Seda stiili on juba rakendatud
kuid mis siis
nii saavad mõtted ja tunded vahetult kirja
nii nagu nad on
on juulikuu keskpaik
kõik on unne suikunud
suvine letargia
on soe
ja vihmane
muru kasvab nagu loom
igal pool kuhu satun niidan ma muru
nagu mingi elukutseline muruniitja
sest kohti kus muru niita
on ehk liigagi palju
siin maarjamaal
ja siis ma imestan
ja räägin läbi
ja kohtun
ja näitan oma parimat külge
ja ehk mitte kõige seda tolereeritavamat ka
sest eestlane on kade
ja pärisorjuse pale
on ajaloos talle nii lähedal
põhimõtteliselt on nii
et laske olla mul mina ise
täpselt selline nagu olen
ja olge tolerantsemad
ja get me my money
ja siin on kõik okei
kuid nii ei saa
sest eestlane on kade kompleksides
kipsmaja orjaja
võõraste ****imeja
enese upitaja
see kõik on pärisorjuse pale
ta ei saa muidu
kui kuskilt kurat teab kust kapa kohilast
siia tallinna linna tulnuna
raha teenides toore jõuga nagu ütleb üks laulusalm
las ma ütlen teile - ka vaimses plaanis saab raha teenida toore jõuga
ilma musklirammu kulutamata
mida tihti ei olegi
on ta kade nende peale
kes raha ei pea teenima toore jõuga
vaid kergemalt hakkama saab
aga neid ta ei salli
mis iganes jupijumal siin seal võõrkapitali majas
sest ta väärtushinangud nii erinevad
kipsmaja kardulas edev automobiil ja tõsine ilme
ta tahab näha vaid omasuguseid ja
teisi ta ei salli
sest nemad ei ole pidanud
vaeva nägema
**** ja see vaev kui pea ei lõika ega suhelda ei oska
ehk õppimisvõime puudub
aga nad on kadedad
sestap pidage meeles
et nende keskel ärge liiga avameelselt rääkige oma väärtushinnangutest
tehtud reisidest ja sellest mida sööte
ja oma lastest ning kuidas neid kasvatate
ja oma sõpradest keda hindate
ja sellest et
oskate lugeda veinikaarti itaalia või prantsuskeelset menüüd
ja seda
et teile ei maitse kartul
juba lapsepõlvest peale
ning teid huvitavad inimesed ühiskond ajalugu mis iganes
palju rohkem kui miski LCD telekas või edev auto
või kipsmaja põllu peal
see ei ole väärtus vaid kohati elumugavus
ja ei tasu neile öelda et esimese A4 ostsin uuest peast juba 97. aastal
ja see on normaalne elustandard
ei midagi muud
tavaline elu
eesti on muutunud filiaaliks
ametnikuhinge paradiisiks
kus otsuseid ei tehta
lubadused on suusoojaks
orjaveri
kuskil on öeldud et dzentelmen ütleb alati oma tõelise arvamuse välja
sest ta suudab seda alati kaitsta
meil domileerivad lakeid
ja ära kutsu neid kunagi enesele külla
sest siis nad on kadedad
ja on kompleksides
et miks nii
ja ära sa räägi enesele oma hobidest
sest mäesuusatamine on ikkagi nagu natukene keelatud ala
kallis või nii
kust ta raha saab äkki maksame liiga palju
türa see sinu asi on
ja nii ma kohtungi inimestega
ja imestan nagu ikka
et lubadusi võetakse ja antakse
ja tegelikult on see siin tava
ja oled õnnega koos
kui vaimse pärisorja ära tunned
ja midagi ei ole ega tulegi
omaette teema on eestis inimeste personali juhtimine
ja personalitädid
värbamis-vallandamisjuhid
kuulekad käsutäitjad
kes oma ala tunnevad
neile on käsk palgata uusi pärisorju
usinus tõsidus ja oskamatus kõrvale vaadata on au sees
vaat see on kaader
sihikindel ohutu ja loll
produkti toodab hästi ei mõtle
sellist hankima peab
võimalikult odavalt
kunagi ütles üks personalitädi
et see ei ole kalliste brändide virma
andis mõista et palka ei maksta või nii
ma siis ei hakanud küsima ka
et kas sandi pintsakut ikka edasi kanda võib
ja üks teine personalitädi küsis nii 10 korda
et mis palka ma ikka saada tahan
