Juhtimisnõu - vana kool ja uus kool

Mõnda aega peale ülikooli lõpetamist töötasin ühes n.ö nõukaaegse pärandiga firmas. Olin hirmus noor ja heleroheline, aga ametinimetus ja -vastutus olid "kõvad". Mäletan selgelt oma kabinetti - see oli ehtsas nõukaaja direktori stiilis kabinet, nii umbes 70 ruutmeetrit suur ja eheda sisustusega. Suur täispuidust laud, konditsioneer, mis oleks oma võimsuselt olnud võimeline ilmselt liha külmutama, pikk nõupidamistelaud koos tuhatoosidega ja vaipkattega põrand. Peadirektori kabinet oli umbes 200 ruutmeetrit suur ja samuti ajastutruu siustusega. Firma ise oli idaturu äralangemise järel sisuliselt kokku kukkunud, maksuvõlad tolleaegses kontekstis röögatud. Eks ma siis saneerisin firma bilanssi, müüsin varasid ja lõpuks polnud maksuvõlgasid enam ollagi. Muideks - firma tootmiskompleksi õnarustes peitus ajastule omaselt 7 eri suuruse ja viimistlustasemega sauna. Neist üks oli endise peadirektori "salasaun" koos päris korraliku basseini ja kõige juurdekuuluvaga. Nagu te kõik aru saate, polnud endine peadirektor eriline puritaan :)

Need vana kooli direktorid, nii 60. eluaastates mehed olid omaette huvitavad produktid. Sellised kõva hääle ja enesekindla sammuga mehed, kelle iseloomus oli paras ports pujäänlust. Endine peadirektor oli endise finantsdirektori omal ajal puhtalt selle pärast lahti lasknud, et see oli parkinud oma halli "Volga" peadirektori halli "Volga" parkimiskohale :) Ning nõuka-aegse tipp-tööstusjuhtide nomenklatuuri eluviisidest ja -standarditest sain ma jutuajamiste käigus ka päris hea ülevaate. Kui ikka NLKP usaldas ja tootmisplaani jatkuvalt ületati oli elustandard võrreldes "töörahvaga" justkui teisest maailmast. Turismireisid "arenenud kapitalistlikesse riikidesse" ja ka "arengumaadesse" olid täiesti olemas - huvitav oli kuulata muljeid Brasiilia, Malaisia või siis Prantsusmaa reiside kohta. Endine peadirektor ise vahetas oma "Volga" iga 15 000 kilomeetri järel uue vastu (sest siis hakkas "Volgadel" summuti plärisema, miski konstruktsiooniviga) ning ka puhvet oli head-paremat täis. Vana kooli direktoritest on meelde jäänud see, et need olid tõsised teatraalid (saada või teatrilavale), omandisuhe oli nende jaoks hämar mõiste nagu NSVLis omane. Paindumatust oli palju, kuid hämmastaval kombel oli neile omane ka paras ports inimlikkust. Inimesi oskasid nad juhtida küll, äri juhtimisega muutunud oludes olid asjad keerulisemad, see võttis rohkem aega. Taust oli hoopis teine -.

Huvitav on võrrelda seda nn. vana generatsiooni kooli uue, praegu pealekasvava põlvkonna omaga. Haridustase ja spetsialisti oskused on neil vanast generatsioonist peajagu üle. Aga märksa erinev on pealekasvava põlvkonna suhe oma kolleegidesse ja ümbritsevatesse tervikuna. Eriti hull on lugu nende inimestega, kes on kehvadest oludest silmad krõllis tõtanud karjääri tegema. Siis kõlbab kolleegi kõri väga hästi toiduks ja tema õlad kõrgemale trügimiseks.

Ühte julgen ma küll soovitada - vaadake oma potentsiaalsete juhtikandidaatide lastetuba, üritage sellest aimu saada. Kui see keskkond on olnud liiga materiaalsust väärtustav või siis liiga lihtne, siis on ohumärk üleval. Riskid ei pruugi küll realiseeruda, kuid võivad õhus olla siiski.

Antud jutuke on lihtsalt ühe mõtiskluse tagajärg, kus ma analüüsisin isiklikku kogemust erinevatest töökohtadest minevikus -.