Ülalnimetatud teose kavatseb üks creative director avaldada. Koos päris mahlaste illustratsioonidega tegijalt kunstnikult.
Lugesin silmad suured teksti ennast äsajailmunud Ekspressist ning põhikooli lektüür see nüüd küll ei ole. Aga ma ei nõustuks nende võltspuritaanidega, kes - khm - just mitee eriti õrnahingelise keelekasutuse pärast autorit sajatavad. Teose võlu tundub olema aga hoopis muus. Selles, et meie tänapäevane elu on kujutatud üle võlli alastises võtmes ilma miski armuta. No ajastutruu on see teos ilmselegelt. Ja ka rahvalik. Nagu ka ajakajaline. Ning inimloomust eksimatult esitlev. Arstionu eepos Lasnamäe ja Hollywoody võtmes.
Edu autoritele (värsisepale ja kunstnikule ka). Skandaal tuleb. See Salme ja Linda lugu - autorit hakatakse eri kolumnistide poolt elusalt praadima õige varsti ma ennustan. Teose enese turundus on kah reklaamitööstuse kõvem pool. Edu.
neljapäev, 7. oktoober 2010
kolmapäev, 22. september 2010
Vajatakse viruskundrat
Toimetan tasapisi omaenese ja sõprade käe peal ühekorraga. Lepingud on, rahavoog saab olema. Jälgin huviga ka tööjõuturgu viimasesse suurt uskumata. Trendiks on see, et kui otsitakse äriinimesi, siis reklaamitav ametinimetus ei lähe sisuga kokku mitte. Ametinimetus on 21. sajandi alguse oma, aga amet 15. või 18. sajandi oma. Näiteid reaalelust:
1. Otsitakse müügidirektorit. Tõlge - otsitakse nõidkütti. Too peab oma enese vibu ja odaga palju väärt ulukeid metsas maha nottima, nood realiseerima ja saadud kuldrahad senjööri kätte viima. Ühe kuldraha võib ta endale jätta kui hästi läheb. Aga lääniisandal on kuldraha kohe vaja, tegelikult juba eile oli vaja.
2. Otsitakse tegevjuhti. Tõlge - otsitakse kogenud alkeemikut. Too peab igasugu kahtlastest lähteainetest kulda kokku sünteesima, ja kohe. Ühe kuldraha võib ta endale jätta kui hästi läheb. Aga isandal on kuldraha kohe vaja, tegelikult juba eile oli vaja.
3. Otsitakse müügijuhti. Tõlge - otsitakse kratti või pisuhända. Teatavasti kratt elik pisuhänd on olend, kes lendab ringi tule- või sädemejoana ja kannab peremehele kokku vara: vilja, piima, rõivaid, raha, kaatreid, maju ja muud hädavajalikku. Kratt töötab reeglina tulemuspalga eest ehk teisiti öeldes teda on ametlikult lubatud lohku tõmmata öeldes, et tegelikult said sa asjast valesti aru.
4. Otsitakse äriarendajat. Tõlge - otsitakse puulast või tohtlast. Ilma tasuta peavab too kõik peemehe töö ära tegema ja sealjuures sellise innuga, mis kunagi raugeda ei tohi.
Kusagil olla siiski ka ametimehi, kes rahulikult saavat oma tegusid teha. Ma usun, et neid leidub ehk kindlustusvaldkonnas ja energeetikas ja muus infraäris ja ehk veel kuskil.
"Hakka ettevõtjaks kui sulle ei meeldi!" Ei meeldi jah, juba hakkasingi. Ja järele ei jäta ka.
Muideks, ümber ringi vaadates hakkab silma selline anomaalia, et just avaliku sektori poolt finantseeritud asjad õilmitsevad. Kuskohast see raha tuleb tundub lausa müstikana kohati.
1. Otsitakse müügidirektorit. Tõlge - otsitakse nõidkütti. Too peab oma enese vibu ja odaga palju väärt ulukeid metsas maha nottima, nood realiseerima ja saadud kuldrahad senjööri kätte viima. Ühe kuldraha võib ta endale jätta kui hästi läheb. Aga lääniisandal on kuldraha kohe vaja, tegelikult juba eile oli vaja.
2. Otsitakse tegevjuhti. Tõlge - otsitakse kogenud alkeemikut. Too peab igasugu kahtlastest lähteainetest kulda kokku sünteesima, ja kohe. Ühe kuldraha võib ta endale jätta kui hästi läheb. Aga isandal on kuldraha kohe vaja, tegelikult juba eile oli vaja.