ütle number aina painas ta
ega see millekski ei kohusta
pärast võime ikka teha kõrgema pakkumise
narr
ka sina personalitädi oled oma töökoha pakkumisega
turul
ja kui sa ei suuda hinnaorientiire anda
ja tahad ülemuse ees kannused teenida
et ma näe maksin sellele mardile või antsule
viis või kümme tonni vähem kui eelarvestatud
siis hõõru oma tussut edasi läbi seeliku vastu tooli
ja vingu edasi
et häid töötjajaid ei ole kuskilt enam võtta
vaata kus 98. aastal olid lood
kaadrid seisid järjekorras
vali millist tahad
nüüd näha saab ja nähtud on virmasid erinevaid
ruulib ametnikuhing
tegelikult anno 2008 on nii
et töösuhet ei ole
see on illusioon
selleks et lollid elamuasemelaenu võtaksid ja niutsudes produkti toodaksid
ja teistsugused peavad väga mõtlema
mida kus ja kuidas toimetada
aga samas on soe ja vihmane suvi
ja saab tennist mängida ja rattaga sõita kui vaja
täna toksisin 3 tundi palli
ja oli tore
ja pärast sõin pastat kukeseenekastmega
ja jõin punast veini
ning kõik tundub taas ok
kunagi nii märtsikuus
sai ühe inimesega Pegasuses lõunat söödud
siis mainisin nagu muuseas
et tööl nagu keerulisevõitu on
inimene naeratas sõbralikult ja küsis
natuke irooniliselt
et kas jälle töörahvaga probleemid
sinivereline nagu sa oled
iroonia oli omal kohal
ja kohas ja ajas ja ruumis
nii ongi
et laske mul olla mina ise
ja olge tolerantsemad
ja get me my money
nii saabki olema
sest sellise valiku kasuks ma otsustan
kui otsustamise aeg käes on
peale seda vihma ja südasuve
ja tõesõna
kui nad on kadedad ja kompleksides
ja söövad kartulit ja elavad kipsmajades
ja tunnevad sinu vastu huvi et kes sa selline oled
siis saatkem nad kõik ******
ja seda nii viisakalt ja infot andmata
et nad ei saa arugi
see ei ole minu jaoks
ma tean mis on
ja makse mulle minu raha
saan hakkama
ei huvita
mängige ise oma tubateatrit ilma minuta
ja saage sellest pärisorjuse taagast ükskord vabaks
aga sellest saavad vabaks ehk lapsed
ei see rahvas
kes raha teenib toore jõuga
ilma musklirammu jõuta
Nii on
on südavsuvi eestimaal
aega ei kiiret
otsi omasuguseid
või neid kes tolereerivad
ja sügisel
on aeg taas ennast pühenduda
eneseteostusele ja ka raha teenimisele
kuid siin peab olema valiv
on südasuvi eestimaal
kolmapäev, 16. juuli 2008
esmaspäev, 9. juuni 2008
Tootearendus, olümpiamängud ja jalgpalli EM
Kolm piisavalt erinevat teemat. Riigi e-teenuste arenduse seisukohalt on viimasel ajal meedias sõna võetud. Samas on kurb vaadata firmasid (eelkõige telekomid, pangad), kes kunagi oma teenuseid ja tooteid Eestis jõudsalt arendasid, nüüd aga letargiaunes lebavad. Riigiga suht sarnane asi muide. Ja põhjus on siis ainult üks - edukas teenuste- ja tootearendus saab toimuda ainult keskkonnas, mis väärtustab riskide võtmist. Mitte niivõrd rahaliste riskide võtmist, kuivõrd organisatsioonisiseste sotsiaalsete ja otsustusriskide võtmist. Anno 2008 ei kohta Eesti riigi asutustes ja tema suuremate residentide hulgas enam naljalt väljendit "ok, ma võtan vastutuse ja ajan asja korda". Vastutust pigem peljatakse ja üritatakse seda ajada igasugu komiteede, ülemuste, kooskõlastajate ja kelle jumal veel teab kaela. See kõik on loomulik protsess, see on osa euroopalikust tegutsemisviisist - individuaalsed riskid kollektiivius on out. See on miskite perifeersete väikefirmade rada, aga "korralikud kompaniid" nii ei tee. Seal on kasumiihalus ja kooskõlastus ja tööpinge ning töörahu. Ja tubeateater ning hierarhia. Poliitika, protsess ja käsk.
