Tõsiasi on, et rongiga Eestist mujale Euroopasse praktiliselt ei saa. Meil pole mõistlikku rongiühendust isegi Riiaga, rääkimata siis ühe päevaga läbitavast mugavast rongisõidust Tallinnast Berliini. Vulkaanilise tuha ajastul, millise pikkus on Euroopa tavevastes küll ette teadmata, tõuseb rongiühenduse puudumine Kesk-Euroopaga iseäranis päevakorrale.
Reisijatevedu raudteel on meil kui hädaorg. Tore oleks ju puhtast (jah, puhtast) Balti jaamast astuda mugavasse rongi ning pooleteistkümne tunni pärast Tartu vaksalis väljuda. Arvestades praegust Tallinn-Tartu bussigraafikult võiks tipptundidel vabalt panna Tallinn-Tartu-Tallinn rongid väljuma 45 minutiliste intervallidega. Et lähed Balti jaama ja kui aega pisut üle, siis teed väikese eine ja oledki vupsti rongis. Balti jaam, Ülemiste ja Tartu vaksal. 1,5 tundi ja kohal. Tallinn-Tartu "maanteetrass" vabaneks bussiliikluse koormusest ning vaevalt, et kõik hetkel Tallinna ja Tartu vahel sõitvad autojuhidki hambad ristis roolis tahaksid istuda. Vähem bussidotatsioone, vähem bussidesse tehtavaid investeeringuid, vähem maantee laiendamisse tehtavaid investeeringuid, vähem kütusekulu ja rohkem ajavõitu. Need on ju kõik raudteeinvesteeringute alternatiivkulud.
Targad oponendid kindlasti köhatavad, katsuvad prillisangasid, raputavad päid ja ütlevad, et ei tasu ära. Pole inimesi, mida vedada, pole kaupa mida vedada. Kallis on. Et maanteid pidi on odavam. Huvitav on, et kui nii 1868 - 1870 rajati Paldiski -Tallinna -Peterburgi vaheline raudtee, siis vaevalt, et Tallinna ja St.Peterburgi uulitsatel tehti "sõidu-uuringuid" ja "põhjalikke äratasuwuse arvestusi, mis wõtsiwad arwesse kõikide rahwakihtide wajadusi". Raudtee ehitati valmis kahe aastaga ning seda ajal, mil sisepõlemismootoritega koppasid ja buldoosereid käepärast ei olnud.
Kui rääkida Balti riikide ja Kesk-euroopa vahelisest raudteeühendusest, siis riikidevaheline transport on sama palju kui ökonoomika ka poliitika. Kuskilt on kuulda olnud arvamusi, et selline "raudtee megaprojekt" võiks aega võtta 20...30 aastat. Kõigepealt aastakümned paberitega mehkeldamist ja siis alles mõned aastad ehitamist. Mis kõlab absurdselt. Baltikum kui Euroopa Liidu piiritsoon ei tundu nn. vanas Euroopas kedagi liiga palju huvitavat. Balti riikide elektrivõrkude sagedust juhitakse endiselt Venemaalt, siinsete sõjavägede roll on toota rohkem pommidest mööda jalutavaid missioonisõdureid kui omada koha peal võimekamat relvastust (hävituslennukid, tankid), maanteeühendus on nadi (kogesin just hiljuti Tallinn-Vilnius-Tallinn "trassi", mis on raskeveokitega koormatud "kitsarööpmeline maantee"), korralik raudteeühendus Kesk-Euroopaga praktiliselt puudub, Tallinna lennujaama lendude graafik on kurvalt ääremaine jms. Jah, Baltikumi rahvastik on väike ning pindala suur. Aga Rootsi ja Soomega võrreldes on inimesed/pindala suhted üsna sarnased. "Raha puudus" on nn. vanale Euroopale hea ajend suhtumiseks, milleks on Eesti-Läti-Leedu pidamine mõnevõrra mõttetuteks, kuid siiski kasulikeks ääremaadeks. Keda küll on kahju Venemaa mõjutsooni anda - ikkagi turvaline puhvertsoon Punaarmee tankide ja enese kodu vahel ning vahva platsdarm õhuseireradaritele - kuid ei suurt enamat. Nojah, natukene kaupu ja teenuseid sinna müüa annab ning seal on hea ja mugav väiketootmist püsti panna ja vajadusel kiiresti sulgeda, on selline tööjõu reservvõimsuste puhvertsoon ka. Vaadake ise, kuidas hakkama saate, meie huvid on suuremad ja mujal. Umbes selline tundub nn. vana Euroopa suhtumine olevat.
Kaasaegse Tallinn - Berliin raudtee ehitamisest - ma ei räägi siin kiirraudtee ehitamisest, vaid maanteliiklusest kiirema raudtee ehitamisest - ei saa isegi siis asja kui Eesti, Läti ja Leedu suudaksid teha imet, suudaksid asjades kokku leppida, riiklikke võlapabereid emiteerida, liiprid ja rongid osta ning kopad maasse lüüa. Euroopa poliitiline dimensioon jääb puudu ning sadama ja soometsa vaheline raudteelõik ei huvita strateegilises plaanis suurt kedagi. Vähemalt täna tundub küll nii olevat.
teisipäev, 30. märts 2010
laupäev, 27. veebruar 2010
Ehtsad MASU lood - AS Eesti Kontor. Peetri lugu.
Peeter higistab. Ta istub oma ülemuse kabinetis ning aimab halba. Ta on lihtne, kuid osav mees, kes on alati tulnud toime ning olnud omamoodi edukaski. Tõsi küll, haridustee jäi omal ajal poolikuks, kuid aktiivsus, sõbrad, joviaalne iseloom ning pealehakkamine on teda alati väja vedanud.
Kunagi segasel aegadel seadistas Peeter videomakke. See oli aeg, kus tegijad hankisid endale pikkades järjekordades Soome viisa, võtsid kaasa lubatud koguse Viru Kanget ning peitsid tordikarpi kilpkonna, mille nad algatuseks Katajanokka terminalist vabasse ilma saabudes maha ärisid. Äri kasvas tasapisi. Peeter seadistas nende meeste videomakke ja oli oma ringkonnas tuntud tegija.
Nüüd töötab Peeter selle maaletooja müügimehena. Jah, ajad olid ilusad, sai toime tuldud, reisitud ning majagi ehitatud. Seda, tõsi küll, kopsaka laenuga, aga kõik tegid nii. Ants, Kent ning vana semu Urmas ka. Ning Peeter võis uhkusega vaadata oma kena puitkarkassiga linnaäärset maja, mille ees seisis tema uus ametiauto - hõbedaselt helkiv Opel Astra. Mis siis, et 1,4 liitrise mootoriga ja baasvarustuses, ent ikkagi. Nägi uhke välja ja kes seda arvata oskas, mis tal kapoti vahel oli. Ja ainult paremaks minna sai!
"Peeter, ma ei ole sinu tulemustega rahul". Peeter higistab. Ülemuse kõnetoon on konkreektne ning ilme otsustav. "Sinu viimase kvartali tulemused on masendavad. Mis on sul öelda?". Peeter higistab. See kuradi Ida-Viru tehas, töötajad saadeti kolmeks kuuks sundpuhkusele ning kogu lahustite komponentide sisseost oligi perses. Jokk, noh. Kuhu ma need komponendid müün, kas Rooma paavstile või? "Peeter, asi on nüüd nii", on ülemuse hääletoon konkreetne. "Jah, ma tean, see Ida-Viru tehas langes ära. Kulude kokkuhoid. Aga sama on siingi. Saad aru?" Peeter higistab. Ta saab küll aru. Pole müüki, pole tööd. Töötukassa avita. Aga eluasemelaen...kuus kuud peab vastu, siis on perses. Pank, kohtutäitur, perses. Lõplikult.
"Teema on nüüd järgmine" teatab ülemuse külm hääl. "Pole müüki, pole ametiautot. Tood õhtul masina kella kuueks platsile ja võtad kell kaheksa hommikul välja. Kulude kokkuhoid". Ülemus vaatab Peetrile silma. Peetri pilk on kui allikast välja tõstetud konnal. Ta saab aru, et ta on kuival, ent samas elus. "Kurat, suve alguseks olgu tellimused letil. Kui ei ole, siis on aidaa. Sinusuguseid muhve, kes on nõus tehase väravas kiibitsema, on maja ümber kümneid. Kui mitte sadu!" Ülemus naudib oma sõnade mõju. Peeter on kühmu vajunud. "Okei, tõmba nüüd lesta. On tulemusi - on auto tagasi. Tulemusi ei ole - aidaa! Selge!" Peeter noogutab ning lahkub vaikides kabinetist.
