töö nüristavast toimest inimesele

Marksistliku käsitluse kohaselt tegi töö ahvist inimese. Darvinistliku käsitluse kohaselt said nendest ahvidest inimesed kes olid kõige kohanemisvõimalisemad. Milline on siinkohal 21. sajandi alguse Eesti ja ehk ka enamuse arenenud maade doktriin?

Mina usun, et teatud hulgast alates ning teatud tingimustel töö nüristab inimest. 8-17 ,E-R, ülikooli lõpetamisest kontoris/tehases/objektil pensionini paketti võib ehk vaevalt kirgastavaks kogemuseks lugeda. Mida inimene õpib selle töise ajaga? Eelkõige õpib ta optimeerimist, et kuidas piiratud ressursside tingimustes nimetatud pakett n.ö enesele suukohasemaks korraldada. Kes siis sööb töölissööklas ning kes rannalinna restoraanis äripartneritega lõunat. Põhimõtteliselt on tegemist ikkagi ühe ja sama pensionitootega, kas siis lisadega või ilma. Töösuhte füüsiliseks isikuks olev pool optimeerib ning juriidiliseks isikuks olev pool maksimeerib. Mis muidugimõista ei kehti juhul kui nimetatud juriidiliseks isikuks on Riiklik Kaunvilja Amet, Millegi Arendamise Siht Asutus või siis Elu Teater. Siis on lihtsalt raha vähem ja aega ning intriige rohkem.

Ütlete, et väljaöeldu mõjub kuidagi kohatult kohalikult? Kuidas soovite. Samas - millal te viimati lugesite nii palju raamatuid kuipalju tahes ja millal tahes? Äkki väike ad hoc kultuurireis Austraalia aborigeenide juurde? Või siis Eesti aprillikuust-koerajunnisulamisekuust meeldiv eemalviibimine kuskil Brasiilias? Äkki õpiks saksa keelt nüüd ja kohe? Väike purjetamine Ahvenamaal ja mõned mobiili- või satelliidikõned palgalistele manageridele 2007. aasta juulikuus ?

19. sajandi alguse Balti aadlike lapsed oskasid reeglina lugeda 4 aastaselt ning last kes ei osanud 5 aastaselt lugeda peeti arengus väga mahajäänuks. Siis tulid prantsuse guverandid ja koduõpetajad ja ladina keele õpe ja kreeka keele õpe ja mis veel. Maarahvas, teadagi, pühendus täiega tööle. Ei olnud eluasemelaene, kuid see-eest oli pärisorjus. Alles talude päriseksostmisega saadi niipalju raha, et ühele pojale talu ja teisele haridus. Vaimu harimine eeldas ikkagi inimese tööst vabas olemist või tööst vabaks ostmist.

Praegune ühiskond ei saa endiselt läbi ilma reaalset tööd tegevate inimeste massita. Keegi peab torusid paigaldama, programmeerima, müüki juhtima, ostusid korraldama, lapsi õpetama, lund lükkama, vange valvama, iluaedasid kujundama. Kokkuvõttes optimeerima oma tegevusi ehk mõõduka vorsti oma saiale peale venitama. Ning privileeg mõtelda on nagu vana-kreekaski ainult majanduslikult sõltumatutel indiviididel kel aega küllaga. Igaljuhul kuskil on see piir mille ületamise järel töö nüristab inimest. Ilmselt kas vastupidi, kuid see on juba hoopis teine lugu.