Olümpiamängudest niipalju, et mulle turgatas pähe - mida totalitaarsem on riik, seda tähtsamad on tema jaoks olümpiamängud. Olümpiamängud võimaldavad lõigata välispoliitilist profiiti ja saada ka sisepoliitilist kasu. Ise mäletan ähmaselt 80. aasta Moskva mänge, Vigrisid, miskit olümpiaregatti, müügile ilmunud defitsiitset kaupa ja muud sarnast - ikkagi olümpiamängud, väga tähtsad asjad olid, meedia aina kajas sellest. Ühed mängisid lauatennist, teised tegid vettehüppeid, kolmandad tagusid samal ajal maahokit ja neljandad mängisid veepalli. Suur "spordipidu" üle mille hõllendusid totalitarismi triumf ning sportlaste higi ja peer. Berliinis 36. aastal oli ka nii ja küllap on nii ka tänavu Pekingis. Vabas maailmas on olümpiamängud üks inimeste valik paljudest, kes tahab see vaatab ning organisaatorid peavad silmas eelkõige turismiarendust, maa promo ja teenitavat cashi. Kui keegi heidab selle nimel oda, tore ju.
Jalgpalli EM on enese silmis märksa suurem sündmus kui Pekingi olümpiamängud. Kaasahaaravam on teine kuidagi, noh. Ei ole nii nagu olümpiamängidel, et kõik võistlejad ja meeskonnad teevad kõikvõimalikku kujuteldavat sporti ühel ajal ja siis oleks nagu asi selge ja tore. Ei ole ju. Aga jalgpalli EM on märksa struktureeritum, eesmärgipärasem, mängulisem (ja-jah) ning mõistlikumatel aegadel asi. Pekingi olümpiamängud aga - kohati lehkav poliitika ja mittedemokraatia promo maailmale. Ja väga tähtis on kui palju miski mittedemokraatlik riik medaleid saab, siis on võimalik oma rahvale öelda, et vaat kui kõvad me ikka oleme, mis siis, et arstiabi vilets ja elekter loomaaias.
Olümpiamängudest niipalju, et mulle turgatas pähe - mida totalitaarsem on riik, seda tähtsamad on tema jaoks olümpiamängud. Olümpiamängud võimaldavad lõigata välispoliitilist profiiti ja saada ka sisepoliitilist kasu. Ise mäletan ähmaselt 80. aasta Moskva mänge, Vigrisid, miskit olümpiaregatti, müügile ilmunud defitsiitset kaupa ja muud sarnast - ikkagi olümpiamängud, väga tähtsad asjad olid, meedia aina kajas sellest. Ühed mängisid lauatennist, teised tegid vettehüppeid, kolmandad tagusid samal ajal maahokit ja neljandad mängisid veepalli. Suur "spordipidu" üle mille hõllendusid totalitarismi triumf ning sportlaste higi ja peer. Berliinis 36. aastal oli ka nii ja küllap on nii ka tänavu Pekingis. Vabas maailmas on olümpiamängud üks inimeste valik paljudest, kes tahab see vaatab ning organisaatorid peavad silmas eelkõige turismiarendust, maa promo ja teenitavat cashi. Kui keegi heidab selle nimel oda, tore ju.
Jalgpalli EM on enese silmis märksa suurem sündmus kui Pekingi olümpiamängud. Kaasahaaravam on teine kuidagi, noh. Ei ole nii nagu olümpiamängidel, et kõik võistlejad ja meeskonnad teevad kõikvõimalikku kujuteldavat sporti ühel ajal ja siis oleks nagu asi selge ja tore. Ei ole ju. Aga jalgpalli EM on märksa struktureeritum, eesmärgipärasem, mängulisem (ja-jah) ning mõistlikumatel aegadel asi. Pekingi olümpiamängud aga - kohati lehkav poliitika ja mittedemokraatia promo maailmale. Ja väga tähtis on kui palju miski mittedemokraatlik riik medaleid saab, siis on võimalik oma rahvale öelda, et vaat kui kõvad me ikka oleme, mis siis, et arstiabi vilets ja elekter loomaaias.
esmaspäev, 2. juuni 2008
Ei taha produkti toota
Elu-olu oma (mitte)töises reaalsuses on üllatavalt mõnus, tegelen siin ühtede tasustatavate asjadega ja aega aega nautida on samas küllalt. Suvi on kohale saabunud ja mul pole mingit tahtmist suveajal kuskil huugava, ent sellegi poolest ruume halvasti jahutava konditsioneeriga kontoris produkti toota. Sihiks on võetud, et ennem 15. augustit ei asu ma kuhugile tööle, vaid teen endale ühe korraliku ja pika sportliku suvepuhkuse välja. Kuna on olnud aega nii puhata kui ka metsajoosta ja tennist mängida, siis füüsiline vorm on tõusnud päris kõrgele. Kaks ja veerand tundi tenniseväljakul palli mängida ei väsitagi eriti ja viimane 8 km jooksu aeg (nn. suur Pirita ring) oli 45 minutit, mis enese puhul on ikka väga hea aeg. Suvilas on krunt ka päris korda saanud, värvisin seal miskeid puitpindu ka eelmisel nädalal veel.
Praegu puudub absoluutselt igasugune igatsus töise keskkonna järele, mis sisaldab tähtaegu, tihti kipsist seinu, EBITDA marginit, turuosa, laptoppe, kontoritöötajaid nii elamuasemelaenuga kui ka elamuasemelaenuta, konstantset "5 krooni on puudu" suhtumist pilvede piirilt ning "rahvaste vastutuspalli" mänge (lihtmängijatel 1 elu, kaptenitel mõnikord 2) ja muud sellist tubateatrit. Augustikuu teises pooles võiks töises mõttes asjalikumaks muutuda, aga sinna on veel aega küll-küll. Tõtt-öelda ei olegi ma nii pikalt puhanud viimased 15 aastat ma pakun. Aega on küll, mitte ei ole puudu. See on tore!
Praegu puudub absoluutselt igasugune igatsus töise keskkonna järele, mis sisaldab tähtaegu, tihti kipsist seinu, EBITDA marginit, turuosa, laptoppe, kontoritöötajaid nii elamuasemelaenuga kui ka elamuasemelaenuta, konstantset "5 krooni on puudu" suhtumist pilvede piirilt ning "rahvaste vastutuspalli" mänge (lihtmängijatel 1 elu, kaptenitel mõnikord 2) ja muud sellist tubateatrit. Augustikuu teises pooles võiks töises mõttes asjalikumaks muutuda, aga sinna on veel aega küll-küll. Tõtt-öelda ei olegi ma nii pikalt puhanud viimased 15 aastat ma pakun. Aega on küll, mitte ei ole puudu. See on tore!
neljapäev, 8. mai 2008
Andke mu läpakas tagasi, tahan produkti toota :)
Ei, ei ole läpakat tagasi vaja ja produkti ei taha ka enam toota, konkreetses rakukeses muidugi. Asi on ametlikult lõpetatud, kolleegid, koostööpartnerid ja kliendid viisakalt informeritud. Et bla bla, uued väljakutsed (112) ja nii edasi. Social network on veel informeerimata, kuid sellega hakkan tasapisi ka pihta.
Ei no tore, tore tahaks hüüda ja käed taeva poole tõsta. Oleks raha, sõidaks maailma lõppu, kuid sealt puudub finantsiline jaks tagasi jõuda. Täpsemini leidub finantsiline jaks ka tagasi jõuda, kuid siis peaks suvel vist hapuoblikuaid korjama ja talunikele hooajatöödes abiks olema. Mis kokkuvõttes ei ole jätkusuutlik perspektiiv. Kas te seda reklaami telekast veel mäletate, kus ühte kontorisse kargas sisse ülemus, püherdas seal ringi ja karjus, et "kas te sööte seda paberit või?!" Vaat see ongi keskmise Eesti ettevõtte kultuur. Ja töötajad tõmbavad pea õlgade vahele ja klõbistavad klahve märksa kiiremini. Praegu on asjal kaks täiesti vastandlikku poolt - ühelt poolt on asi täiesti perses, kuid teiselt poolt läheneb suvi.
Aeg on vaja maha võtta, ent ometi aktiivselt ära sisustada. Suhelda on vaja ja tegelikult oleks vaja ka lühiajaliste projektide kaupa produkti toota. Mida vanemaks ma saan, seda enam tundub, et nagu omal käel oleks vaja rohkem opereerida. Mis muidugimõista komplitseeritum on, kuna produkt ebastabiilsem on. Samas deja vu efekti ei taha mitte näha, aga kurat, rohtu selle vastu ei ole naljalt võtta! Ei ole miskit garantiid, et sa ei satu mõne Poskrebõshini alla tööle, kes tegelikult on Maale salaja kosmosest sisse imbunud humanoid. Tegelikkus on see, et kaadrid otsustavad kõik, sestap tuleb inimeste tausta ja olemust ennem "jah" sõna piisavalt uurida.
Andke mu läpakas tagasi, tahan produkti toota :) Tegelikult mul on kaks läpakat käeulatuses, nii et produkti saab vajadusel toota küll. Päris nii hulluks õnneks ei saa minna, et taara avita. Ja see on ka hea, et selles rõvedas päikese poole suunatud individuaalkipskambris suvel toimetama ei pea - vaat see oli küll kõige jäledam füüsiline töökoht, kus ma kunagi produkti tootnud olen. Ei, asjad saavad ainult paremaks minna!
Ei no tore, tore tahaks hüüda ja käed taeva poole tõsta. Oleks raha, sõidaks maailma lõppu, kuid sealt puudub finantsiline jaks tagasi jõuda. Täpsemini leidub finantsiline jaks ka tagasi jõuda, kuid siis peaks suvel vist hapuoblikuaid korjama ja talunikele hooajatöödes abiks olema. Mis kokkuvõttes ei ole jätkusuutlik perspektiiv. Kas te seda reklaami telekast veel mäletate, kus ühte kontorisse kargas sisse ülemus, püherdas seal ringi ja karjus, et "kas te sööte seda paberit või?!" Vaat see ongi keskmise Eesti ettevõtte kultuur. Ja töötajad tõmbavad pea õlgade vahele ja klõbistavad klahve märksa kiiremini. Praegu on asjal kaks täiesti vastandlikku poolt - ühelt poolt on asi täiesti perses, kuid teiselt poolt läheneb suvi.
Aeg on vaja maha võtta, ent ometi aktiivselt ära sisustada. Suhelda on vaja ja tegelikult oleks vaja ka lühiajaliste projektide kaupa produkti toota. Mida vanemaks ma saan, seda enam tundub, et nagu omal käel oleks vaja rohkem opereerida. Mis muidugimõista komplitseeritum on, kuna produkt ebastabiilsem on. Samas deja vu efekti ei taha mitte näha, aga kurat, rohtu selle vastu ei ole naljalt võtta! Ei ole miskit garantiid, et sa ei satu mõne Poskrebõshini alla tööle, kes tegelikult on Maale salaja kosmosest sisse imbunud humanoid. Tegelikkus on see, et kaadrid otsustavad kõik, sestap tuleb inimeste tausta ja olemust ennem "jah" sõna piisavalt uurida.
Andke mu läpakas tagasi, tahan produkti toota :) Tegelikult mul on kaks läpakat käeulatuses, nii et produkti saab vajadusel toota küll. Päris nii hulluks õnneks ei saa minna, et taara avita. Ja see on ka hea, et selles rõvedas päikese poole suunatud individuaalkipskambris suvel toimetama ei pea - vaat see oli küll kõige jäledam füüsiline töökoht, kus ma kunagi produkti tootnud olen. Ei, asjad saavad ainult paremaks minna!
kolmapäev, 7. mai 2008
Karmid ajad
Kui ma paneksin praegu tegelikkuses töö juures toimuva loo kirja mõjuks see ehk lausa uskumatult. Olen sattunud oma ülemuse poolt sellise pimeda viha ja töise ahistamise alla, et olukord vajab väga selget klaarimist. Mulle näiteks ei meeldi kui mind sunnitakse rämedalt kirutama alla paberile, mis ei ole minu huvides (ei mingit allkirja minu poolt sellises kontekstis - elementaarne) ning seejärel võetakse peaaegu jõuga ära minu töövahendiks olev läptop (katsu hullu takistada, pärast arutatakse, et härrased managerid käsikähmlesid kontoris, mis on juba dilbertist kraad kõvem koomiks). Peale selle keelatakse kontorisse ilma ülemusele helistamata tulla. Kusjuures - äsja olen ma näidanud parimat võimalikku töötulemust, mida üldse on reaalsuses võimalik tahta!
Emotsionaalselt ebaküpsed nooremapoolsed nolgid saavad tihti hakkama ülimalt tõsiste juhtimisvigadega. Emotsioonide kütkes ei hooli nad ei juriidikast ega firma reeglitest ning lõpuks põrkub see neile elupeeglist tagasi. Sügavalt autokraatlik iseloom kombineerituna pilvedesse tõusnud enesehinnanguga on ohtlik kokteil sellele inimesele endale. Avang on tema poolt tehtud juba taktikaliselt nii valesti kui võimalik. Muidugimõista võime jõuda ka ratsionaalsele kokkuleppele, see oleks mõlema poole huvides. Aga ma tõesti ei tea kas teine pool omab selleks piisavat küpsust, et oma vead alla neelata ja mitmel viisil kompenseerida. Seniks aga toimub eriskumaline võitlus kus üks kodanik ajab teist kodanikku pimedas toas vihaselt taga, aga teine kodanik võib ühtaegu seal toas kas olla või mitte olla, vastu astuda või mitte vastu astuda - nii nagu taktikaliselt kasulikum on. Lõpuks võidab ikka kogenum ja ennast paremini kontrolliv osapool. Kusjuures võita polegi alati vaja, mõistlikud inimesed saavutavad edu ka läbi oskulike kompromisside. Elu nagu tragikomöödia.
Emotsionaalselt ebaküpsed nooremapoolsed nolgid saavad tihti hakkama ülimalt tõsiste juhtimisvigadega. Emotsioonide kütkes ei hooli nad ei juriidikast ega firma reeglitest ning lõpuks põrkub see neile elupeeglist tagasi. Sügavalt autokraatlik iseloom kombineerituna pilvedesse tõusnud enesehinnanguga on ohtlik kokteil sellele inimesele endale. Avang on tema poolt tehtud juba taktikaliselt nii valesti kui võimalik. Muidugimõista võime jõuda ka ratsionaalsele kokkuleppele, see oleks mõlema poole huvides. Aga ma tõesti ei tea kas teine pool omab selleks piisavat küpsust, et oma vead alla neelata ja mitmel viisil kompenseerida. Seniks aga toimub eriskumaline võitlus kus üks kodanik ajab teist kodanikku pimedas toas vihaselt taga, aga teine kodanik võib ühtaegu seal toas kas olla või mitte olla, vastu astuda või mitte vastu astuda - nii nagu taktikaliselt kasulikum on. Lõpuks võidab ikka kogenum ja ennast paremini kontrolliv osapool. Kusjuures võita polegi alati vaja, mõistlikud inimesed saavutavad edu ka läbi oskulike kompromisside. Elu nagu tragikomöödia.
esmaspäev, 21. aprill 2008
Kontoritüpaaze
Alltoodud tüpaazidele vastavaid kodanikke võib leida erinevatest Eesti Riigi kontoritest (või siis ka tehastest, põldudelt...) :
1. tüpaaz - Domineeriv Isane (ka alfaisane). Tavaliselt juht. Vanust vähemalt 45 aastat. Kõva kandva häälega isik, kelle hääle kandvust kadestaks isegi Georg Ots. Reeglina heas toitumuses. Kõigepealt siseneb kontorisse tema hääl, siis tema esikülg ja lõpuks Domineeriv Isane ise. Kui ta on kontoris (tehases, põllul...) tunnetavad tema olemasolu kõik isegi siis kui ta on vait. Direktor Ploomi austavad ja kardavad kõik tema alluvad.
2. tüpaaz - Hull Hiir. Naisterahvas, vanust 25...40. Tal puuduvad mees ja lapsed, sestap pühendab ta 120% oma energiast tööle ja eeldab, et seda teevad ka kõik teised. Selle nõudmise juures on ta printsipiaalne. Tulistab välja 20 minutiga 7 erinevat e-maili ja organiseerib korraga 4 asja. Ta on korraga nii Tallinnas, Riias kui Leego järvemuusika kontserdil. Hullult aktiivne inimene. Tema hullus katkeb kui noaga lõigatud peale seda kui ta on leidnud mehe ja saanud lapse. Peale seda ta normaliseerub.
3. tüpaaz - Analüütiline Kobras. Reeglina meesterahvas. Vanust kui palju vaja. Ta suhtleb arvutiga ja pilgutab silmi harvemini kui LCD ekraan. Kui ta töötab liiguvad ainult tema näpud. Tal on ka omad hobid, millest keegi teine midagi ei tea. Ta on kontorile vajalik isik, seetõttu jätkab ta oma rollis kuni pensionile minekuni.
