koer mille juurde oli märgitud, et see on iiri setter. ENSV-s teadagi iiri settereid tol ajal ei olnud, nii et sain seda koera vaadata vaid pildi pealt ja mõelda, et küll see võib üks uhke loom olla.

Aega läks mööda nii umbes viisteist aastat kui märkasime kuskil Kuldses Börsis kuulutust, et müüakse iiri setteri kutsikaid. Mõte iiri setter hankida tundus ühtäkki ensesetmõistetav, kuigi mul ei ole ennem kunagi koera olnud. Mäletan, et kui pesakonda vaatama läksime oli nende kutsikate ema (kellel nimeks Amy) meie suhtes päris uudishimulik. Too koer tundus olevat tõeliselt suur ning sõbralikult pealetükkiv, et suhelge minuga. Pesakonna kutsikad olid aga alles päris pisikesed.

Mõne aja pärast tõimegi endale koju isase setterikutsika kellele oli tõutunnistusel pandud uhke nimi Vinca Thore Brave Buster. Loomulikult panime me oma koerale ka pärisnime - iiripäraselt Patric ehk siis suupärasemalt Pätu. Juba kutsikast saadik näitas too koer ülesse isegi setteri kohta tugevat aktiivsust. Ta sisuliselt võttis ülesse meie korteri korkpõranda, näris diivani sisse umbes poolemeetrise raadiusega augu, näris seinanurgad ümaramaks, hävitas konkurentsi pakkuvad toataimed ning igaks juhuks ka loetud arvu kingi. Kui me selle korteri maha müüsime pidi järgmine omanik korteris ette võtma üpriski korraliku sanitaarremondi. Koer kasvas ning ajapikku tema õmbritsevate asjade ümberkujundamise tuhin rahunes. Tõtt-öelda ei saa ma siiani aru, et miks pagan oli tal vaja üksinda vannis käia või siis kraanikausist kahvleid varastada?

Igal juhul ühel hetkel oli ta suur uhke isane punane setter - just selline nagu ma ENE pildilt mäletan. Väga aktiivne ja lõputult energiline. Kui ma sõitsin rattaga tempokalt metsas nii 20 kilomeetrit, siis tal polnud mingi probleem minuga kaasa joosta, seda loomulikult viisil edasi-tagasi-vasakule-paremale luuskima-nuuskima. Haige ei olnud ta kunagi. Talvel käisin temaga õhtuti Glehni pargi valgustatud rajal suusatamas - seal oskas ta jälle täiesti setterlikult käituda. Mäletan, et ükskord seisis ta ühe mäe all suusarajal - ülevalt tuli suusataja ning hõikas koerale, et eest ära. Koer seisis väärikalt suusarajal ja nagu ootaski millal laskuv suusataja ennast pikali viskab. Kui see oli juhtunud astus ta rahulikult suusarajalt ära ning ajas omi asju edasi - ju ka see oli tema viis, kuidas tolle suusatajaga suhelda. Nagu ka see, et kui teised inimesed televiisorit vaatasid astus ta küljega televiisori ette varjates oma kehaga kogu ekraani. Vaadake parem mind, suhelge minuga, mida te sellest kastist vaatate!

Vanemaks saades ta pigem rahunes, kuid ei kaotanud palju oma energilisusest. Veel paar kuud tagasi inimesed küsisid, et kui vana ta on - nad arvasid teda eemalt jälgides, et tegemist on noore koeraga ja üllatusid kuuldes, et ta on kümnene. Tasapisi lisandus tema koonule natuke halle karvu ning ka enesekindlust. Teiste koertega ta kakelda ei tahtnud üldse mitte, ta tegi seda vaid äärmise häda sunnil. Ühtegi inimest ei hammustanud ta kunagi. Naise sõbrannalt võttis ta ükskord lihtsalt võileiva käest ära- ju ta siis arvas, et väikest kasvu sõbraanna võiks tema suhtes hierarhilisel redelil temast allpool asuda. Lastega sai ta väga hästi läbi. Kui esimene laps sündis tundis ta ennast natukene ebakindlalt ja käis päeval salaja lapse võrevoodis magamas - ühel õhtul sai imestatud, et miks lapse voodis käpajäljed on.

Kui me eelmisel nädalal Itaalias suusatamas olime sain reede lõunal kõne, et Patric on surnud. Veel õhtul kell kümme oli ta olnud täis energiat ja mööda metsaalust ringi jooksnud. Hommikupoole ööd oli ta hakanud vahtu välja ajama ja surnud üpris kiiresti. Pätu surmast kuuldes olin päris löödud ning lohisesin kuidagi mäest alla - kogu sõiduoskus ja -tehnika olid ühtäkki kuhugi kadunud.

Matsime Patricu esmaspäeva pealelõunal suvila lähedale mustikametsa. Seal talle meeldis alati mustikate vahel lamada ja ringi püherdada, see oli koht kus ta tundis end alati hästi. Kaevasin talle kõrvalisse kohta haua - võtsin mättad ära, all oli puhas liiv. Hauda oli kerge kaevata, kaevasin selle päris sügava, lõpuks tuli vesi vastu. Mässisime ta teki sisse - surnult nägi ta välja just selline nagu ta magaks. Ei olnud märkigi sellest miks võis ta surra. Patricu haud näeb välja nagu tavaline metsaalune - tema pea juurde tõime paarkümmend meetrit eemalt mälestuseks põlvepikkuse kuuse. Me ei saanudki teada miks ja millesse ta suri. Igal juhul puhkab ta oma viimast und ilusas metsaaluses mis praegu on täis kevadist linnulaulu.