2009

2009 on kindlalt käes. Talv tundub tulevat samasugune kui möödunud aastal - ehk siis ebameeldivalt plusskraadidega lörtsine moodustis. Lund, samamoodi kui eelmisel aastal, tuleb maha ikka Marseilles ja Milanos, mitte aga Tallinnas. Murdmaasuusatamisest on Tallinna lähistel saamas samasugune friikide ala nagu maahoki ja kujundujumine. Alpides õnneks lund küll, vali millist kelku, lauda või suuska tahad.

Kõik kohapealsed lehed üürgavad häiresireenina majanduskriisist. Antud sireenide üürgamine mõjub kui ametlik teadaanne keldris viibivatele Dresdeni elanikele, et neid nüüd parasjagu 1945. aasta mais pommitatakse. Early warning system sisuliselt puudus, ajakirjandus pani sireenid huugama siis kui pommid juba kukkusid. Prognoositav on ka see, et sireenid undavad - nii igaks petteks - veel paar tundi peale seda kui RAFi pommitajad on juba Albioni saarel tagasi. Kohalik eestikeelne press käib meelekindla järjekindlusega maha, mõtlevad inimesed kiigaku faktide ja arukate kolumnide otsingul aina enam Euroopa pressi poole. Kollaps saabub siis kui ka Õhtuleht kinni pannakse, kuna tema lugejad on juba the Suni klientideks üle jooksnud.

Aga muidu väga kurta ei saa. Lähim ümbritsev keskkond on toimetamiseks sobiv, inimesed aktiivsed, inimlikud ja vabadus ka olemas. See õnnetu majandusaeg tuleb lihtsalt üle elada, fookus säilitada, vajalikud asjad ära sikutada ja nirud ilmaolud selja taha jätta. Ongi peaaegu kõik.