____________________________________________________________________________________
Peeter jääb koju poolteist tundi hiljaks. Tuttavat auto mootori surinat pole kuuldagi. Peeter astub räsitud ilmel tuppa ning vaikib tigedalt. "Mis sul juhtus? Kas sa tegid autoga avarii?" küsib Peetri naine osavõtlikult. "Oh ei, kulude kokkuhoid. Auto läinud. Vähemalt suveni". Toas on vaikus. "Töö jäi ikka alles?". "Jah", vastab Peeter rusutult. Siis plahvatab temas miski. "Kuradi idioodist ülemus!" Toas on vaikne. Kõik saavad aru.
Kunagi segasel aegadel seadistas Peeter videomakke. See oli aeg, kus tegijad hankisid endale pikkades järjekordades Soome viisa, võtsid kaasa lubatud koguse Viru Kanget ning peitsid tordikarpi kilpkonna, mille nad algatuseks Katajanokka terminalist vabasse ilma saabudes maha ärisid. Äri kasvas tasapisi. Peeter seadistas nende meeste videomakke ja oli oma ringkonnas tuntud tegija.
Nüüd töötab Peeter selle maaletooja müügimehena. Jah, ajad olid ilusad, sai toime tuldud, reisitud ning majagi ehitatud. Seda, tõsi küll, kopsaka laenuga, aga kõik tegid nii. Ants, Kent ning vana semu Urmas ka. Ning Peeter võis uhkusega vaadata oma kena puitkarkassiga linnaäärset maja, mille ees seisis tema uus ametiauto - hõbedaselt helkiv Opel Astra. Mis siis, et 1,4 liitrise mootoriga ja baasvarustuses, ent ikkagi. Nägi uhke välja ja kes seda arvata oskas, mis tal kapoti vahel oli. Ja ainult paremaks minna sai!
"Peeter, ma ei ole sinu tulemustega rahul". Peeter higistab. Ülemuse kõnetoon on konkreektne ning ilme otsustav. "Sinu viimase kvartali tulemused on masendavad. Mis on sul öelda?". Peeter higistab. See kuradi Ida-Viru tehas, töötajad saadeti kolmeks kuuks sundpuhkusele ning kogu lahustite komponentide sisseost oligi perses. Jokk, noh. Kuhu ma need komponendid müün, kas Rooma paavstile või? "Peeter, asi on nüüd nii", on ülemuse hääletoon konkreetne. "Jah, ma tean, see Ida-Viru tehas langes ära. Kulude kokkuhoid. Aga sama on siingi. Saad aru?" Peeter higistab. Ta saab küll aru. Pole müüki, pole tööd. Töötukassa avita. Aga eluasemelaen...kuus kuud peab vastu, siis on perses. Pank, kohtutäitur, perses. Lõplikult.
"Teema on nüüd järgmine" teatab ülemuse külm hääl. "Pole müüki, pole ametiautot. Tood õhtul masina kella kuueks platsile ja võtad kell kaheksa hommikul välja. Kulude kokkuhoid". Ülemus vaatab Peetrile silma. Peetri pilk on kui allikast välja tõstetud konnal. Ta saab aru, et ta on kuival, ent samas elus. "Kurat, suve alguseks olgu tellimused letil. Kui ei ole, siis on aidaa. Sinusuguseid muhve, kes on nõus tehase väravas kiibitsema, on maja ümber kümneid. Kui mitte sadu!" Ülemus naudib oma sõnade mõju. Peeter on kühmu vajunud. "Okei, tõmba nüüd lesta. On tulemusi - on auto tagasi. Tulemusi ei ole - aidaa! Selge!" Peeter noogutab ning lahkub vaikides kabinetist.
____________________________________________________________________________________
Peeter jääb koju poolteist tundi hiljaks. Tuttavat auto mootori surinat pole kuuldagi. Peeter astub räsitud ilmel tuppa ning vaikib tigedalt. "Mis sul juhtus? Kas sa tegid autoga avarii?" küsib Peetri naine osavõtlikult. "Oh ei, kulude kokkuhoid. Auto läinud. Vähemalt suveni". Toas on vaikus. "Töö jäi ikka alles?". "Jah", vastab Peeter rusutult. Siis plahvatab temas miski. "Kuradi idioodist ülemus!" Toas on vaikne. Kõik saavad aru.