3. Otsitakse müügijuhti. Tõlge - otsitakse kratti või pisuhända. Teatavasti kratt elik pisuhänd on olend, kes lendab ringi tule- või sädemejoana ja kannab peremehele kokku vara: vilja, piima, rõivaid, raha, kaatreid, maju ja muud hädavajalikku. Kratt töötab reeglina tulemuspalga eest ehk teisiti öeldes teda on ametlikult lubatud lohku tõmmata öeldes, et tegelikult said sa asjast valesti aru.
4. Otsitakse äriarendajat. Tõlge - otsitakse puulast või tohtlast. Ilma tasuta peavab too kõik peemehe töö ära tegema ja sealjuures sellise innuga, mis kunagi raugeda ei tohi.
Kusagil olla siiski ka ametimehi, kes rahulikult saavat oma tegusid teha. Ma usun, et neid leidub ehk kindlustusvaldkonnas ja energeetikas ja muus infraäris ja ehk veel kuskil.
"Hakka ettevõtjaks kui sulle ei meeldi!" Ei meeldi jah, juba hakkasingi. Ja järele ei jäta ka.
Muideks, ümber ringi vaadates hakkab silma selline anomaalia, et just avaliku sektori poolt finantseeritud asjad õilmitsevad. Kuskohast see raha tuleb tundub lausa müstikana kohati.
neljapäev, 12. august 2010
Ela päev korraga
Ela päev korraga. Sellist vahvat soovitust armastatkse ikka anda inimestele, kes kipuvad liigselt muretsema asjade pärast, mis neist eriti ei sõltu. Ise elan ka päev korraga ja tõsti iga konkreetne päev on viimasel ajal olnud tore ja ilus. Eriti sellisel ilusal suvel. Samas on mul julmalt kõrini "päev korraga" elukorraldusest, mis on enese töiseid ja viimasel ajal ka mittetöiseid tegevusi viimaste aastate jooksul iseloomustanud. See teeb nimelt võimatuks igasuguse pikema planeerimise, kuna igale konkreetsele kvartalile järgneva cash flow suhtes valitseb totaalne teadmatus. Inimesed, kel mõistlik äri- ja töökeskkond ümberringi tunduvad kui tulnukad teiselt planeedilt. Muidugi saadav karastus on hea, aga tõtt öelda mulle sellest juba piisab. Elage, jah, aastaid järjest päev (või siis kvartal) korraga ja vaadake, kas ikka meeldib. Mulle näiteks ei meeldi.
kolmapäev, 11. august 2010
Vahva riik Põhja-Korea
Väljavõtteid tekstidest:
"FIFA president Sepp Blatter teatas, et Rahvusvaheline Jalgpalliliit on algatanud uurimise, et välja selgitada, kas Põhja-Korea mängijad ja treenerit piinati pärast MMi kodumaal."
"Teada on, et Põhja-Korea koondise peatreener Jong-Hun Kim saadeti ebaõnnestunud MMi järel sunnitööle."
"There was an unconfirmed report that these players have gone through torture or something like that, but I can't confirm that" (see lause käis siis jalgpallurite kohta).
Ja no nii üldist:
North Korea runs at least five large political prison camps, together holding an estimated 150,000 to 200,000 inmates, according to the U.S. State Department. The gulags remain one of the Stalinist regime's most effective means of controlling its 23 million people, analysts say.
"With regard to the substantive issues of human rights as a whole, the pictures are still sadly very negative on many fronts," Vitit Muntarbhorn said.
South Korean National Assembly Speaker Kim Hyong-o, in written remarks to the forum, also said "severe outrages against humanity" such as executions and vivisection are reported to have frequently occurred in the North's prison camps.
Satellite images show the camps in valleys tucked between mountain ranges, each covering up to 100 square miles. Former prisoners say the camps are encircled by high-voltage electrified fences and have schools, barracks and work sites.
Offenses meriting banishment to a prison camp include everything from disparaging North Korean leader Kim Jong Il to trying to flee the country, defectors say.
Former prisoner Jung said he spent three years in Camp No. 15 in Yodok, about 70 miles northeast of the capital, Pyongyang, on charges of spying for South Korea.
Jung, who was working for a state-run trading company, claims the charges were fabricated by security agents seeking promotion. After months of torture, Jung said he acknowledged the charge. By then he had lost nearly 80 pounds.
Shortly after his release, he fled to South Korea in 2004 with his wife and two daughters and now works for a civic group on North Korean prisons.
At Yodok, Jung said, the 400 inmates in his section subsisted on 20 ounces of corn each — the equivalent of one medium-size can daily — while toiling at mines, farms and factories for 13 to 15 hours a day. Many died of hunger and diseases brought on by malnutrition, he said. Some managed to trap vermin and insects.
