2009. lõpp

2009. aasta lõpp on käes. Töises mõttes on läinud hästi. Samas on organism tugevat "reseti" tegemas ja istun haiguslehega kodus järgmise aasta alguseni. Diagnoos minevikust terendub taas kui ülestõusnud kummitus. Loodetavasti siiski medikamendid mõjuvad. Kui ei mõju, sellele ei taha mõeldagi. Aga eelmised kaks korda on mõjunud. Loodan, et saan jälle kõik kontrolli alla. Diagnoosist 17 aastat on ju hästi läinud. Emotsionaalselt ongi kõige raskem, et mõte liigub rajale "aga kui ei saa...". Ja medikamentide kõrvalmõju on ka kõike muud kui meeldiv - mõju psüühikale iseäranis. Jõuga tuleb mõtted selged hoida, suruda maha rohust tingitud hirmu- ja ängistustunnet.

Roomasse jäigi mul selle jama pärast minemata. Oli kavas selline city break, kuid ise ma sinna ei jõudnud. Mis teha.

Mõned tegutsemisprintsiibid tuleb ümber hinnata. Rohkem asjade kergemalt võtmist. Lasta rohkem elul vabalt voolata. Vähem sellist metsikut pingutust nagu see sügis. Rohkem ühistegevust. Mida noorem inimene on, seda rohkem talle tundub, et ta kontrollib oma elu täielikult. Mul küll sellist tugevat tunnet ei ole.

Aga sisimas siiski loodan, et kõik saab korda. Siiamaani on saanud, küll saab ka see kord!