Angerjate kohus
Kui ma kunagi ära suren (milline asjaolu juhtub kindlasti) siis kujutan ma ette, et algatuseks hakkab minu hing rändama läbi erinevate komisjonide, kohtute, nõupidamiste ja muu sarnase ainsa eesmärgiga anda minu maistele tegevustele võimalikult objektiivne - ja ka mitmetahuline - hinnang. Nimetatud hinnangu alusel väljastatkse mulle saatekiri kuhugi saabumiseks sõltuvalt sellest, mida ma eelnevalt maa peal korda olen saatnud. Ma kujutan ette, et see "kuhugi" ei ole sugugi nii mustvalge taevas/põrgu valik, ilmselt leidub ka muid mitte nii äärmuslikke kohti, kuid see selleks. Oluline on see, et minu hing läbib ka angerjate kohtu.
Angerjate kohus on selline institutsioon kus on nii umbes viis-kuus prisket täiskasvanud angerjat (Anguilla anguilla) kes istuvad ühe suure ja kulunud laua taga ning hakkavad andma minu maisele tegevusele hinnangut just angerjate vaatevinklist lähtudes. Seal võtab üks teistest väiksem angerjas laua peal oleva toimiku ja loeb sealt ette, et konkreetne inimhing keda maa peal tunti ******* *********** nime all, on nahka pistnud mitu nende suguvenda. Tõsi küll, ta ei ole maa peal angerjatele midagi muud kurja teinud, õngi ega mõrdasid neile lõksuks pannud ega kuskil keemiakombinaadis töötades merd saastata aidanud, kuid siiski, ta on paar angerjate suguvenda suitsetatud ja marineeritud peast nahka pistnud. Siis loetakse veel ette, et süüd kergendava asjaoluna on minu isik nende paari suitsetatud ja marineeritud angerja kõrvale ohtralt külma ja kvaliteetset viina ära joonud, millist asjaolu võib isegi pidada angerjatele austusavalduseks. Siis ma kujutan ette, et seal angerjate kohtus vaadatakse mind mõtliku pilguga ja öeldakse, et mis siis ikka, meil sulle pretensioone ei ole, jätka nüüd oma teed -.
_____________________________________________________________________________________
Aga ma ei tea, mis saab nendest inimestest, kellele angerjate kohtuotsus saab olema karm. Ma ei pea siin silmas kalamehi ega tankerite madruseid, vaid inimesi, kes on märkimisväärselt mäkra mänginud, ebatervelt intrigeerinud, enese ego teiste arvel armutult upitanud, teisi porri tallanud, petnud, varastanud, rämedalt valetanud ja nii edasi.
Ma kardan, et angerjate kohust ei ole olemaski. Vähemalt siin Maarjamaal nüüd ja praegu. Sest teispoolsed kohtuangerjad on robustselt väja püütud ning aia taha mädanema visatud. Igaks juhuks või nii.
Angerjate kohus on selline institutsioon kus on nii umbes viis-kuus prisket täiskasvanud angerjat (Anguilla anguilla) kes istuvad ühe suure ja kulunud laua taga ning hakkavad andma minu maisele tegevusele hinnangut just angerjate vaatevinklist lähtudes. Seal võtab üks teistest väiksem angerjas laua peal oleva toimiku ja loeb sealt ette, et konkreetne inimhing keda maa peal tunti ******* *********** nime all, on nahka pistnud mitu nende suguvenda. Tõsi küll, ta ei ole maa peal angerjatele midagi muud kurja teinud, õngi ega mõrdasid neile lõksuks pannud ega kuskil keemiakombinaadis töötades merd saastata aidanud, kuid siiski, ta on paar angerjate suguvenda suitsetatud ja marineeritud peast nahka pistnud. Siis loetakse veel ette, et süüd kergendava asjaoluna on minu isik nende paari suitsetatud ja marineeritud angerja kõrvale ohtralt külma ja kvaliteetset viina ära joonud, millist asjaolu võib isegi pidada angerjatele austusavalduseks. Siis ma kujutan ette, et seal angerjate kohtus vaadatakse mind mõtliku pilguga ja öeldakse, et mis siis ikka, meil sulle pretensioone ei ole, jätka nüüd oma teed -.
_____________________________________________________________________________________
Aga ma ei tea, mis saab nendest inimestest, kellele angerjate kohtuotsus saab olema karm. Ma ei pea siin silmas kalamehi ega tankerite madruseid, vaid inimesi, kes on märkimisväärselt mäkra mänginud, ebatervelt intrigeerinud, enese ego teiste arvel armutult upitanud, teisi porri tallanud, petnud, varastanud, rämedalt valetanud ja nii edasi.