"People eat rats and snakes. They were the best food to recover our health," said Jung, 46, adding he still suffers from ulcers, headaches and back pain.
One inmate, Choe Kwang Ho, sneaked away from his work for 15 minutes to pick fruit. He was executed, his mouth stuffed with gravel to prevent him from protesting, Jung recalled.
"I still can't forget his emotionless face," he said.
Life at the four other camps was even worse, Jung said. A former North Korean prison guard said only two inmates have ever escaped from the camps known as "total control zones."
"Inmates there don't even have time to try to catch and eat rats," An Myeong-chul said in an interview in Seoul.
An said he served as a guard and driver at four camps before defecting in 1994. If a female inmate got pregnant, he said, she and her lover would be shot to death publicly. Then, An said, prison guards would cut open her womb, remove the fetus and bury it or feed it to guard dogs.
Forced abortions are common, and if babies are born, many are killed, sometimes before the mother's eyes, defectors say. Grandparents also may be punished since whole families are imprisoned.
"We were repeatedly taught they were the national traitors and we have to eradicate three generations of their families," he said.
An, 40, defected after his father, a former Workers' Party official, killed himself after being accused of criticizing the government food rationing system as inefficient. Now working at a bank in South Korea, An said he pushes for the abolishment of North Korea's prison camps as the least he can do to offset his work as a guard.
Public executions are not limited to the gulags.
Before he was imprisoned, Jung took his eldest daughter, then 8, to the execution of a prisoner in 1997 in the city of Chongjin. She watched solemnly as the inmate's skull was smashed to pieces.
"She asked me, 'Hey Daddy, is he vomiting?"' Jung recalled, a bitter grimace curling his lips. "I should not have taken her there."
ens of thousands of political prisoners face starvation, torture and summary execution in prison camps in North Korea, according to the testimony of a prisoner to a United States Senate inquiry.
In a detailed, often harrowing first-hand description of conditions inside Kaechon camp and other detention centres run by the communist regime, Soon Ok Lee told the inquiry of apparent biological and chemical weapons experiments on prisoners.
She said she had witnessed numerous other atrocities, including the murder of newborn babies by guards and doctors.
"While I was there, three women delivered babies on the cement floor without blankets," Ms Soon told a Senate judiciary subcommittee chaired by Democrat Edward Kennedy.
"It was horrible to watch the prison doctor kicking the pregnant women with his boots. When a baby was born, the doctor shouted, 'Kill it quickly. How can a criminal expect to have a baby? Kill it.'
"The women covered their faces with their hands and wept. Even though the deliveries were forced by injection, the babies were still alive when born. The prisoner-nurses, with trembling hands, squeezed the babies' necks to kill them."
Ms Soon, who was first arrested in 1984, said she was tortured in pre-trial interrogation before being sentenced to 13 years jail for crimes against the state.
She said she had managed to survive in the camp only because, with a background as an accountant, she had been given work keeping the camp's records. She was released in an amnesty in 1992 and escaped to South Korea in 1995.
Despite the time that has elapsed since the alleged events took place, international human rights organisations and independent Korean groups say executions, torture and other serious abuses continue in the camps.
The total number of prisoners held in the North Korean gulag is not known, but one estimate puts it at about 200,000, held in 12 or more centres.
A source on the Democrat-controlled judiciary committee said the location of many camps had been identified and there were plans to publish satellite photographs of them.
Amnesty International's latest annual report says North Korea continues to refuse access to independent observers, while executions for political offences are continuing and freedom of religion is severely restricted.
The UN Human Rights Committee and the EU expressed serious concerns to Pyongyang about human rights last year.
Senator Sam Brownback, who sits on the judiciary subcommittee, said: "North Korea is today's 'killing field', where millions of people considered politically hostile or agitators ... starve to death while those in power enjoy luxurious lifestyles."
Ms Soon told Congress that prison inmates were frequently tortured and were used as targets when guards practised martial arts skills.
There were also frequent public executions at Kaechon of "anti-party elements" and "reactionaries". It was not unusual for prisoners to be driven to suicide.
Ms Soon said that the estimated 6000 prisoners in the jail when she was first incarcerated had nearly all died when she was released five years later.
There are no direct means of verifying Ms Soon's testimony. But a judiciary committee source in Washington said her account gave an accurate picture.
"What she said is confirmed by several other independent groups," the source said.
"FIFA president Sepp Blatter teatas, et Rahvusvaheline Jalgpalliliit on algatanud uurimise, et välja selgitada, kas Põhja-Korea mängijad ja treenerit piinati pärast MMi kodumaal."
"Teada on, et Põhja-Korea koondise peatreener Jong-Hun Kim saadeti ebaõnnestunud MMi järel sunnitööle."
"There was an unconfirmed report that these players have gone through torture or something like that, but I can't confirm that" (see lause käis siis jalgpallurite kohta).
Ja no nii üldist:
North Korea runs at least five large political prison camps, together holding an estimated 150,000 to 200,000 inmates, according to the U.S. State Department. The gulags remain one of the Stalinist regime's most effective means of controlling its 23 million people, analysts say.
"With regard to the substantive issues of human rights as a whole, the pictures are still sadly very negative on many fronts," Vitit Muntarbhorn said.
South Korean National Assembly Speaker Kim Hyong-o, in written remarks to the forum, also said "severe outrages against humanity" such as executions and vivisection are reported to have frequently occurred in the North's prison camps.
Satellite images show the camps in valleys tucked between mountain ranges, each covering up to 100 square miles. Former prisoners say the camps are encircled by high-voltage electrified fences and have schools, barracks and work sites.
Offenses meriting banishment to a prison camp include everything from disparaging North Korean leader Kim Jong Il to trying to flee the country, defectors say.
Former prisoner Jung said he spent three years in Camp No. 15 in Yodok, about 70 miles northeast of the capital, Pyongyang, on charges of spying for South Korea.
Jung, who was working for a state-run trading company, claims the charges were fabricated by security agents seeking promotion. After months of torture, Jung said he acknowledged the charge. By then he had lost nearly 80 pounds.
Shortly after his release, he fled to South Korea in 2004 with his wife and two daughters and now works for a civic group on North Korean prisons.
At Yodok, Jung said, the 400 inmates in his section subsisted on 20 ounces of corn each — the equivalent of one medium-size can daily — while toiling at mines, farms and factories for 13 to 15 hours a day. Many died of hunger and diseases brought on by malnutrition, he said. Some managed to trap vermin and insects.
"People eat rats and snakes. They were the best food to recover our health," said Jung, 46, adding he still suffers from ulcers, headaches and back pain.
One inmate, Choe Kwang Ho, sneaked away from his work for 15 minutes to pick fruit. He was executed, his mouth stuffed with gravel to prevent him from protesting, Jung recalled.
"I still can't forget his emotionless face," he said.
Life at the four other camps was even worse, Jung said. A former North Korean prison guard said only two inmates have ever escaped from the camps known as "total control zones."
"Inmates there don't even have time to try to catch and eat rats," An Myeong-chul said in an interview in Seoul.
An said he served as a guard and driver at four camps before defecting in 1994. If a female inmate got pregnant, he said, she and her lover would be shot to death publicly. Then, An said, prison guards would cut open her womb, remove the fetus and bury it or feed it to guard dogs.
Forced abortions are common, and if babies are born, many are killed, sometimes before the mother's eyes, defectors say. Grandparents also may be punished since whole families are imprisoned.
"We were repeatedly taught they were the national traitors and we have to eradicate three generations of their families," he said.
An, 40, defected after his father, a former Workers' Party official, killed himself after being accused of criticizing the government food rationing system as inefficient. Now working at a bank in South Korea, An said he pushes for the abolishment of North Korea's prison camps as the least he can do to offset his work as a guard.
Public executions are not limited to the gulags.
Before he was imprisoned, Jung took his eldest daughter, then 8, to the execution of a prisoner in 1997 in the city of Chongjin. She watched solemnly as the inmate's skull was smashed to pieces.
"She asked me, 'Hey Daddy, is he vomiting?"' Jung recalled, a bitter grimace curling his lips. "I should not have taken her there."
ens of thousands of political prisoners face starvation, torture and summary execution in prison camps in North Korea, according to the testimony of a prisoner to a United States Senate inquiry.
In a detailed, often harrowing first-hand description of conditions inside Kaechon camp and other detention centres run by the communist regime, Soon Ok Lee told the inquiry of apparent biological and chemical weapons experiments on prisoners.
She said she had witnessed numerous other atrocities, including the murder of newborn babies by guards and doctors.
"While I was there, three women delivered babies on the cement floor without blankets," Ms Soon told a Senate judiciary subcommittee chaired by Democrat Edward Kennedy.
"It was horrible to watch the prison doctor kicking the pregnant women with his boots. When a baby was born, the doctor shouted, 'Kill it quickly. How can a criminal expect to have a baby? Kill it.'
"The women covered their faces with their hands and wept. Even though the deliveries were forced by injection, the babies were still alive when born. The prisoner-nurses, with trembling hands, squeezed the babies' necks to kill them."
