Kui sa oled harjunud koerast sõbraga ja teda enam ei ole, siis koera puudumine annab tunda just nendel hetkedel kui on tahtmist pimedal sügisõhtul Pirita metsas või Glehni pargis jalutada, et argistest mõtetest pead tuulutada. Üksinda või koeraga jalutamine või metsas sörkimine - seal on suur vahe. Koer on ikkagi elav hing oma krutskitega ja mittekoer on lihtsalt tühjus sinu ümber.
Põhimõtteliselt on 3 koeratõugu, mis mulle sümpaatsed on. Üks neist on Deutsch-Langhaar :
Teine neist on Grosser Münsterlander :
Kolmas neist on iiri setter (pildil enesel olnud koer) :
Kõik need koerad on enam-vähem ühesuurused, turjakõrgus on isastel 60 cm ümber ja kaal 30 kg ümber. Korraliku kasvuga koerad, mitte sellised, et võid koerale eksikomber kogemata peale astuda, aga mitte ka liiga suured elukad. Kõik ned koerad on jahikoerad, iiri settereid ainult võib kohata tänapäeval rohkem näituseringis kui jahikoerana metsas. Lõbusad koerad, energilised koerad, sõbralikud koerad, vastupidavad ja terved koerad, krutskeid täis koerad. Häid iiri setteri kutsikaid saab ka Eestist leida, kuid neid saksa tõuge pole Eestis registreeritud koerte seas kahjuks ühtegi. Selline info siis.
laupäev, 22. september 2007
esmaspäev, 10. september 2007
Eluvõitluse stardipauk kärgatab juba eelkoolis
Sellise pealkirjaga artikkel ilmus Postimehes. Viide on siin : http://www.postimees.ee/090907/esileht/siseuudised/281769.php
"Laste eluheitluse algus ei jää enam kevadesse, kui tuleb sooritada katsed nn eliitkoolidesse. Konkurents parema hariduse nimel algab juba sügisel, mil hakkab trügimine eliitkoolide eelkoolidesse, selgitas Priit Pullerits."
Siinkohal tahaks küsida: pagana "eluheitlusest" ja "eliitkoolidest" aina heietatakse? Küsimus on tihti lihtsalt selles, et "eliitkoolides" on suurem tõenäosus, et sinu laps satub nende lastevanemate laste keskele õppima kes oma laste käekäigu järele normaalset elutervet huvi tunnevad. OK, alati on selliseid nn. punnitajaid lapsevanemaid ka, kuid see punnitamine ei anna reeglina tulemust. Primaarne on see, et esimese 9 aastaga saavad lapse väärtushinnangud mõjutatud nii kodu, kooli kui sõprade poolt päris olulises ulatuses ning soovitav on, et ka kooli ja sõprade poolt positiivselt. Mis 9 aasta pärast saab, seda vanemad enam eriti ei mõjuta. Mis k****i "eluheitlus" - kui mõni lapsevanem arvab siiralt, et Eesti ühiskonnas domineerivad 10-15 aasta pärast samad "väärtushinnangud", mida täna ajalehtede juhtkirjadest ja arvamusrubriikidest lugeda, siis ta eksib kõvasti.
Eesti ühiskond anno 2017 on jah selline, et "võtad eluasemelaenu, maksad tasapisi tagasi ja eks elamiseks jääb natukene üle kahh". Aktsiad ja kinnisvara on kah sellised mittepäranduvad asjad lastele ja need ei vaja hoolt, onju. Üldse on ka tänases Eestis kaks Eestit: esimest Eestit esindavad 100 rikast pursuid + Rootsi pangad (neil ongi kõik see Eesti aktsiad ja kinnisvara) ja teist Eestit esindavad n + 1 väikesepalgalist inimest, kelle verd esimene Eesti imeb. Üldse on ühiskond selline binaarne süsteem, et kas 0 või 1 ja rohkem variante ei ole ja kui "eluheitlusega" varakult pihta ei hakka siis ei saa tulevikus eluasemelaenu kahh -.
Nägemus tulevikust - 2017 aastal "peab Kuslap waesusest wälja ronimiseks petroolilambi walgel Tartu suurkoolis tudeerimisega waewa nägema ja kardulast leiwakõrvaseks wõtma". Nägemus olevikust - anno 2007 "walab Kuslapi ema pisaraid nähes oma last eelkoolis katekismust weerimas ja raskeks eluwõitluseks waewaliselt õppetükke tegemas".
"Laste eluheitluse algus ei jää enam kevadesse, kui tuleb sooritada katsed nn eliitkoolidesse. Konkurents parema hariduse nimel algab juba sügisel, mil hakkab trügimine eliitkoolide eelkoolidesse, selgitas Priit Pullerits."
Siinkohal tahaks küsida: pagana "eluheitlusest" ja "eliitkoolidest" aina heietatakse? Küsimus on tihti lihtsalt selles, et "eliitkoolides" on suurem tõenäosus, et sinu laps satub nende lastevanemate laste keskele õppima kes oma laste käekäigu järele normaalset elutervet huvi tunnevad. OK, alati on selliseid nn. punnitajaid lapsevanemaid ka, kuid see punnitamine ei anna reeglina tulemust. Primaarne on see, et esimese 9 aastaga saavad lapse väärtushinnangud mõjutatud nii kodu, kooli kui sõprade poolt päris olulises ulatuses ning soovitav on, et ka kooli ja sõprade poolt positiivselt. Mis 9 aasta pärast saab, seda vanemad enam eriti ei mõjuta. Mis k****i "eluheitlus" - kui mõni lapsevanem arvab siiralt, et Eesti ühiskonnas domineerivad 10-15 aasta pärast samad "väärtushinnangud", mida täna ajalehtede juhtkirjadest ja arvamusrubriikidest lugeda, siis ta eksib kõvasti.
Eesti ühiskond anno 2017 on jah selline, et "võtad eluasemelaenu, maksad tasapisi tagasi ja eks elamiseks jääb natukene üle kahh". Aktsiad ja kinnisvara on kah sellised mittepäranduvad asjad lastele ja need ei vaja hoolt, onju. Üldse on ka tänases Eestis kaks Eestit: esimest Eestit esindavad 100 rikast pursuid + Rootsi pangad (neil ongi kõik see Eesti aktsiad ja kinnisvara) ja teist Eestit esindavad n + 1 väikesepalgalist inimest, kelle verd esimene Eesti imeb. Üldse on ühiskond selline binaarne süsteem, et kas 0 või 1 ja rohkem variante ei ole ja kui "eluheitlusega" varakult pihta ei hakka siis ei saa tulevikus eluasemelaenu kahh -.
Nägemus tulevikust - 2017 aastal "peab Kuslap waesusest wälja ronimiseks petroolilambi walgel Tartu suurkoolis tudeerimisega waewa nägema ja kardulast leiwakõrvaseks wõtma". Nägemus olevikust - anno 2007 "walab Kuslapi ema pisaraid nähes oma last eelkoolis katekismust weerimas ja raskeks eluwõitluseks waewaliselt õppetükke tegemas".
kolmapäev, 5. september 2007
Seletus Eesti kõrgele hinnatasemele - konkurentsiaspekt
Eesti inimesed ikka käivad Euroopa Liidu riikides ja USAs ka. Tagasitulnud vangutavad tihti pead ja loetlevad kaupu mis kuskil Saksamaal odavamad kui Eestis või siis USAs palju odavamad kui Eestis. Ja meie 2008. aasta inflatsiooniennustused võimendavad neid peade vangutamisi veelgi. Populistlikult küsides: kes meist ei oleks arvamusel et hinnad on kiiresti kasvanud ja liiga kõrged? :)
OK, üks asi on selge - rahapakkumine on pankade toel kõvasti kasvanud. Mis on mõjutanud siseriiklikku tarbimist ning ka siinset hinnataset. Samas tekib küsimus, et milline on konkurentsisituatsioon meie erinevate kaupade ja teenuste (jae)turgudel?