Ma kardan, et angerjate kohust ei ole olemaski. Vähemalt siin Maarjamaal nüüd ja praegu. Sest teispoolsed kohtuangerjad on robustselt väja püütud ning aia taha mädanema visatud. Igaks juhuks või nii.
Essezanrist
Mõttes on olnud juba mõnda aega hakata siin blogis kirja panema väljamõeldud lühijutukesi. Reaalsusest ajendatuid, kuid siiski väljamõelduid, aga reaalsust kaudselt peegeldavaid. Ehk hakata viljelema esseezanrit. Mis mulle päris võõras ei ole.
Ainus mure on, et see esseezanr võib olla liialt...ee...humanismist ja inimlikkusest ärapöörav ehk inimühiskonna varjukülgi väljatoov. Aga eks mõne jutukese kirja ikka panen. aega selleks võib minna, kuna see nõuab keskendumist, "vaimu peal olekut", aega, kohta ning ruumi. Argiaskeldustest eelamolekut. Mida on vähe.
Empaatiavõime puudus on meie ühiskonnas karjuv. Raske aeg on seda ainult halastamatult välja toonud. Seesama orjavere teema...see on karm. Ja see inimlik piiratus. Horisondi piiratus.
Ma siis püüan vaba vaimujõu ilmnedes üht-teist kirja panna.
Muidu on aga hästi. Nagu ikka, kvartal korraga. Negatiivne tsükkel võiks läbi olla. Loodetavasti ongi. Aga algatuseks otsin välja oma vana loo "angerjate kohus" ja teen sellega siis n.ö esimes jutukese avaldamiskande.
Ainus mure on, et see esseezanr võib olla liialt...ee...humanismist ja inimlikkusest ärapöörav ehk inimühiskonna varjukülgi väljatoov. Aga eks mõne jutukese kirja ikka panen. aega selleks võib minna, kuna see nõuab keskendumist, "vaimu peal olekut", aega, kohta ning ruumi. Argiaskeldustest eelamolekut. Mida on vähe.
Empaatiavõime puudus on meie ühiskonnas karjuv. Raske aeg on seda ainult halastamatult välja toonud. Seesama orjavere teema...see on karm. Ja see inimlik piiratus. Horisondi piiratus.
Ma siis püüan vaba vaimujõu ilmnedes üht-teist kirja panna.
Muidu on aga hästi. Nagu ikka, kvartal korraga. Negatiivne tsükkel võiks läbi olla. Loodetavasti ongi. Aga algatuseks otsin välja oma vana loo "angerjate kohus" ja teen sellega siis n.ö esimes jutukese avaldamiskande.
kolmapäev, 17. veebruar 2010
Tasapisi
Taastun tasapisi koduses miljöös. Reedel ootab käik silmaarsti juurde, seal vaadatakse siis tulemus põhjalikumalt üle. Homne päev sisaldab ilmselt mõõdukat korterist eemalviibimist - liikumise areaal on endiselt ahtake. Loodetavasti saan esmaspäeval tööle minna, tõsi küll mööndusega, et silma esialgne füüsiline taastumine nõuab veel ca. 3 nädalat lisaaega.
Omamoodi nukker tunne on, et asjad ühest õnnetust olukorrast teise liikunud on. Selline aeg on praegu, mis meenutab koonuse tippu - tipu ületamisel on paljude negatiivsete ja positiivsete stsenaariumite arengud võimalikud samas lühikeses ajalises raamis. Märtsi alguseks on pilt igas mõttes palju selgem.
Tõtt-öelda olen silma opereerinud arstile südamest tänulik. Samas küsin endalt - miks just enesega sellised jamad on juhtunud ning just nii lühikese ajlise raami sees? Mis saab edasi? Siiralt loodan, et negatiivne tsükkel on märtsi keskpaigaks läbi ning uus horisont avar ja turvaline!
Omamoodi nukker tunne on, et asjad ühest õnnetust olukorrast teise liikunud on. Selline aeg on praegu, mis meenutab koonuse tippu - tipu ületamisel on paljude negatiivsete ja positiivsete stsenaariumite arengud võimalikud samas lühikeses ajalises raamis. Märtsi alguseks on pilt igas mõttes palju selgem.
Tõtt-öelda olen silma opereerinud arstile südamest tänulik. Samas küsin endalt - miks just enesega sellised jamad on juhtunud ning just nii lühikese ajlise raami sees? Mis saab edasi? Siiralt loodan, et negatiivne tsükkel on märtsi keskpaigaks läbi ning uus horisont avar ja turvaline!
esmaspäev, 15. veebruar 2010
Kui inimene plaane teeb, siis Jumal naerab...
...üks sõber mul kunagi tsiteeris seda öeldut.
Üle-eelmisel pühapäeval mängisin tennist. Vastmöödunud pühapäeval lamasin silmakliinikus ja taastusin silmaoperatsioonist. Üle kümne aasta tagasi sain jalgpalliga silma, järgnesid ühe silma järjestikulised operatsioonid ja nüüd...jälle varjud minevikust ilmusid ootamatult kohale. Ma pean ütlema, et Eesti riiklik arstiabi on vajadusel väga operatiivne ja professionaalne - ma ei usu, et kuskil lähiriikides või isegi kaugemalgi antud silmaoperatsiooni operatiivsemalt ja kvaliteetsemalt tehakse. Ei usu.
Aga nüüd on nii, et 3...4 nädalat pean rahulikumalt toimetama. No sports, seda see tähendab siis. See tähendab ka, et plaanitud suusareis Bad Gasteini jääb ära. Jääb ära ka reis teisele poole Vahemerd märtsi alguse poole. Mõttetuid riske pole vaja võtta -.
Viimased 10 aastat pole ma isegi haiguslehte võtnud, nüüd on aga juhtunud lops lopsu järel. Loodetavasti on isikliku negatiivse tsükli põhi seekord ületatud. No ei ole vaja kolmandat lopsu enam. Ei ole vaja, aitab küll -.
Aina vähem usun ma seda "kõik on võimalik kui ainult tahta ja pingutada" võltsfilosoofiat. Ega ikka ei ole küll. Elu enese korrektiivid on mõnikord halastamatud ja järsud. Aga siiski - raskused seljataha ja edasi kevadesse!
Üle-eelmisel pühapäeval mängisin tennist. Vastmöödunud pühapäeval lamasin silmakliinikus ja taastusin silmaoperatsioonist. Üle kümne aasta tagasi sain jalgpalliga silma, järgnesid ühe silma järjestikulised operatsioonid ja nüüd...jälle varjud minevikust ilmusid ootamatult kohale. Ma pean ütlema, et Eesti riiklik arstiabi on vajadusel väga operatiivne ja professionaalne - ma ei usu, et kuskil lähiriikides või isegi kaugemalgi antud silmaoperatsiooni operatiivsemalt ja kvaliteetsemalt tehakse. Ei usu.
Aga nüüd on nii, et 3...4 nädalat pean rahulikumalt toimetama. No sports, seda see tähendab siis. See tähendab ka, et plaanitud suusareis Bad Gasteini jääb ära. Jääb ära ka reis teisele poole Vahemerd märtsi alguse poole. Mõttetuid riske pole vaja võtta -.
Viimased 10 aastat pole ma isegi haiguslehte võtnud, nüüd on aga juhtunud lops lopsu järel. Loodetavasti on isikliku negatiivse tsükli põhi seekord ületatud. No ei ole vaja kolmandat lopsu enam. Ei ole vaja, aitab küll -.
Aina vähem usun ma seda "kõik on võimalik kui ainult tahta ja pingutada" võltsfilosoofiat. Ega ikka ei ole küll. Elu enese korrektiivid on mõnikord halastamatud ja järsud. Aga siiski - raskused seljataha ja edasi kevadesse!
reede, 29. jaanuar 2010
Armastus kolme apelsini vastu
Armastus kolme apelsini vastu - sellist vahvat ooperit sai Estonias vaatamas käidud. Kogu ooper oli väga õnnestunud, alates lavakujundusest kuni rolle täitvate isikute valikuni välja. Iseäranis tore oli see, et ooper oli maakeelne ehk siis esitatud eesti keeles. Itaaliekeelne ooper ette kantuna näitlejate poolt, kes sellest (itaalia kelest) aru ei saa publikule, kes ka sellest (ikka itaalia keelest) aru ei saa, pole nagu päris see. See kõlab küll päris kohatult, aga ooperisolistid pidasid väga hästi viisi. Kuna mul enesel on muusikaline kuulmine üsna hea, siis väga tihti miskeid saateid või lauljaid kuulates harjud sellega ära, et mõnda nooti nagu "välja ei võeta" ja seda väga enesekindalal moel kusjuures. Estonias seda noodi mittetabamise probleemi nüüd küll ei ole. Igal juhul soovitus - kui kahtlete, siis minge ikka kolme apelsini vaatama!
Tellimine:
Postitused (Atom)