4. tüpaaz - BeetaN (ka beetaemane). Naisterahvas. Tavaliselt spetsialist. Temale on delegeeritud kõik kõige rutiinsemad tööd. Vanust palju vaja. Tal on perekond ja on aru saada, et tööd teeb ta sellepärast, et teenida raha. Ta läheb täpselt kell 17.00 koju, et õigel ajal jälle platsis olla. Aeg-ajalt ahistavad teda Hull Hiir ja AlfaN. Siis on tal stress.
5. tüpaaz - AlfaN (ka alfaemane). Naisterahvas. Vanust 25-45. Kuulekalt käituv aktiivne juhtisik. Karjääri peal selgelt väljas. Tema vastutab talle vastutada antud tööde ja alluvate eest ihu ja hingega. Selle kõige nimel sehkendab, korraldab ja intrigeerib ta nii, kuidas jaksab. Väga heade kameeleonlike oskustega - ta on alluvate ees üks isik, ülemuste ees teine isik ja vabaõhuüritustel kolmas isik. Kõik see tekitab temas aeg-ajal stressi ning siis evakueerub ta nädalalõpuks mõnda spaasse.
6. tüpaaz - Dilplomaametnik (diplomaadi ja ametniku ristand). Meesterahvas. Vanust palju vaja. Reeglina resideerub riigiametis. Väldib vastutust nagu tuld, jätab alati kõik otsad lahti. Suhteleb kõigiga väga sõbralikult, alati küsib ka sinu arvamust. Kooskõlastab kõike ja kõigiga (eriti aga Domineeriva Isase ja AlfaNiga), arusaamatuste korral ohkab, teeb kurva ilme ja osutab näpuga kõrgema korruse poole. Keegi ei tea, mida ta tegelikult mõtleb.
Kunagi jatkan selle loeteluga.
1. tüpaaz - Domineeriv Isane (ka alfaisane). Tavaliselt juht. Vanust vähemalt 45 aastat. Kõva kandva häälega isik, kelle hääle kandvust kadestaks isegi Georg Ots. Reeglina heas toitumuses. Kõigepealt siseneb kontorisse tema hääl, siis tema esikülg ja lõpuks Domineeriv Isane ise. Kui ta on kontoris (tehases, põllul...) tunnetavad tema olemasolu kõik isegi siis kui ta on vait. Direktor Ploomi austavad ja kardavad kõik tema alluvad.
2. tüpaaz - Hull Hiir. Naisterahvas, vanust 25...40. Tal puuduvad mees ja lapsed, sestap pühendab ta 120% oma energiast tööle ja eeldab, et seda teevad ka kõik teised. Selle nõudmise juures on ta printsipiaalne. Tulistab välja 20 minutiga 7 erinevat e-maili ja organiseerib korraga 4 asja. Ta on korraga nii Tallinnas, Riias kui Leego järvemuusika kontserdil. Hullult aktiivne inimene. Tema hullus katkeb kui noaga lõigatud peale seda kui ta on leidnud mehe ja saanud lapse. Peale seda ta normaliseerub.
3. tüpaaz - Analüütiline Kobras. Reeglina meesterahvas. Vanust kui palju vaja. Ta suhtleb arvutiga ja pilgutab silmi harvemini kui LCD ekraan. Kui ta töötab liiguvad ainult tema näpud. Tal on ka omad hobid, millest keegi teine midagi ei tea. Ta on kontorile vajalik isik, seetõttu jätkab ta oma rollis kuni pensionile minekuni.
4. tüpaaz - BeetaN (ka beetaemane). Naisterahvas. Tavaliselt spetsialist. Temale on delegeeritud kõik kõige rutiinsemad tööd. Vanust palju vaja. Tal on perekond ja on aru saada, et tööd teeb ta sellepärast, et teenida raha. Ta läheb täpselt kell 17.00 koju, et õigel ajal jälle platsis olla. Aeg-ajalt ahistavad teda Hull Hiir ja AlfaN. Siis on tal stress.
5. tüpaaz - AlfaN (ka alfaemane). Naisterahvas. Vanust 25-45. Kuulekalt käituv aktiivne juhtisik. Karjääri peal selgelt väljas. Tema vastutab talle vastutada antud tööde ja alluvate eest ihu ja hingega. Selle kõige nimel sehkendab, korraldab ja intrigeerib ta nii, kuidas jaksab. Väga heade kameeleonlike oskustega - ta on alluvate ees üks isik, ülemuste ees teine isik ja vabaõhuüritustel kolmas isik. Kõik see tekitab temas aeg-ajal stressi ning siis evakueerub ta nädalalõpuks mõnda spaasse.
