Seletus Eesti kõrgele hinnatasemele - konkurentsiaspekt

Eesti inimesed ikka käivad Euroopa Liidu riikides ja USAs ka. Tagasitulnud vangutavad tihti pead ja loetlevad kaupu mis kuskil Saksamaal odavamad kui Eestis või siis USAs palju odavamad kui Eestis. Ja meie 2008. aasta inflatsiooniennustused võimendavad neid peade vangutamisi veelgi. Populistlikult küsides: kes meist ei oleks arvamusel et hinnad on kiiresti kasvanud ja liiga kõrged? :)

OK, üks asi on selge - rahapakkumine on pankade toel kõvasti kasvanud. Mis on mõjutanud siseriiklikku tarbimist ning ka siinset hinnataset. Samas tekib küsimus, et milline on konkurentsisituatsioon meie erinevate kaupade ja teenuste (jae)turgudel?

Natukene olukorda vaadeldes saab selgeks, et Eestis on valdavaks konkurentsiliigiks oligopoolne konkurents, mitte täielik konkurents. Kuigi ma ei suhtu hästi inglise keele vohamisse eestikeelses blogimaastikus toon isikliku aja kokkuhoiu huvides ära majandusteaduses kasutatavad oligopoli ja täieliku konkurentsi definitsioonid:
______________________________________________________________________

Oligopoly - small number of sellers - is a market form in which a market or industry is dominated by a small number of sellers (oligopolists). The word is derived from the Greek for few sellers. Because there are few participants in this type of market, each oligopolist is aware of the actions of the others. Oligopolistic markets are characterised by interactivity. The decisions of one firm influence, and are influenced by the decisions of other firms. Strategic planning by oligopolists always involves taking into account the likely responses of the other market participants. This causes oligopolistic markets and industries to be at the highest risk for collusion.

Perfect competition is an economic model that describes a hypothetical market form in which no producer or consumer has the market power to influence prices. According to the standard economical definition of efficiency (Pareto efficiency), perfect competition would lead to a completely efficient outcome. The analysis of perfectly competitive markets provides the foundation of the theory of supply and demand.
_________________________________________________________________________

Nonii, vaatame siis olukorda Eestis. Mitu mõistlikku konkureerivat jaekaubandusketti meil on? Selver, Prisma, Rimi, Tallinna Kaubamaja, Säästumarket? Nende omandisuhteid vaadates läheb veelgi huvitavamaks...

Mitu konkureerivat mobliisideteenuste müüjat meil on? EMT, Tele2, Elisa? Kuidas on olukord jaepanganduses? Kuidas pensionikindlustuses? Kuidas rõvakaubanduses? Kuidas autorendis? Kuidas toitlustuskohtades? Kuidas kütuse jaeäris? Kuidas, kuidas, kuidas...igal juhul on selge, et me ei saa valida vähemalt 10 täielikult võistleva korraliku kauba või teenuse pakkuja vahel üheski ülalnimetatud tööstusharus. Täielikku konkurentsi ei ole - loomulikult on igal toodud näitel/tööstusharul omad ja hästi põhjendatavad oligopolismi põhjused.

Peamine põhjus on ikkagi selles, et turu maht on väike mis tingib väheste pakkujate arvu. Ja kõrged hinnad. Eesti keskmine jaekaubanduse juurdehindlus supermarketites müüdavale kaubale olla Eestis 25%, aga Poolas 8%. USA vastavat % ma ei tea, kuid kindlasti ei ole see kõrgem kui Poolas :) Marginaalid on Eestis väga korralikud, aga käibed väikesed, mistõttu on kallimad ka sisseostuhinnad.

Tihtipeale spekuleeritakse, et iga kõrge hinna taga on kartellileping. Tihti pole seda vajagi - kui firmade juhid omavad arusaama oligopolistliku konkurentsi olemusest, pole neil vaja milleski kokku leppidagi. Üksteisega konkureeritakse mistahes vahenditega, välja arvatud "hinnasõda". Sellest hoolimata on ka oligopolistliku konkurentsi tingimustes olemas omad turunduslikud "hinnaliidrid", millel sisuline osa (ehk madalamad hinnad) tõsi küll puudub. Kaval turundusmask, muud ei midagi. Jaekaubanduses on kõik muideks "hinnaliidrid" - alati parema hinnaga või siis parimate hindadega :) Hinnasõda peetakse oligopolistliku konkurentsi tingimustes ainult siis kui mõni uus tulija tahab saada kõvasti turuosa - nii juhtus näiteks Eestis suhteliselt hiljuti eluasemelaenude turul. Marginaalid löödigi alla, mahud ja absoluutnumbrites väljendatud kasumid kasvasid, eks näis mis pärast saab.

Nagu öeldud on oligopoolsetele firmadele omane igasuguste turundusprogrammide arendus - küll antakse klientidele kuldkaarte, boonusklubi liikmete staatusi, võtmeklientidei silte ja muid turunduslikke virtuaalseid väärtusi. Ma olen ka panga võtmeklient - saan kontoris löögile vpered otsheredi - nagu 25 aastat tagasi Suure Isamaasõja veteran kes sai vorstiletis oma pileti ettenäitamisel naispensionäridest, lastest, töölistest ja teenistujatest ette trügida :) Ega ma "oma panga" kallal ei nurise, aga huvitav on mängu jälgida küll.

Täieliku konkurentsi tingimustes olevad firmad pakuvad sulle aga kiiret teenindust ja madalat hinda. On suur vahe kas lennujaamas on 3 või 30 erinevat autorendifirmat väljas. Esimesel juhul "ei pea firmad hinnasõda", teisel juhul saavad oma teenust pakkuda ainult need firmad kes suudavad opereerida hindadega mida teised firmad lettides pakuvad. Just try harder või try midagi muud. Täiesti toimib.

Milles peituks siis lahendus? Esiteks peaks olema teenuste liikumine üle Euroopa Liidu riikide täiesti vaba. Siis saaksin näiteks oma maksusoodustustega pensionifondi valida näiteks nende kõigi pakkujate hulgast kes omavad Euroopa Liidus vastavat litsentsi ja kes tahavad oma teenust ka Eesti klientidele pakkuda. Teiseks peaks kohalik Konkurentsiamet uurima tõsiselt kohalikke kartellilepinguid - ka neid on. Praegu on Konkurentsiamet noh...selline poliitiliselt korrektne amet, et mujal Euroopa Liidu riikides on ja meil peab ka siis olema. Kolmandaks peaksid inimesed ise olema ka kodaniku eest väljas ja halva teeninduse koha pealt firmadele kõvasti survet avaldama. Ei saa olla nii, et supermarketites on värske kauba ees müügil "eilane piim", hapuksläinud mozzarella juust ja mädanevad sidrunid. Oligopolistid on aga kavalad ja sokutavad sulle interfaceks kuskil supermarketis madalapalgalise tädi kes siis nagu peaks olema kohustatud ka klientide pahameel taluma (kõik palga sees). Mina parem toetaks aktsioone kus kliendid pilluksid supermarketi juhti tema poest ostetud mädanenud sidrunitega ajakirjanike silme ja kaamerate all :) Aga "väikese turu sündroomi" kõik see muidugi ei lahenda.