Tootearendus, olümpiamängud ja jalgpalli EM

Kolm piisavalt erinevat teemat. Riigi e-teenuste arenduse seisukohalt on viimasel ajal meedias sõna võetud. Samas on kurb vaadata firmasid (eelkõige telekomid, pangad), kes kunagi oma teenuseid ja tooteid Eestis jõudsalt arendasid, nüüd aga letargiaunes lebavad. Riigiga suht sarnane asi muide. Ja põhjus on siis ainult üks - edukas teenuste- ja tootearendus saab toimuda ainult keskkonnas, mis väärtustab riskide võtmist. Mitte niivõrd rahaliste riskide võtmist, kuivõrd organisatsioonisiseste sotsiaalsete ja otsustusriskide võtmist. Anno 2008 ei kohta Eesti riigi asutustes ja tema suuremate residentide hulgas enam naljalt väljendit "ok, ma võtan vastutuse ja ajan asja korda". Vastutust pigem peljatakse ja üritatakse seda ajada igasugu komiteede, ülemuste, kooskõlastajate ja kelle jumal veel teab kaela. See kõik on loomulik protsess, see on osa euroopalikust tegutsemisviisist - individuaalsed riskid kollektiivius on out. See on miskite perifeersete väikefirmade rada, aga "korralikud kompaniid" nii ei tee. Seal on kasumiihalus ja kooskõlastus ja tööpinge ning töörahu. Ja tubeateater ning hierarhia. Poliitika, protsess ja käsk.

Olümpiamängudest niipalju, et mulle turgatas pähe - mida totalitaarsem on riik, seda tähtsamad on tema jaoks olümpiamängud. Olümpiamängud võimaldavad lõigata välispoliitilist profiiti ja saada ka sisepoliitilist kasu. Ise mäletan ähmaselt 80. aasta Moskva mänge, Vigrisid, miskit olümpiaregatti, müügile ilmunud defitsiitset kaupa ja muud sarnast - ikkagi olümpiamängud, väga tähtsad asjad olid, meedia aina kajas sellest. Ühed mängisid lauatennist, teised tegid vettehüppeid, kolmandad tagusid samal ajal maahokit ja neljandad mängisid veepalli. Suur "spordipidu" üle mille hõllendusid totalitarismi triumf ning sportlaste higi ja peer. Berliinis 36. aastal oli ka nii ja küllap on nii ka tänavu Pekingis. Vabas maailmas on olümpiamängud üks inimeste valik paljudest, kes tahab see vaatab ning organisaatorid peavad silmas eelkõige turismiarendust, maa promo ja teenitavat cashi. Kui keegi heidab selle nimel oda, tore ju.

Jalgpalli EM on enese silmis märksa suurem sündmus kui Pekingi olümpiamängud. Kaasahaaravam on teine kuidagi, noh. Ei ole nii nagu olümpiamängidel, et kõik võistlejad ja meeskonnad teevad kõikvõimalikku kujuteldavat sporti ühel ajal ja siis oleks nagu asi selge ja tore. Ei ole ju. Aga jalgpalli EM on märksa struktureeritum, eesmärgipärasem, mängulisem (ja-jah) ning mõistlikumatel aegadel asi. Pekingi olümpiamängud aga - kohati lehkav poliitika ja mittedemokraatia promo maailmale. Ja väga tähtis on kui palju miski mittedemokraatlik riik medaleid saab, siis on võimalik oma rahvale öelda, et vaat kui kõvad me ikka oleme, mis siis, et arstiabi vilets ja elekter loomaaias.