Ms Soon, who was first arrested in 1984, said she was tortured in pre-trial interrogation before being sentenced to 13 years jail for crimes against the state.
She said she had managed to survive in the camp only because, with a background as an accountant, she had been given work keeping the camp's records. She was released in an amnesty in 1992 and escaped to South Korea in 1995.
Despite the time that has elapsed since the alleged events took place, international human rights organisations and independent Korean groups say executions, torture and other serious abuses continue in the camps.
The total number of prisoners held in the North Korean gulag is not known, but one estimate puts it at about 200,000, held in 12 or more centres.
A source on the Democrat-controlled judiciary committee said the location of many camps had been identified and there were plans to publish satellite photographs of them.
Amnesty International's latest annual report says North Korea continues to refuse access to independent observers, while executions for political offences are continuing and freedom of religion is severely restricted.
The UN Human Rights Committee and the EU expressed serious concerns to Pyongyang about human rights last year.
Senator Sam Brownback, who sits on the judiciary subcommittee, said: "North Korea is today's 'killing field', where millions of people considered politically hostile or agitators ... starve to death while those in power enjoy luxurious lifestyles."
Ms Soon told Congress that prison inmates were frequently tortured and were used as targets when guards practised martial arts skills.
There were also frequent public executions at Kaechon of "anti-party elements" and "reactionaries". It was not unusual for prisoners to be driven to suicide.
Ms Soon said that the estimated 6000 prisoners in the jail when she was first incarcerated had nearly all died when she was released five years later.
There are no direct means of verifying Ms Soon's testimony. But a judiciary committee source in Washington said her account gave an accurate picture.
"What she said is confirmed by several other independent groups," the source said.
kolmapäev, 26. mai 2010
Sigadus Kalamajas
"Tallinna linnavalitsus otsustas esitada linnavolikogule tasulise parkimisala piire muutva ning kohalike elanike parkimist lihtsustava määruse eelnõu.
Linnavalitsus kinnitas määruse, millega laiendatakse tasulise parkimise ala Kalamaja suunas. Sama määrusega kehtestati, et tasulisel parkimisalal elav inimene võib edaspidi soodustingimustel parkida mitte ainult oma kodutänaval, vaid sellest suuremal alal."
Esimest korda saan Tallinna Linnaviletsuse peale tõsiselt kurjaks. Siin Kalamaja tänavatel pargivad pea eranditult Kalamaja elanikud ja nende külalised. Nüüd lihtsalt linnaviletsus otsustas Kalamaja elanikke täiendavalt maksustada.
Emotsioon on, see raad on väärt ihunuhtlust ja kohe! Kas D-terminaal on mõnel õhtul vaba?
Linnavalitsus kinnitas määruse, millega laiendatakse tasulise parkimise ala Kalamaja suunas. Sama määrusega kehtestati, et tasulisel parkimisalal elav inimene võib edaspidi soodustingimustel parkida mitte ainult oma kodutänaval, vaid sellest suuremal alal."
Esimest korda saan Tallinna Linnaviletsuse peale tõsiselt kurjaks. Siin Kalamaja tänavatel pargivad pea eranditult Kalamaja elanikud ja nende külalised. Nüüd lihtsalt linnaviletsus otsustas Kalamaja elanikke täiendavalt maksustada.
Emotsioon on, see raad on väärt ihunuhtlust ja kohe! Kas D-terminaal on mõnel õhtul vaba?
kolmapäev, 7. aprill 2010
Intervjuu rähniga
Kevadine metsatukk. Õhus on päikest ja lindude laulu. Ühe puu otsast kostab pikk prrrrrrrrrrrrrrrrr...see on rähni toimetuste hääl. Puu poole sammub oma uudishimu halvasti varjav reporter. Tema käes on mikrofon ning ta läheb rähni intervjueerima.
___________________________________________________________________________________
Reporter: "Niisiis, tere rähn! Kas võib teilt küsida, kuidas teie puhkus Aafrikas ja lend Eestisse ka tänavu sujusid?"
Rähn: "Tere-tere! Ei saa kurta! Seal Aafrikas on ikka mõnus, viskad selili, ajad tiivad laiali ja lihtsalt mõnuled! Aga, jah, lend siia Eestisse kulges viperustega. Esiteks, Vahemere kohal oli tugev turbulents, raputas ikka nii et...ja Alpide kohal sattusin ühte õhuauku! Siis oli küll selline tunne, et kui ma sinna orgu maha räntsatan, ei siis enam minust laululindu saa...ja Poolas ründas mind üks raudkull!"