6. tüpaaz - Dilplomaametnik (diplomaadi ja ametniku ristand). Meesterahvas. Vanust palju vaja. Reeglina resideerub riigiametis. Väldib vastutust nagu tuld, jätab alati kõik otsad lahti. Suhteleb kõigiga väga sõbralikult, alati küsib ka sinu arvamust. Kooskõlastab kõike ja kõigiga (eriti aga Domineeriva Isase ja AlfaNiga), arusaamatuste korral ohkab, teeb kurva ilme ja osutab näpuga kõrgema korruse poole. Keegi ei tea, mida ta tegelikult mõtleb.
Kunagi jatkan selle loeteluga.
neljapäev, 17. aprill 2008
Klass ja Ekspressi koleartikkel
Mingi aeg tagasi kubises blogosfäär Ilmar Raagi filmi "Klassi" härdalt kiitvatest arvustustest. Et kus ikka on õige film ja tegelikkusele 102 % vastav. Mida see nüüd peaaegu ongi:
http://www.ekspress.ee/2008/04/17/eesti-uudised/2239-lapsed-matkisid-eesti-filmi-klass-ainetel-homovagistamist
Antud juhul olen arvamusel, et Ilmar Raagil lasub ülaltoodud loo ees päris reaalne (kuid mitte juriidiline) vastutus. "Klassi" aktiivne promokampaania koolides on vilja kandnud, film ongi suutnud leida endale matkijaid, probleem ühiskonnas ülaval nagu naksti. Kas tõesti "Klassi" autor kui meedia jõudu väga hästi tunnetav isik ning teismeliste mõjutatavust mõistev isik selliseid sündmusi ette prognoosida ei suutnud? Eeldas ta, et 100% tema filmi teismelistest vaatajatest oskavad eristada head kurjast ega ürita kurja rolli kasvõi põnevusest sisse astuda? Negatiivne eeskuju polegi nagu eeskuju või?! Oi, krt.. :(
Mõistmist, kuidas ühiskond toimib ning kuidas inimeste käitumist mõjutada vist igaüks õppida ei suuda. Kui ikka Issand Jumal pole mõistust andnud ei aita haridus ka - see teatavasti ei pidavat lolli rikkuma. Inimese käitumist mõjutab kõik see, mida ta kogeb...ja väga tihti teeb inimene kogetust oma valed järeldused.
Ja ärge palun järgmiseks miskit loomapiinamise filmi tehke ja seda koolides promoge - dr. Goebbelsi positiivseks antipoodiks saamiseks on ajusid kah vaja -.
http://www.ekspress.ee/2008/04/17/eesti-uudised/2239-lapsed-matkisid-eesti-filmi-klass-ainetel-homovagistamist
Antud juhul olen arvamusel, et Ilmar Raagil lasub ülaltoodud loo ees päris reaalne (kuid mitte juriidiline) vastutus. "Klassi" aktiivne promokampaania koolides on vilja kandnud, film ongi suutnud leida endale matkijaid, probleem ühiskonnas ülaval nagu naksti. Kas tõesti "Klassi" autor kui meedia jõudu väga hästi tunnetav isik ning teismeliste mõjutatavust mõistev isik selliseid sündmusi ette prognoosida ei suutnud? Eeldas ta, et 100% tema filmi teismelistest vaatajatest oskavad eristada head kurjast ega ürita kurja rolli kasvõi põnevusest sisse astuda? Negatiivne eeskuju polegi nagu eeskuju või?! Oi, krt.. :(
Mõistmist, kuidas ühiskond toimib ning kuidas inimeste käitumist mõjutada vist igaüks õppida ei suuda. Kui ikka Issand Jumal pole mõistust andnud ei aita haridus ka - see teatavasti ei pidavat lolli rikkuma. Inimese käitumist mõjutab kõik see, mida ta kogeb...ja väga tihti teeb inimene kogetust oma valed järeldused.
Ja ärge palun järgmiseks miskit loomapiinamise filmi tehke ja seda koolides promoge - dr. Goebbelsi positiivseks antipoodiks saamiseks on ajusid kah vaja -.
Tellimine:
Postitused (Atom)