Nädal Alpi suusakeskuses mõjus tõeliselt kosutavalt nii vaimule kui ka füüsisele. Vaimu kosutas kodusest Eestist eemalviibimine sama kodusena tunduvas Lõuna-Tirooli piirkonnas. Füüsist kosutas igapäevane 6-7 tunnine suusatamine ideaalsetes veebruarikuistes ilmaoludes. Vaimu kosutas eelkõige itaallaste-austerlaste sundimatu suhtlemine ja käitumine, füüsist turgutas ohter liikumine kergetes päikesepaistelisestes külmakraadides. Kultuurne spordilaager võiks läbitud programmi kohta öelda.
Eestis juba tagasi olles mõjus väga võõristavalt miski superstaari saade miskilt kohalikult kanalilt (nn. tõsielushowd, mis kasutavad ära inimeste naiivsust, on piinlikud vaadata), Kreisiraadio ja Ärapanijate kummaline kombinatsioon vaimukusest ning ehteestlaslikust alaväärsuskompleksist. Peamine mis siin silma hakkab (varsti kohe harjub jälle ära) on inimestes kergesti diagnoositav post-traumaatiline stress (pidev kaitselolek/pingeseisund/tavapäraste situatsioonide tajumine ründena) ning enesekindluse/sisemise rahu puudumine, mis väljendub kaudses kiituse norimises (murdmaasuusatamise MK etapi korraldamine Otepääl mõttetute ilmaolude keskel, jätnud siis ära, oli vaja siis nii jubedalt punnitada, Alpides lund praegu küllalt), alko najal enese kõvemaks tegelaseks disainimses (tegelased lennukist võõrale maale lendamas), Ärapanija saates (püüd tõsta oma ego mudast kõvema maa peale irvitades pea kõige üle), mustades-pesemata (kõige täpsem väljend oleks siin venekeelne grjaznõie) tänavates ja nukras ilmas (mida küll keegi muuta ei saa).
Mõned päevad veel ja siis tundub reaalsus normina. Reaalsus saabub ruttu. Kuu aja pärast jälle suuskadele - Siis juba Haute-Savoie piirkonnas.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar