Pealkirjatu

Suur Vanker pea kohal
hiline õhtutund
enam pole midagi vaja
ei tule und

Mõtted keerlevad peas. Null-üheksa ehk tänavune aasta läheneb päris kevadele. Töö, mida teen, on turu tõttu, kus toimetan - see tähendab turu olukorra tõttu - omandamas miskit lahustuvat iseloomu. Lahustuv kohvi. Tulemust ei ole näidata ei enesele ega teistele. Heli vasakul pool - hamster krabistab oma puuris, ärkab oma öisele elule. Üldiselt on ta märkimisväärne unelemb, iga looma iseloom on erinev, ka hamstri oma. Rääkimata siis inimesest.

Riigisektori ning struktuurfondide rahakraanid on veel kindlalt kinni. Erafirmad jagunevad kaheks - ühtedel ei ole raha ning teised mängivad kaasa, et ka raha ei ole. Asjad venivad, kuude ja kvartalite viisi. Tühjus. Riigihangetel on 9-10 osalejat ning võidetakse masendava hinnaga. Kui absurdset hinda ei paku, siis tuleb loteriid väljastpoolt vaadelda. Ühele uuele tegevusele olen küll vaimu sisse puhunud, kuid see võtab aega. Sügiseni vähemalt. Struktuurfondide rahakraanid avatakse ametnike poolt suvel. Siis hakkavad rahajanused paberikuhjasid vorpima ning teatrit tegema. Paljudest võidab üks, alguses ikka masendava hinnaga...aeg edeneb, aga kindlustunnet ei ole. See on kadunud nagu rahagi.

Lugesin ükspäev uut töölepinguseadust, no palju õnne. Eks see oli ennemgi teada ja tõtt öelda karmistuvas keskkonnas seadused nagunii vähem reaalset mõju omavad, mistahes seadused. Reaalsuses polegi vahet, kas vana seadus või uus. Esilekerkivaid probleeme lahendatakse rohkem jõuga ning nii see ongi. 100 000 töötut aasta lõpuks on reaalsus. Niikaua kuni töötukassa raha maksab on need inimesed veel vee peal. Aga seegi aeg saab otsa ja...aasta pärast samal ajal ehk natukene varem on jama palju rohkem, kuid ehk lootust ka.

Praegu on olukord nagu järjekorras hambaarsti ukse taga, teades, et novokaiini ei ole ega tule. Patsiente terve rivi. Järgmine, palun...kabinetist väljub järjekordne töötu. Järjekorda lisandub uusi inimesi. Ka neid, kellele eelmised patsiendid kaude ennem tööd andsid. Kõik tahavad ellu jääda, ka firmad.

Ühiskonnas on paras mõttekramp. Jutlustatav päästeplaan näeb ankruna eurot. Iseenesest kena perspektiiv, kuid siiski piisavalt abstraktne. Kui Mongoolias võetaks käibele euro, kas siis selle riigi taevas kubiseks kohe reaktiivlennukitest, kus istuvad ärimehed valiksid juba õhus ostuobjektidena välja rohumaadel söövaid lambakarju ning lambakarjuseid? Otsitaks sobivaid krunte, kuhu saaks püstitada uusi jurtasid, et tuua Londonist ja Frankfurtist kaasa oma perekonnad ja kassid-koerad? Okei, meie asume Euroopa serva peal, kuid siiski? Why I should come to your country for some business with perspective? Meil käibib euro!! Well done, but why I should come to here? Tahame pääseda jõukama viie riigi sekka, kuigi me seda enam väga väja ei ütle! OK, have a good luck!