Kui inimene plaane teeb, siis Jumal naerab...

...üks sõber mul kunagi tsiteeris seda öeldut.

Üle-eelmisel pühapäeval mängisin tennist. Vastmöödunud pühapäeval lamasin silmakliinikus ja taastusin silmaoperatsioonist. Üle kümne aasta tagasi sain jalgpalliga silma, järgnesid ühe silma järjestikulised operatsioonid ja nüüd...jälle varjud minevikust ilmusid ootamatult kohale. Ma pean ütlema, et Eesti riiklik arstiabi on vajadusel väga operatiivne ja professionaalne - ma ei usu, et kuskil lähiriikides või isegi kaugemalgi antud silmaoperatsiooni operatiivsemalt ja kvaliteetsemalt tehakse. Ei usu.

Aga nüüd on nii, et 3...4 nädalat pean rahulikumalt toimetama. No sports, seda see tähendab siis. See tähendab ka, et plaanitud suusareis Bad Gasteini jääb ära. Jääb ära ka reis teisele poole Vahemerd märtsi alguse poole. Mõttetuid riske pole vaja võtta -.

Viimased 10 aastat pole ma isegi haiguslehte võtnud, nüüd on aga juhtunud lops lopsu järel. Loodetavasti on isikliku negatiivse tsükli põhi seekord ületatud. No ei ole vaja kolmandat lopsu enam. Ei ole vaja, aitab küll -.

Aina vähem usun ma seda "kõik on võimalik kui ainult tahta ja pingutada" võltsfilosoofiat. Ega ikka ei ole küll. Elu enese korrektiivid on mõnikord halastamatud ja järsud. Aga siiski - raskused seljataha ja edasi kevadesse!