Väidetavalt hakkab Tallinna Vabaduse väljak anno 2009 nägema välja umbes selline nagu siin parempoolses veerus toodud. Sünnijärgse Tallinna kodanikuna vaatan ma seda pilti piisavalt vastuoluliste tunnetega: ühelt poolt on hea meel pealinna esindusväljaku korrastamise üle, aga teiselt poolt ei ole ma rahul antud väljaku "kunstilise kujundusega". Vabadussammas, millise püstitamine iseenesest on väärt mõte, oleks pärilt nagu olematult 1926. aasta eskiisilt (olematu autor olematu kolonelleitnant Ploompuu), väljaku enese planeeringu eskiis oleks nagu pärilt olematult 1978. aasta eskiisilt (hüpoteetiliseks autoriks Raine Karp).Mulle miskipärast meenub üks vana Loomingu Raamatukogu väljaanne, kus oli üks tore lugu ühe vene autori sulest. Lugu ise oli umbes selline, et kellelegi kanalisatsiooniinsenerile anti kohakaasluse alusel tellimus kuulsale botaanikule ausamba rajamiseks. Too insener aga ajas asjad sassi ja sai aru, et ta peab ausamba rajama ratsaväekindralile. Siis ta valaski pronkskuju, mis kujutas kindralit tagajalgadele tõusnud hobuse seljas mõõk ülestõstetud käes. Pärast asendas ta uute asjaolude ilmnemisel mõõga hiiglasliku malmpeediga.
Nüüd jääb ainult loota, et risti Vabadussamba otsas ei asendata hiiglasliku malmkartuliga. On ju kartul olnud pikka aega eesti rahva põhitoidus ja ka laulva revolutsiooni päevil lubati vabaduse nimel kasvõi kartulikoori süüa...Aga monumentaalkunstiga on kaasaegses Eestis igastahes kehvad lood. Veelgi vähem kui malmkartulit tahaksin ma postamendi otsas seismas näha Tauno Kangro ida-lääne vahelisele transiidiärile pühendunud Kalevipoega. Ma ei oska midagi head sinna postamendi otsa soovitada, selleks on ju härrased monumentaalkunstnikud olemas, aga tundub, et kohase vabaduse kujundi väljamõtlemine ning metalli valamine käib neil selgelt üle jõu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar