Angerjate kohus

Kui ma kunagi ära suren (milline asjaolu juhtub kindlasti) siis kujutan ma ette, et algatuseks hakkab minu hing rändama läbi erinevate komisjonide, kohtute, nõupidamiste ja muu sarnase ainsa eesmärgiga anda minu maistele tegevustele võimalikult objektiivne - ja ka mitmetahuline - hinnang. Nimetatud hinnangu alusel väljastatkse mulle saatekiri kuhugi saabumiseks sõltuvalt sellest, mida ma eelnevalt maa peal korda olen saatnud. Ma kujutan ette, et see "kuhugi" ei ole sugugi nii mustvalge taevas/põrgu valik, ilmselt leidub ka muid mitte nii äärmuslikke kohti, kuid see selleks. Oluline on see, et minu hing läbib ka angerjate kohtu.

Angerjate kohus on selline institutsioon kus on nii umbes viis-kuus prisket täiskasvanud angerjat (Anguilla anguilla) kes istuvad ühe suure ja kulunud laua taga ning hakkavad andma minu maisele tegevusele hinnangut just angerjate vaatevinklist lähtudes. Seal võtab üks teistest väiksem angerjas laua peal oleva toimiku ja loeb sealt ette, et konkreetne inimhing keda maa peal tunti ******* *********** nime all, on nahka pistnud mitu nende suguvenda. Tõsi küll, ta ei ole maa peal angerjatele midagi muud kurja teinud, õngi ega mõrdasid neile lõksuks pannud ega kuskil keemiakombinaadis töötades merd saastata aidanud, kuid siiski, ta on paar angerjate suguvenda suitsetatud ja marineeritud peast nahka pistnud. Siis loetakse veel ette, et süüd kergendava asjaoluna on minu isik nende paari suitsetatud ja marineeritud angerja kõrvale ohtralt külma ja kvaliteetset viina ära joonud, millist asjaolu võib isegi pidada angerjatele austusavalduseks. Siis ma kujutan ette, et seal angerjate kohtus vaadatakse mind mõtliku pilguga ja öeldakse, et mis siis ikka, meil sulle pretensioone ei ole, jätka nüüd oma teed -.

_____________________________________________________________________________________


Aga ma ei tea, mis saab nendest inimestest, kellele angerjate kohtuotsus saab olema karm. Ma ei pea siin silmas kalamehi ega tankerite madruseid, vaid inimesi, kes on märkimisväärselt mäkra mänginud, ebatervelt intrigeerinud, enese ego teiste arvel armutult upitanud, teisi porri tallanud, petnud, varastanud, rämedalt valetanud ja nii edasi.

Ma kardan, et angerjate kohust ei ole olemaski. Vähemalt siin Maarjamaal nüüd ja praegu. Sest teispoolsed kohtuangerjad on robustselt väja püütud ning aia taha mädanema visatud. Igaks juhuks või nii.

Essezanrist

Mõttes on olnud juba mõnda aega hakata siin blogis kirja panema väljamõeldud lühijutukesi. Reaalsusest ajendatuid, kuid siiski väljamõelduid, aga reaalsust kaudselt peegeldavaid. Ehk hakata viljelema esseezanrit. Mis mulle päris võõras ei ole.

Ainus mure on, et see esseezanr võib olla liialt...ee...humanismist ja inimlikkusest ärapöörav ehk inimühiskonna varjukülgi väljatoov. Aga eks mõne jutukese kirja ikka panen. aega selleks võib minna, kuna see nõuab keskendumist, "vaimu peal olekut", aega, kohta ning ruumi. Argiaskeldustest eelamolekut. Mida on vähe.

Empaatiavõime puudus on meie ühiskonnas karjuv. Raske aeg on seda ainult halastamatult välja toonud. Seesama orjavere teema...see on karm. Ja see inimlik piiratus. Horisondi piiratus.

Ma siis püüan vaba vaimujõu ilmnedes üht-teist kirja panna.

Muidu on aga hästi. Nagu ikka, kvartal korraga. Negatiivne tsükkel võiks läbi olla. Loodetavasti ongi. Aga algatuseks otsin välja oma vana loo "angerjate kohus" ja teen sellega siis n.ö esimes jutukese avaldamiskande.

Tasapisi

Taastun tasapisi koduses miljöös. Reedel ootab käik silmaarsti juurde, seal vaadatakse siis tulemus põhjalikumalt üle. Homne päev sisaldab ilmselt mõõdukat korterist eemalviibimist - liikumise areaal on endiselt ahtake. Loodetavasti saan esmaspäeval tööle minna, tõsi küll mööndusega, et silma esialgne füüsiline taastumine nõuab veel ca. 3 nädalat lisaaega.

Omamoodi nukker tunne on, et asjad ühest õnnetust olukorrast teise liikunud on. Selline aeg on praegu, mis meenutab koonuse tippu - tipu ületamisel on paljude negatiivsete ja positiivsete stsenaariumite arengud võimalikud samas lühikeses ajalises raamis. Märtsi alguseks on pilt igas mõttes palju selgem.

Tõtt-öelda olen silma opereerinud arstile südamest tänulik. Samas küsin endalt - miks just enesega sellised jamad on juhtunud ning just nii lühikese ajlise raami sees? Mis saab edasi? Siiralt loodan, et negatiivne tsükkel on märtsi keskpaigaks läbi ning uus horisont avar ja turvaline!

Kui inimene plaane teeb, siis Jumal naerab...

...üks sõber mul kunagi tsiteeris seda öeldut.

Üle-eelmisel pühapäeval mängisin tennist. Vastmöödunud pühapäeval lamasin silmakliinikus ja taastusin silmaoperatsioonist. Üle kümne aasta tagasi sain jalgpalliga silma, järgnesid ühe silma järjestikulised operatsioonid ja nüüd...jälle varjud minevikust ilmusid ootamatult kohale. Ma pean ütlema, et Eesti riiklik arstiabi on vajadusel väga operatiivne ja professionaalne - ma ei usu, et kuskil lähiriikides või isegi kaugemalgi antud silmaoperatsiooni operatiivsemalt ja kvaliteetsemalt tehakse. Ei usu.

Aga nüüd on nii, et 3...4 nädalat pean rahulikumalt toimetama. No sports, seda see tähendab siis. See tähendab ka, et plaanitud suusareis Bad Gasteini jääb ära. Jääb ära ka reis teisele poole Vahemerd märtsi alguse poole. Mõttetuid riske pole vaja võtta -.

Viimased 10 aastat pole ma isegi haiguslehte võtnud, nüüd on aga juhtunud lops lopsu järel. Loodetavasti on isikliku negatiivse tsükli põhi seekord ületatud. No ei ole vaja kolmandat lopsu enam. Ei ole vaja, aitab küll -.

Aina vähem usun ma seda "kõik on võimalik kui ainult tahta ja pingutada" võltsfilosoofiat. Ega ikka ei ole küll. Elu enese korrektiivid on mõnikord halastamatud ja järsud. Aga siiski - raskused seljataha ja edasi kevadesse!

Armastus kolme apelsini vastu

Armastus kolme apelsini vastu - sellist vahvat ooperit sai Estonias vaatamas käidud. Kogu ooper oli väga õnnestunud, alates lavakujundusest kuni rolle täitvate isikute valikuni välja. Iseäranis tore oli see, et ooper oli maakeelne ehk siis esitatud eesti keeles. Itaaliekeelne ooper ette kantuna näitlejate poolt, kes sellest (itaalia kelest) aru ei saa publikule, kes ka sellest (ikka itaalia keelest) aru ei saa, pole nagu päris see. See kõlab küll päris kohatult, aga ooperisolistid pidasid väga hästi viisi. Kuna mul enesel on muusikaline kuulmine üsna hea, siis väga tihti miskeid saateid või lauljaid kuulates harjud sellega ära, et mõnda nooti nagu "välja ei võeta" ja seda väga enesekindalal moel kusjuures. Estonias seda noodi mittetabamise probleemi nüüd küll ei ole. Igal juhul soovitus - kui kahtlete, siis minge ikka kolme apelsini vaatama!

MASU hakkab tasapisi läbi saama

Igasugu sorti privaatsem kommunikatsioon annab aimu, et MASU hakkab Maarjamaal tasapisi läbi saama. Ettevõtlikum osa ühiskonnast ja business establishmendist valmistub aktiivselt tegevuseks, stardipauk summutiga püstolist on juba käinud. Kõik see ei ole kiireks päästerõngaks suurele töötute blokile, kuid heaks alguseks siiski. Osad majandussektorid muutuvad tasapisi aktiivsemaks, osad jäävad veel letargilisse tardumusse. Selline nihestatud liikumine hakkab toimuma on ette näha.

Kui ülaltoodule lisada veel erakordselt ilus talv, siis kõik nagu hästi algamas on.

Head vana aasta lõppu!

Head vana aasta lõppu! Isiklikus plaanis toimub tugev tervenemine. Vaatan aknast langevaid suuri lumeräitsakaid ja sätin ennast suusatama minema. Täna üritaks rahulikus tempos nii 10...15 km sõita, suuremat koormust endale veel lubada ei julge. Aga alles nüüd saan aru, et iga asi on millekski hea, ka see toimunud tervisejama. See on sundinud aja maha võtma ja likvideerinud viimaste aastate pika-ajalisest ületöötamisest tingitud stressi. Ettepoole vaadates olen kummaliselt optimismi täis, paljud asjad, mis ennem häirisid ei morjenda enam teps mitte. Selline reset, olgugi ehk ehmatava iseloomuga, on osutunud äärmiselt lõõgastavaks ja hädavajalikuks. Ikkagi - peaaegu iga asi on millekski hea -.