Reporter: "Kas ma saan õieti aru, et teid ründas rännakul Eestisse ehtne raudkull?"
Rähn: "Jah! Õnneks ma läksin sellisel madalal niitval lennul lepiku kohal, nonii 90 oli sees ja viimasel hetkel nägin, et raudkull tuleb. Ma siis panin kohe lepikusse, põrkasin vastu puud, kuid mis see mulle teeb! Mul ju kõva pea! Aga jah, Poola piirist siiapoole läks juba ühe jutiga ja ühtuks olingi omas metsas!"
Reporter: "Ma saan aru, et teil on hetkel käsil pesa ehitamine?"
Rähn: "Jah! Masu on ikka täiega sisse sõitnud, kinnistute ja materjalide hinnad on hoopis teised kui paar aastat tagasi. Ma nüüd peangi kiirustama, seal naabermetsatukas on parasjagu samblal sooduspakkumine. Ühel vindil on seal äri püsti pandud ja ma pean kohe minema hakkama, et ennem lõunat tagasi saada! See Eesti kliima ei kõlba mitte kuhugi, no ei saa ilma pesata hakkama! Vaat Aafrikas...aga jah, ma nüüd kiirustan, aeg sunnib takka!"
Reporter. "Aitäh teile, et leidsite kevadisel kiirel ajal aega meiega oma muljeid jagada. Edukat pesitsust teile!"
Rähn: "Tänud-tänud! Ma siis lähen!"
_____________________________________________________________________________________
Vurrrrrrrrrrr!
___________________________________________________________________________________
Reporter: "Niisiis, tere rähn! Kas võib teilt küsida, kuidas teie puhkus Aafrikas ja lend Eestisse ka tänavu sujusid?"
Rähn: "Tere-tere! Ei saa kurta! Seal Aafrikas on ikka mõnus, viskad selili, ajad tiivad laiali ja lihtsalt mõnuled! Aga, jah, lend siia Eestisse kulges viperustega. Esiteks, Vahemere kohal oli tugev turbulents, raputas ikka nii et...ja Alpide kohal sattusin ühte õhuauku! Siis oli küll selline tunne, et kui ma sinna orgu maha räntsatan, ei siis enam minust laululindu saa...ja Poolas ründas mind üks raudkull!"
Reporter: "Kas ma saan õieti aru, et teid ründas rännakul Eestisse ehtne raudkull?"
Rähn: "Jah! Õnneks ma läksin sellisel madalal niitval lennul lepiku kohal, nonii 90 oli sees ja viimasel hetkel nägin, et raudkull tuleb. Ma siis panin kohe lepikusse, põrkasin vastu puud, kuid mis see mulle teeb! Mul ju kõva pea! Aga jah, Poola piirist siiapoole läks juba ühe jutiga ja ühtuks olingi omas metsas!"
Reporter: "Ma saan aru, et teil on hetkel käsil pesa ehitamine?"
Rähn: "Jah! Masu on ikka täiega sisse sõitnud, kinnistute ja materjalide hinnad on hoopis teised kui paar aastat tagasi. Ma nüüd peangi kiirustama, seal naabermetsatukas on parasjagu samblal sooduspakkumine. Ühel vindil on seal äri püsti pandud ja ma pean kohe minema hakkama, et ennem lõunat tagasi saada! See Eesti kliima ei kõlba mitte kuhugi, no ei saa ilma pesata hakkama! Vaat Aafrikas...aga jah, ma nüüd kiirustan, aeg sunnib takka!"
Reporter. "Aitäh teile, et leidsite kevadisel kiirel ajal aega meiega oma muljeid jagada. Edukat pesitsust teile!"
Rähn: "Tänud-tänud! Ma siis lähen!"
_____________________________________________________________________________________
Vurrrrrrrrrrr!
teisipäev, 30. märts 2010
Raudteest ja vanast Euroopast
Tõsiasi on, et rongiga Eestist mujale Euroopasse praktiliselt ei saa. Meil pole mõistlikku rongiühendust isegi Riiaga, rääkimata siis ühe päevaga läbitavast mugavast rongisõidust Tallinnast Berliini. Vulkaanilise tuha ajastul, millise pikkus on Euroopa tavevastes küll ette teadmata, tõuseb rongiühenduse puudumine Kesk-Euroopaga iseäranis päevakorrale.
