Essezanrist

Mõttes on olnud juba mõnda aega hakata siin blogis kirja panema väljamõeldud lühijutukesi. Reaalsusest ajendatuid, kuid siiski väljamõelduid, aga reaalsust kaudselt peegeldavaid. Ehk hakata viljelema esseezanrit. Mis mulle päris võõras ei ole.

Ainus mure on, et see esseezanr võib olla liialt...ee...humanismist ja inimlikkusest ärapöörav ehk inimühiskonna varjukülgi väljatoov. Aga eks mõne jutukese kirja ikka panen. aega selleks võib minna, kuna see nõuab keskendumist, "vaimu peal olekut", aega, kohta ning ruumi. Argiaskeldustest eelamolekut. Mida on vähe.

Empaatiavõime puudus on meie ühiskonnas karjuv. Raske aeg on seda ainult halastamatult välja toonud. Seesama orjavere teema...see on karm. Ja see inimlik piiratus. Horisondi piiratus.

Ma siis püüan vaba vaimujõu ilmnedes üht-teist kirja panna.

Muidu on aga hästi. Nagu ikka, kvartal korraga. Negatiivne tsükkel võiks läbi olla. Loodetavasti ongi. Aga algatuseks otsin välja oma vana loo "angerjate kohus" ja teen sellega siis n.ö esimes jutukese avaldamiskande.