Natukene olukorda vaadeldes saab selgeks, et Eestis on valdavaks konkurentsiliigiks oligopoolne konkurents, mitte täielik konkurents. Kuigi ma ei suhtu hästi inglise keele vohamisse eestikeelses blogimaastikus toon isikliku aja kokkuhoiu huvides ära majandusteaduses kasutatavad oligopoli ja täieliku konkurentsi definitsioonid:
______________________________________________________________________
Oligopoly - small number of sellers - is a market form in which a market or industry is dominated by a small number of sellers (oligopolists). The word is derived from the Greek for few sellers. Because there are few participants in this type of market, each oligopolist is aware of the actions of the others. Oligopolistic markets are characterised by interactivity. The decisions of one firm influence, and are influenced by the decisions of other firms. Strategic planning by oligopolists always involves taking into account the likely responses of the other market participants. This causes oligopolistic markets and industries to be at the highest risk for collusion.
Perfect competition is an economic model that describes a hypothetical market form in which no producer or consumer has the market power to influence prices. According to the standard economical definition of efficiency (Pareto efficiency), perfect competition would lead to a completely efficient outcome. The analysis of perfectly competitive markets provides the foundation of the theory of supply and demand.
_________________________________________________________________________
Nonii, vaatame siis olukorda Eestis. Mitu mõistlikku konkureerivat jaekaubandusketti meil on? Selver, Prisma, Rimi, Tallinna Kaubamaja, Säästumarket? Nende omandisuhteid vaadates läheb veelgi huvitavamaks...
Mitu konkureerivat mobliisideteenuste müüjat meil on? EMT, Tele2, Elisa? Kuidas on olukord jaepanganduses? Kuidas pensionikindlustuses? Kuidas rõvakaubanduses? Kuidas autorendis? Kuidas toitlustuskohtades? Kuidas kütuse jaeäris? Kuidas, kuidas, kuidas...igal juhul on selge, et me ei saa valida vähemalt 10 täielikult võistleva korraliku kauba või teenuse pakkuja vahel üheski ülalnimetatud tööstusharus. Täielikku konkurentsi ei ole - loomulikult on igal toodud näitel/tööstusharul omad ja hästi põhjendatavad oligopolismi põhjused.
Peamine põhjus on ikkagi selles, et turu maht on väike mis tingib väheste pakkujate arvu. Ja kõrged hinnad. Eesti keskmine jaekaubanduse juurdehindlus supermarketites müüdavale kaubale olla Eestis 25%, aga Poolas 8%. USA vastavat % ma ei tea, kuid kindlasti ei ole see kõrgem kui Poolas :) Marginaalid on Eestis väga korralikud, aga käibed väikesed, mistõttu on kallimad ka sisseostuhinnad.
Tihtipeale spekuleeritakse, et iga kõrge hinna taga on kartellileping. Tihti pole seda vajagi - kui firmade juhid omavad arusaama oligopolistliku konkurentsi olemusest, pole neil vaja milleski kokku leppidagi. Üksteisega konkureeritakse mistahes vahenditega, välja arvatud "hinnasõda". Sellest hoolimata on ka oligopolistliku konkurentsi tingimustes olemas omad turunduslikud "hinnaliidrid", millel sisuline osa (ehk madalamad hinnad) tõsi küll puudub. Kaval turundusmask, muud ei midagi. Jaekaubanduses on kõik muideks "hinnaliidrid" - alati parema hinnaga või siis parimate hindadega :) Hinnasõda peetakse oligopolistliku konkurentsi tingimustes ainult siis kui mõni uus tulija tahab saada kõvasti turuosa - nii juhtus näiteks Eestis suhteliselt hiljuti eluasemelaenude turul. Marginaalid löödigi alla, mahud ja absoluutnumbrites väljendatud kasumid kasvasid, eks näis mis pärast saab.