Reisijatevedu raudteel on meil kui hädaorg. Tore oleks ju puhtast (jah, puhtast) Balti jaamast astuda mugavasse rongi ning pooleteistkümne tunni pärast Tartu vaksalis väljuda. Arvestades praegust Tallinn-Tartu bussigraafikult võiks tipptundidel vabalt panna Tallinn-Tartu-Tallinn rongid väljuma 45 minutiliste intervallidega. Et lähed Balti jaama ja kui aega pisut üle, siis teed väikese eine ja oledki vupsti rongis. Balti jaam, Ülemiste ja Tartu vaksal. 1,5 tundi ja kohal. Tallinn-Tartu "maanteetrass" vabaneks bussiliikluse koormusest ning vaevalt, et kõik hetkel Tallinna ja Tartu vahel sõitvad autojuhidki hambad ristis roolis tahaksid istuda. Vähem bussidotatsioone, vähem bussidesse tehtavaid investeeringuid, vähem maantee laiendamisse tehtavaid investeeringuid, vähem kütusekulu ja rohkem ajavõitu. Need on ju kõik raudteeinvesteeringute alternatiivkulud.
Targad oponendid kindlasti köhatavad, katsuvad prillisangasid, raputavad päid ja ütlevad, et ei tasu ära. Pole inimesi, mida vedada, pole kaupa mida vedada. Kallis on. Et maanteid pidi on odavam. Huvitav on, et kui nii 1868 - 1870 rajati Paldiski -Tallinna -Peterburgi vaheline raudtee, siis vaevalt, et Tallinna ja St.Peterburgi uulitsatel tehti "sõidu-uuringuid" ja "põhjalikke äratasuwuse arvestusi, mis wõtsiwad arwesse kõikide rahwakihtide wajadusi". Raudtee ehitati valmis kahe aastaga ning seda ajal, mil sisepõlemismootoritega koppasid ja buldoosereid käepärast ei olnud.
Kui rääkida Balti riikide ja Kesk-euroopa vahelisest raudteeühendusest, siis riikidevaheline transport on sama palju kui ökonoomika ka poliitika. Kuskilt on kuulda olnud arvamusi, et selline "raudtee megaprojekt" võiks aega võtta 20...30 aastat. Kõigepealt aastakümned paberitega mehkeldamist ja siis alles mõned aastad ehitamist. Mis kõlab absurdselt. Baltikum kui Euroopa Liidu piiritsoon ei tundu nn. vanas Euroopas kedagi liiga palju huvitavat. Balti riikide elektrivõrkude sagedust juhitakse endiselt Venemaalt, siinsete sõjavägede roll on toota rohkem pommidest mööda jalutavaid missioonisõdureid kui omada koha peal võimekamat relvastust (hävituslennukid, tankid), maanteeühendus on nadi (kogesin just hiljuti Tallinn-Vilnius-Tallinn "trassi", mis on raskeveokitega koormatud "kitsarööpmeline maantee"), korralik raudteeühendus Kesk-Euroopaga praktiliselt puudub, Tallinna lennujaama lendude graafik on kurvalt ääremaine jms. Jah, Baltikumi rahvastik on väike ning pindala suur. Aga Rootsi ja Soomega võrreldes on inimesed/pindala suhted üsna sarnased. "Raha puudus" on nn. vanale Euroopale hea ajend suhtumiseks, milleks on Eesti-Läti-Leedu pidamine mõnevõrra mõttetuteks, kuid siiski kasulikeks ääremaadeks. Keda küll on kahju Venemaa mõjutsooni anda - ikkagi turvaline puhvertsoon Punaarmee tankide ja enese kodu vahel ning vahva platsdarm õhuseireradaritele - kuid ei suurt enamat. Nojah, natukene kaupu ja teenuseid sinna müüa annab ning seal on hea ja mugav väiketootmist püsti panna ja vajadusel kiiresti sulgeda, on selline tööjõu reservvõimsuste puhvertsoon ka. Vaadake ise, kuidas hakkama saate, meie huvid on suuremad ja mujal. Umbes selline tundub nn. vana Euroopa suhtumine olevat.
Kaasaegse Tallinn - Berliin raudtee ehitamisest - ma ei räägi siin kiirraudtee ehitamisest, vaid maanteliiklusest kiirema raudtee ehitamisest - ei saa isegi siis asja kui Eesti, Läti ja Leedu suudaksid teha imet, suudaksid asjades kokku leppida, riiklikke võlapabereid emiteerida, liiprid ja rongid osta ning kopad maasse lüüa. Euroopa poliitiline dimensioon jääb puudu ning sadama ja soometsa vaheline raudteelõik ei huvita strateegilises plaanis suurt kedagi. Vähemalt täna tundub küll nii olevat.
Reisijatevedu raudteel on meil kui hädaorg. Tore oleks ju puhtast (jah, puhtast) Balti jaamast astuda mugavasse rongi ning pooleteistkümne tunni pärast Tartu vaksalis väljuda. Arvestades praegust Tallinn-Tartu bussigraafikult võiks tipptundidel vabalt panna Tallinn-Tartu-Tallinn rongid väljuma 45 minutiliste intervallidega. Et lähed Balti jaama ja kui aega pisut üle, siis teed väikese eine ja oledki vupsti rongis. Balti jaam, Ülemiste ja Tartu vaksal. 1,5 tundi ja kohal. Tallinn-Tartu "maanteetrass" vabaneks bussiliikluse koormusest ning vaevalt, et kõik hetkel Tallinna ja Tartu vahel sõitvad autojuhidki hambad ristis roolis tahaksid istuda. Vähem bussidotatsioone, vähem bussidesse tehtavaid investeeringuid, vähem maantee laiendamisse tehtavaid investeeringuid, vähem kütusekulu ja rohkem ajavõitu. Need on ju kõik raudteeinvesteeringute alternatiivkulud.
Targad oponendid kindlasti köhatavad, katsuvad prillisangasid, raputavad päid ja ütlevad, et ei tasu ära. Pole inimesi, mida vedada, pole kaupa mida vedada. Kallis on. Et maanteid pidi on odavam. Huvitav on, et kui nii 1868 - 1870 rajati Paldiski -Tallinna -Peterburgi vaheline raudtee, siis vaevalt, et Tallinna ja St.Peterburgi uulitsatel tehti "sõidu-uuringuid" ja "põhjalikke äratasuwuse arvestusi, mis wõtsiwad arwesse kõikide rahwakihtide wajadusi". Raudtee ehitati valmis kahe aastaga ning seda ajal, mil sisepõlemismootoritega koppasid ja buldoosereid käepärast ei olnud.
Kui rääkida Balti riikide ja Kesk-euroopa vahelisest raudteeühendusest, siis riikidevaheline transport on sama palju kui ökonoomika ka poliitika. Kuskilt on kuulda olnud arvamusi, et selline "raudtee megaprojekt" võiks aega võtta 20...30 aastat. Kõigepealt aastakümned paberitega mehkeldamist ja siis alles mõned aastad ehitamist. Mis kõlab absurdselt. Baltikum kui Euroopa Liidu piiritsoon ei tundu nn. vanas Euroopas kedagi liiga palju huvitavat. Balti riikide elektrivõrkude sagedust juhitakse endiselt Venemaalt, siinsete sõjavägede roll on toota rohkem pommidest mööda jalutavaid missioonisõdureid kui omada koha peal võimekamat relvastust (hävituslennukid, tankid), maanteeühendus on nadi (kogesin just hiljuti Tallinn-Vilnius-Tallinn "trassi", mis on raskeveokitega koormatud "kitsarööpmeline maantee"), korralik raudteeühendus Kesk-Euroopaga praktiliselt puudub, Tallinna lennujaama lendude graafik on kurvalt ääremaine jms. Jah, Baltikumi rahvastik on väike ning pindala suur. Aga Rootsi ja Soomega võrreldes on inimesed/pindala suhted üsna sarnased. "Raha puudus" on nn. vanale Euroopale hea ajend suhtumiseks, milleks on Eesti-Läti-Leedu pidamine mõnevõrra mõttetuteks, kuid siiski kasulikeks ääremaadeks. Keda küll on kahju Venemaa mõjutsooni anda - ikkagi turvaline puhvertsoon Punaarmee tankide ja enese kodu vahel ning vahva platsdarm õhuseireradaritele - kuid ei suurt enamat. Nojah, natukene kaupu ja teenuseid sinna müüa annab ning seal on hea ja mugav väiketootmist püsti panna ja vajadusel kiiresti sulgeda, on selline tööjõu reservvõimsuste puhvertsoon ka. Vaadake ise, kuidas hakkama saate, meie huvid on suuremad ja mujal. Umbes selline tundub nn. vana Euroopa suhtumine olevat.
Kaasaegse Tallinn - Berliin raudtee ehitamisest - ma ei räägi siin kiirraudtee ehitamisest, vaid maanteliiklusest kiirema raudtee ehitamisest - ei saa isegi siis asja kui Eesti, Läti ja Leedu suudaksid teha imet, suudaksid asjades kokku leppida, riiklikke võlapabereid emiteerida, liiprid ja rongid osta ning kopad maasse lüüa. Euroopa poliitiline dimensioon jääb puudu ning sadama ja soometsa vaheline raudteelõik ei huvita strateegilises plaanis suurt kedagi. Vähemalt täna tundub küll nii olevat.
Tellimine:
Postitused (Atom)