Nagu öeldud on oligopoolsetele firmadele omane igasuguste turundusprogrammide arendus - küll antakse klientidele kuldkaarte, boonusklubi liikmete staatusi, võtmeklientidei silte ja muid turunduslikke virtuaalseid väärtusi. Ma olen ka panga võtmeklient - saan kontoris löögile vpered otsheredi - nagu 25 aastat tagasi Suure Isamaasõja veteran kes sai vorstiletis oma pileti ettenäitamisel naispensionäridest, lastest, töölistest ja teenistujatest ette trügida :) Ega ma "oma panga" kallal ei nurise, aga huvitav on mängu jälgida küll.
Täieliku konkurentsi tingimustes olevad firmad pakuvad sulle aga kiiret teenindust ja madalat hinda. On suur vahe kas lennujaamas on 3 või 30 erinevat autorendifirmat väljas. Esimesel juhul "ei pea firmad hinnasõda", teisel juhul saavad oma teenust pakkuda ainult need firmad kes suudavad opereerida hindadega mida teised firmad lettides pakuvad. Just try harder või try midagi muud. Täiesti toimib.
Milles peituks siis lahendus? Esiteks peaks olema teenuste liikumine üle Euroopa Liidu riikide täiesti vaba. Siis saaksin näiteks oma maksusoodustustega pensionifondi valida näiteks nende kõigi pakkujate hulgast kes omavad Euroopa Liidus vastavat litsentsi ja kes tahavad oma teenust ka Eesti klientidele pakkuda. Teiseks peaks kohalik Konkurentsiamet uurima tõsiselt kohalikke kartellilepinguid - ka neid on. Praegu on Konkurentsiamet noh...selline poliitiliselt korrektne amet, et mujal Euroopa Liidu riikides on ja meil peab ka siis olema. Kolmandaks peaksid inimesed ise olema ka kodaniku eest väljas ja halva teeninduse koha pealt firmadele kõvasti survet avaldama. Ei saa olla nii, et supermarketites on värske kauba ees müügil "eilane piim", hapuksläinud mozzarella juust ja mädanevad sidrunid. Oligopolistid on aga kavalad ja sokutavad sulle interfaceks kuskil supermarketis madalapalgalise tädi kes siis nagu peaks olema kohustatud ka klientide pahameel taluma (kõik palga sees). Mina parem toetaks aktsioone kus kliendid pilluksid supermarketi juhti tema poest ostetud mädanenud sidrunitega ajakirjanike silme ja kaamerate all :) Aga "väikese turu sündroomi" kõik see muidugi ei lahenda.
OK, üks asi on selge - rahapakkumine on pankade toel kõvasti kasvanud. Mis on mõjutanud siseriiklikku tarbimist ning ka siinset hinnataset. Samas tekib küsimus, et milline on konkurentsisituatsioon meie erinevate kaupade ja teenuste (jae)turgudel?
Natukene olukorda vaadeldes saab selgeks, et Eestis on valdavaks konkurentsiliigiks oligopoolne konkurents, mitte täielik konkurents. Kuigi ma ei suhtu hästi inglise keele vohamisse eestikeelses blogimaastikus toon isikliku aja kokkuhoiu huvides ära majandusteaduses kasutatavad oligopoli ja täieliku konkurentsi definitsioonid:
______________________________________________________________________
Oligopoly - small number of sellers - is a market form in which a market or industry is dominated by a small number of sellers (oligopolists). The word is derived from the Greek for few sellers. Because there are few participants in this type of market, each oligopolist is aware of the actions of the others. Oligopolistic markets are characterised by interactivity. The decisions of one firm influence, and are influenced by the decisions of other firms. Strategic planning by oligopolists always involves taking into account the likely responses of the other market participants. This causes oligopolistic markets and industries to be at the highest risk for collusion.
Perfect competition is an economic model that describes a hypothetical market form in which no producer or consumer has the market power to influence prices. According to the standard economical definition of efficiency (Pareto efficiency), perfect competition would lead to a completely efficient outcome. The analysis of perfectly competitive markets provides the foundation of the theory of supply and demand.
_________________________________________________________________________
Nonii, vaatame siis olukorda Eestis. Mitu mõistlikku konkureerivat jaekaubandusketti meil on? Selver, Prisma, Rimi, Tallinna Kaubamaja, Säästumarket? Nende omandisuhteid vaadates läheb veelgi huvitavamaks...
Mitu konkureerivat mobliisideteenuste müüjat meil on? EMT, Tele2, Elisa? Kuidas on olukord jaepanganduses? Kuidas pensionikindlustuses? Kuidas rõvakaubanduses? Kuidas autorendis? Kuidas toitlustuskohtades? Kuidas kütuse jaeäris? Kuidas, kuidas, kuidas...igal juhul on selge, et me ei saa valida vähemalt 10 täielikult võistleva korraliku kauba või teenuse pakkuja vahel üheski ülalnimetatud tööstusharus. Täielikku konkurentsi ei ole - loomulikult on igal toodud näitel/tööstusharul omad ja hästi põhjendatavad oligopolismi põhjused.
Peamine põhjus on ikkagi selles, et turu maht on väike mis tingib väheste pakkujate arvu. Ja kõrged hinnad. Eesti keskmine jaekaubanduse juurdehindlus supermarketites müüdavale kaubale olla Eestis 25%, aga Poolas 8%. USA vastavat % ma ei tea, kuid kindlasti ei ole see kõrgem kui Poolas :) Marginaalid on Eestis väga korralikud, aga käibed väikesed, mistõttu on kallimad ka sisseostuhinnad.
Tihtipeale spekuleeritakse, et iga kõrge hinna taga on kartellileping. Tihti pole seda vajagi - kui firmade juhid omavad arusaama oligopolistliku konkurentsi olemusest, pole neil vaja milleski kokku leppidagi. Üksteisega konkureeritakse mistahes vahenditega, välja arvatud "hinnasõda". Sellest hoolimata on ka oligopolistliku konkurentsi tingimustes olemas omad turunduslikud "hinnaliidrid", millel sisuline osa (ehk madalamad hinnad) tõsi küll puudub. Kaval turundusmask, muud ei midagi. Jaekaubanduses on kõik muideks "hinnaliidrid" - alati parema hinnaga või siis parimate hindadega :) Hinnasõda peetakse oligopolistliku konkurentsi tingimustes ainult siis kui mõni uus tulija tahab saada kõvasti turuosa - nii juhtus näiteks Eestis suhteliselt hiljuti eluasemelaenude turul. Marginaalid löödigi alla, mahud ja absoluutnumbrites väljendatud kasumid kasvasid, eks näis mis pärast saab.
Nagu öeldud on oligopoolsetele firmadele omane igasuguste turundusprogrammide arendus - küll antakse klientidele kuldkaarte, boonusklubi liikmete staatusi, võtmeklientidei silte ja muid turunduslikke virtuaalseid väärtusi. Ma olen ka panga võtmeklient - saan kontoris löögile vpered otsheredi - nagu 25 aastat tagasi Suure Isamaasõja veteran kes sai vorstiletis oma pileti ettenäitamisel naispensionäridest, lastest, töölistest ja teenistujatest ette trügida :) Ega ma "oma panga" kallal ei nurise, aga huvitav on mängu jälgida küll.
Täieliku konkurentsi tingimustes olevad firmad pakuvad sulle aga kiiret teenindust ja madalat hinda. On suur vahe kas lennujaamas on 3 või 30 erinevat autorendifirmat väljas. Esimesel juhul "ei pea firmad hinnasõda", teisel juhul saavad oma teenust pakkuda ainult need firmad kes suudavad opereerida hindadega mida teised firmad lettides pakuvad. Just try harder või try midagi muud. Täiesti toimib.
Milles peituks siis lahendus? Esiteks peaks olema teenuste liikumine üle Euroopa Liidu riikide täiesti vaba. Siis saaksin näiteks oma maksusoodustustega pensionifondi valida näiteks nende kõigi pakkujate hulgast kes omavad Euroopa Liidus vastavat litsentsi ja kes tahavad oma teenust ka Eesti klientidele pakkuda. Teiseks peaks kohalik Konkurentsiamet uurima tõsiselt kohalikke kartellilepinguid - ka neid on. Praegu on Konkurentsiamet noh...selline poliitiliselt korrektne amet, et mujal Euroopa Liidu riikides on ja meil peab ka siis olema. Kolmandaks peaksid inimesed ise olema ka kodaniku eest väljas ja halva teeninduse koha pealt firmadele kõvasti survet avaldama. Ei saa olla nii, et supermarketites on värske kauba ees müügil "eilane piim", hapuksläinud mozzarella juust ja mädanevad sidrunid. Oligopolistid on aga kavalad ja sokutavad sulle interfaceks kuskil supermarketis madalapalgalise tädi kes siis nagu peaks olema kohustatud ka klientide pahameel taluma (kõik palga sees). Mina parem toetaks aktsioone kus kliendid pilluksid supermarketi juhti tema poest ostetud mädanenud sidrunitega ajakirjanike silme ja kaamerate all :) Aga "väikese turu sündroomi" kõik see muidugi ei lahenda.
teisipäev, 4. september 2007
Ekspluateerimisest ja vahemaadest kilomeetrites
Selline uudis (allikas Postimees):
Selline kommentaar siis: 19. sajandil peeti enesestmõistavaks, et 14 kilomeetri kaugusel miskist Wealthy House´st asus tekstiliettevõtte või kaevandus mille miljöö ja olme sarnanesid hämmastavalt Emilie Zola kirjutatud "Söekaevurite" omale. Kümmekond kilomeetrit oli täiesti mõistetav distants eristamaks luksust vaesusest, haridust harimatusest või siis heaolu lootusetusest. Nüüd on lihtsalt vaja pikemaid vahemaid, et jõukamatel hingedel lasta rahus olla. Mõni tuhat kilomeetrit on selleks juba täiesti piisav distants. Nüüd on oodata usinate Primarki ja Mothercare PR inimeste kiireid reageeringuid "kiiretest programmidest tehastes valitsevate olude parandamiseks" ja kommentare, et "tehaste omanikeks olevate allhankefirmadega on peetud tõsiseid vestlusi töötingimuste teemadel mis võivad edasiste rikkumiste ilmnemisel viia koostöösuhete täieliku katkestamiseni". Kolme kuu pärast ei mäleta keegi enam midagi. Liberaalid teevad mossis näo ja tarbivad, sotsid vinguvad, aga ikka tarbivad. Bullshit bingo, kauge mure ju.
Kaks Briti suurt rõivatootjat Primark ja Mothercare maksavad oma Indias asuvate vabrikute töötajatele niivõrd vähe, et nad peavad vahel eluspüsimiseks riigilt toiduabi küsima.
_____________________________________________________________________Selline kommentaar siis: 19. sajandil peeti enesestmõistavaks, et 14 kilomeetri kaugusel miskist Wealthy House´st asus tekstiliettevõtte või kaevandus mille miljöö ja olme sarnanesid hämmastavalt Emilie Zola kirjutatud "Söekaevurite" omale. Kümmekond kilomeetrit oli täiesti mõistetav distants eristamaks luksust vaesusest, haridust harimatusest või siis heaolu lootusetusest. Nüüd on lihtsalt vaja pikemaid vahemaid, et jõukamatel hingedel lasta rahus olla. Mõni tuhat kilomeetrit on selleks juba täiesti piisav distants. Nüüd on oodata usinate Primarki ja Mothercare PR inimeste kiireid reageeringuid "kiiretest programmidest tehastes valitsevate olude parandamiseks" ja kommentare, et "tehaste omanikeks olevate allhankefirmadega on peetud tõsiseid vestlusi töötingimuste teemadel mis võivad edasiste rikkumiste ilmnemisel viia koostöösuhete täieliku katkestamiseni". Kolme kuu pärast ei mäleta keegi enam midagi. Liberaalid teevad mossis näo ja tarbivad, sotsid vinguvad, aga ikka tarbivad. Bullshit bingo, kauge mure ju.
Tellimine:
Postitused (Atom)